Regina Hansen ja Kristel Arukask, 2013:
„Kanaküla kandis kasvavad ikka sellised metsad, et puulatvu vaadates kukub müts maha,” takseerib Elmut Köösel naerusui oma järeltulevatele põlvedele mõeldud metsapanka. See mees sai tänavu parima talumetsamajandaja tiitli.
Viira talul on 193 ha metsa
Elmut Köösel on metsaomanik, kes oma tagastatud kinnistutel asuvaid valdusi on laiendanud metsatükke juurde ostes. Seda on ta teinud olenemata maade olukorrast – kõlblikuks on ta pidanud nii lageraie järgsed kui ka noore metsaga kinnistud. Küll aga on ta parema majandamise huvides jälginud, et juurdeostetavad tükid asuksid lähestikku. Kummaline saatusekäik on Elmuti jaoks olnud see, et ta pole saanud tagasi kõiki oma esivanemate maid, vaid on need aastate jooksul tagasi ostnud.
Viira talu üldpindala on 240 ha, millest 193 ha on metsamaa. Üle poole metsamaa pindalast moodustavad noorendikud, milliseid Elmut suure hoole ja armastusega hooldab. Küpseid metsi on 20 ha.
See viitab ilmekalt, et enamik juurde ostetud kinnistutest ei ole olnud küpsed või valmivad metsad, vaid pigem lagedad alad või noorendikud. Metsamajanduslikest töödest on talus tehtud palju istutust põllumaale, kus praeguseks kasvavad kenad kuusikud ja kaasikud. Hooldusraiete mahud on imetlusväärsed, suurem osa kinnistuid on hooldatud ja naljalt ei leia noorendikku, kus viimase viie aasta jooksul ei oleks hooldusraiet tehtud.
Mälestusi eelnevate põlvede elust on taluõue igas nurgas
Kanaküla ümbrus on olnud Elmuti lapsepõlvemaa. Rabassaare talu laante vahele viisid sugulased poisi 1940-ndate lõpu- ja 1950-ndate algusaastate repressioonide eest. Täna oma metsades toimetades mõtleb Elmut paratamatult paljudele lähedastele, kes siin toimetasid või siit külmale maale viidi – mälestusi kõigis vikerkaarevärvides on neist inimestest peidus taluõue igas nurgas. Siin on vanaisa sepikoda, kus ta pojapojalegi tööriistad kätte andis, tema laulatuspäeva meenutav tamm, vana saun ja metsatukk, milles oli peidus punker.
Tänaseks on Kanakülas kunagise 17-ne suitsu asemel alles vaid kaks ja endiste elanike järeltulijad läinud ära linnadesse. Tüüpiline Eesti külalugu. Loo järg on just niisama õnnelik või õnnetu, milline satub olema päritud maa uus omanik – kas ta võtab kanda ka vastutust või tundub talle tähtsaim just omamine.
Elmut Köösel arvab, et praegu on ühepäevaperemehi rohkem. Levinud käitumine on kas maa hooletusse jätmine või siis kiire kasu eesmärgiga mahamüümine. Paraku ei teadvustata enda rolli selles lõputus olemise ahelas ning ei anta võimalust ka lastele ja lastelastele. Mitmeid põlvkondi kogutud rikkus antakse hetkekasu huvides lihtsalt käest ära. Kui paljud inimesed ongi teinud metsas kasvava varanduse kiiresti rahaks, siis Elmut oma perega vaatab tulevikku, istutab taimi ja rajab noorendikke.
Sõraline peab taimeaia toodangut salatiks
Üks Elmut Kööseli põhimõtteid on majandada kellestki sõltumatult. Seni on ta vältinud ka toetuste küsimist, seda kuni 2011. aasta sügiseni, mil ta taotles noorendike hooldamiseks raha ja saadud toetusega võttis kevadel ette töö kolmekümnel hektaril.
Teine põhimõte on, et sinna, kust mets on maha võetud, istutatakse kohe uus asemele. Siinsed rammusad maad sobivad kuusele ja kasele, mändi on vähe. Istikuid ei too omanik aga puukoolist ega taimeaiast, vaid kaevab oma kinnistute kraavipervedelt ja elektriliinide alt ümberistutamiseks välja. Metsaomanik kinnitab, et neid on seal küllalt. Traktori järelkäruga veab ta 700–800 taime korraga ära.
Looduslike taimede eeliseks peab Köösel nende ulukikindlust. „Taimeaia taimi pistavad kitsed ju nagu salatit. Neile on sinna kasvuks lisatud erinevaid mineraale ja loom tunneb selle kuidagi ära. Looduslikke taimi nad nii väga ei taha, seda olen katsetanud.” Veel teinegi nipp on metsaomanikul varuks (nii mõnigi kahtleb selle efektiivsuses, aga tema metsas on see toiminud): puid laasides jätab ta tüvele paarikümnesentimeetrised oksatüükad, mitte ei laasi tüvega tasa – põder tuleb, sügab nina, aga tüvele ligi ei saa.
Mets vajab piire samamoodi nagu laps
„Mets peab minu meelest ikka olema selline, et päike paistab sisse ja seal kõndides konte ei murra,” ütleb hoolikas peremees. Metsa hooldamisega on nagu laste kasvatamisega – mõlemast saab asja siis, kui noores eas arengut suunata: luua kasvamiseks soodsad tingimused ja piirid varakult paika panna. Metsa puhul tähendab see õigeaegseid raieid.
Jõuamegi kahe metsakinnistu piirile ja kontrast kõrvalasuva maaga on suur – kui Kööseli metsas on marjulisel-seenelisel mõnus jalutada ja taevas paistab läbi puuvõrade, siis naaberkrundil laiutab läbimatu võsa. „Siin ei saa käia ja siit padrikust ei tule midagi, noores metsas peab raiuma,” selgitab omanik.
Oma valdusi on Köösel laiendanud naabruskonna kinnistutega, ostes ka lageraie järgseid maatükke. Need on ta korda teinud, sinna uue metsa kasvama pannud. Veerežiimi parandamiseks on metsaomanik ka ise mullatööd teha mütanud – rekonstrueerinud kokku kolm kilomeetrit vanu kraave.
Ühepäevaperemehi ei saa kodumetsa narrima lasta
Üks kunagi ostetud maatükk, 28-hektariline endine kännustik, on Kööselile tähenduslik. Selle ostis ta krooniajal kosmilise hinna eest, lihtsalt põhimõtte pärast. Nimelt tahtsid oksjoni võita mujalt tulnud metsaärikad, keda huvitas nähtavasti vaid Pärnumaal kanna kinnitamine tulevaste tehingute huvides.
Elmut, kelle pere on elanud ja töötanud nendel maadel sajandeid, tundis hinges kihvatust. Raha neil tulnukatel oli, hind kerkis 450 000 kroonini, ja Elmut oli juba murdumas, kuid konkurent loobus õnneks enne seda.
Eks see üks emotsionaalne ost oli, aga täna kasvavad lepakändude kohal juba mehepikkused kuused ja noorendikus saab seenigi korjata. Elmut arvutab, et kuuekümne aasta pärast on kulutused tasa, esimese sammu miinuse vähendamiseks saab astuda harvendusraiet tehes, kust mees loodab ta saada 9000 tm puitu.
Metsaomanik näitab endist lagedat põldu, kus nüüd kosub kuusik. Tuule tõkestamiseks on ta noorte puukeste ette istutanud kaks rida kaski. Enne seda tegi tuul kahel talvel palju kahju, nüüd enam mitte.
Tööde põhirõhk on harvendus- ja hooldusraietel, küpses metsas toimetab peremees vaid rangelt vajadust mööda. „Mõnel pool mul mets lausa karjub kirve järele, aga ega ma küpsete puude mahavõtmisega väga ei kiirusta,” kommenteerib ta. Investeering peab olema põhjendatud. Samas ei saa lasta puudel ka üle kasvada. Korralik puu peab olema sirge ja väga jämedaks seda kasvatada pole mõtet – sellisel pole turgu ja hind kohe langeb.
Metsa müügil on Elmutil aastaid olnud kindel partner, nimelt Stora Enso, kus puitu tema sõnul alati korrektselt mõõdetakse ja sama korralikult makstakse.
Metsandusharidust pole Elmutil ega olnud ka tema isal ja vanaisal. Metsaga viis aga saatus kokku nad kõik. Ja taluperemees ise tajub, et külarahva meelest on nende suguvõsa ikka vähe metsa poole olnud.
Tõsi ta on, omamoodi põhimõttelised mehed, vahva väikese vimkaga on nad olnud kõik, nii kaugele kui Elmut oma suguvõsa lugu on uurinud. Uskumatuid lugusid ja lahendamatuid mõistatusi jagub veel tänini.
Juba vaarisa oli metsavaht
Elmuti vaarisa oli Tolkusel metsavaht. Mees, kellest räägitakse siiani legende, pidas silma peal mõisniku 70 000 ha suurustel valdustel, kus ta ringi ratsutas ja muude tegemiste seas ka salakütte kimbutas. Surres pidas mõisnik oma massööri ja väärt metsavahti, Elmuti vaarisa, meeles priske pärandusega. Saadud saja hõberublaga sai ta oma talukoha 1874. aastal vabaks osta. See olnud 120 ha suur. Paraku läks metsamees hiljem tsaarivõimudega usuteemadel tülli ja tal oli Pärnu vanglas üsna õnnetu lõpp.
Saksa sõjaväes olnud Elmuti vanaisa läks metsavennaks, lavastas küll oma uppumise, aga saadi 1945. aastal ikkagi kätte, millele järgnes kümme aastat Siberis. Välja sai ta neli kuud enne tähtaega. Isa oli õppinud motoristiks, töötas välislaeva peal ja oli masinatehases keevitaja-lukksepp, hiljem õppis omal käel metsatehnikuks.
Elmuti isa kohta on seitsmekümneks aastaks salastatud toimik, mille sisu poeg arhiivis näha nõutas. Mida kurja ta siis Eesti Vabariigi vastu ometi tegi? Selgus, et nõukaajal kardeti sugulaste tõttu mehe ärakargamist. Kuid miks selline toimik on salastatud meie juba ammu iseseisvunud riigis, jääb Elmutile tänaseni mõistatuseks.
Maade tagasisaamise ja erastamise ajal kõike perele kuulunut tagasi ei antud, väideti, et see on valla maa. Korraldati oksjon ja Elmut ostis naaberkinnistu omaniku eelisõigust kasutades välja. Hiljem leidis Tõnismäe arhiivist ka omanikuõigusi tõendavad paberid, aga protsessima enam ei hakanud.
Siin näeb õige metsamehe käekirja
Ennustada, et Elmutil on taluperemehe soont, võis hea tahtmise korral juba viiskümmend viis aastat tagasi. Vanemad sugulased meenutanud, kuidas ta juba jõnglasena korra majja proovis lüüa. Nimelt pööras järjekindlalt nende muldse metsatee segamini kombain, jättes järele laiad porised rööpad.
Poiss marssis otsustavalt sepikotta, tõi sealt haamri ja meisterdas suure põllumasina ette tõkke. Selle teeveere peale jäeti kasvama mänd, mis tookord oli poisiga ühevanune – küllap mäletab nüüdseks hiiglaslik puu tollast sündmust tänaseni.
Metsatöödega oli Elmut, TEMP-is ehitust õppinud mees, ise omanikuks saades juba sina peal – ta oli KEK-is päris pikka aega langetaja-laasija. Edasine tuli kogemustega ja headelt metsameestelt eeskuju võttes.
Pikema jututa lööb Elmut autole hääled sisse ja viib vaatama oma naabri, Tihemetsa metskonna ülema Väino Lille metsi. „Superilusad! See on tema käekiri!” näitab ta vaimustusega selle mehe rajatud küpseid ja elujõulisi kaasikuid-kuusikuid.
Elmuti arvates ei ole alla saja hektari võimalik metsa majandada ja järjepidevust hoida. Temal endal on metsa lausa nii palju, et tööd jagub tublile metsatöölisele ja traktoristile aasta ringi. Töö käib metsades käsitsi ja ka peremees ise laseb usinalt võsa maha. „Enam pole tööl küll endist minekut, vanasti tegin poolteise tunniga paagitäie tühjaks,” nendib ta. Metsatöömasinaid Elmut harvendusraie puhul ei poolda, kuigi on näinud mõnel pool ka ilusat tulemust. „Ükskord tehti mul siin hirmus laga,” põhjendab ta oma seisukohta. „Puudel ümberringi täkked sees. Nelja-viie aasta pärast hakkavad nad ju kuivama, ürask lööb sisse. Kaikaga ajasin masinamehe metsast välja.”
Korralikku töötajat on Elmuti sõnul väga raske leida. „Vanad riigitöölt koondatud metsamehed on poe taha jorutama jäänud. Ja kuigi maksan hästi, metsa nad enam tagasi ei tule.”
Metsaseiklused vääriks kunagi raamatut
Elu koos metsaga on ennekõike olnud kirev, nendib metsaomanik. Kõigist neist mälestustest, uskumatutest lugudest, mis metsas on eri aegade ja riigikordade ajal aset leidnud, saaks päris hea raamatu. Ise võiks ta meenutada, kuidas kord röövraie käigus üleöö paljaks varastati või siis seda, kuidas tankistid „üle löödi” ja kasti konjakiga kahjutuks tehti.
Ta on elus ka ühe ettevõtte üles ehitanud: 1992.–2006. aastani Pärnus tegutsenud Forester AS töötles aastas 30 000 tm kaske, töölisi oli kolmkümmend. Rootslaste osalusega ettevõtte toodang oli omapärane: muu hulgas valmistati šoti viskivaatidele puupunne, kasest huulepulgatopse ja puudritoose. Toormega tuli aga madalseis ja 2007. aastal tundsid nii Elmut kui ta naine, et vaim läheb nüriks. Elmut otsustas loobuda.
Elmut Köösel tunnistab, et oma värske parima talumetsamajandaja tiitli pärast on ta natuke segaduses. Nagu ka selle pärast, et kunagine Kilingi-Nõmmele rajatud elamine sai hiljaaegu kaunima kodu tiitli. Neid tunnustusi oleks Elmut kindlasti soovinud jagada oma hea kaasa Pilviga, kellega koos sai olla täpselt 37 aastat ja neli päeva, enne kui haigus naise jäädavalt viis. Elmut meenutab, et ilus oli neil koos: kahekesi tehti kõvasti tööd, aga osati ka aega maha võtta – sõideti metsades ringi, ikka termos kotis ja fotoaparaat kaasas. „Pilvi armastas metsa pildistada, nägime imeasju.”
Töökat ja tugevat meest on saatuse keerdkäigud tublisti kulutanud. Ja lisaks metsamehe kutsehaigusele – kulunud puusaliigestele – on nüüdseks üle elatud ka infarkt. Punase hädaabinupuga telefon on käeulatuses.
Vastu tuleb karusid, kaenlas mesitarusid
Ega palju laulusalmis kirjeldatust puudu küll ei jää. Juba meie lühikese retke kestel on elamuslikke kohtumisi metsaasukatega: ühes kohas jooksevad ilvesepojad üle raja, teisal ristub tee metsiseperega. Elmutil on siinsete karvaste ja tiivuliste seas mitmeid lemmikuid: metssiga näiteks, sest on abimees maapinna ettevalmistusel; hirv, kes ajab põdra minema, läbi nad omavahel ei saa. Mees eelistab oma valdustes näha pigem põtra, sest hirv tegevat puudele palju kahju – püstikurat teine.
Kõige meeldejäävamad on Elmuti jaoks olnud kohtumised noorte huntidega, kes kord külmunud kraaviveerel seistes teda pikalt jälgisid, ja karudega, kelledega ta on kokku juhtunud neli korda. Üks lugu oligi karu seiklus mesitaruga, kus rumal ott ei taibanud, et taru on kahekordne. „Karul on naljakas komme, tõuseb tagajalgadele, keerab käpad peopesadega inimese poole.
Ükskord seisiski üks sedamoodi tee peal,” meenutab Elmut. „Siis löönud karul nagu midagi peas klaariks ja pani saltoga üle kraavi. Ehk nägi põtra? Karu pole sugugi aeglane loom, nagu enamasti arvatakse, lühikesel distantsil jõuab põdrale järele küll.” Sellest aga, kuidas karupojad naabri juures õunaraksus käisid ja hiljem mujalgi külas elevust külvasid, on tal piltki mälestuseks.
Püssi Elmut ise ei lase, aga läbisaamine jahimeestega on hea. „Saan nende kokkusaamistele ikka kutseid. Leping oli mul juba siis, kui selle kohustust polnud.” Oma metsa vägagi säästlikult majandav Elmut leiab, et looduskaitse korraldamisel võiks suhtlemist metsaomanikuga üksjagu rohkem olla, sest kohapealse inimese kogemustest tõuseks looduskaitsele suuremat kasu.
Selle asemel aga pannakse metsaomanikele üha keelde ja piiranguid peale ning trahvitakse, nagu oleks ta vastasleeris. Elmut näeb oma kogemuste põhjal kahju loodusele hoopis selles, et enam ei austata raierahu ja et lennukilt vaktsiini külvatakse.
Metsaomanikel soovitab Elmut endale teadvustada, et mets vajab hoolt. Kui ise ei oska, siis on igas Eestimaa kandis ju ühistuid, kust abi küsida. Metsa ei tohiks kergekäeliselt müüa, selles võiks näha oma kõige kindlamat pensionisammast. Seda enam, et niisuguse vara käekäik sõltub ainult enda tegudest. „Esmalt peaks omanik mõtlema, mida ta oma metsast saada tahab,” leiab Elmut. „Kogu pere peaks köögilaua taha maha istuma ja seda koos arutama. Mina ei usu ka, et inimene metsa lihtsalt mingi põhimõtte pärast hooldamata jätab. On ta siis raha peale vihane või boheemlane?”