Regina Hansen, 2012:

„Mets tahab, et tal silma peal hoitakse,” ütleb tänavune parim talumetsamajandaja Janek Kuuse. „Tiitli saamisel võis minu suur trump olla just see, et elan keset metsa. Nii on lihtsam seda majandada ja jälgida.”

Janek Kuuse. Foto: Viio Aitsam
Janek Kuuse. Foto: Viio Aitsam

Kõik vähesed tulud investeeritakse metsa tagasi

Talumets küll, kuid selle majandamine on Janek Kuusele siiski vaid hobi. Igapäevaselt teeb ta hoopis riigitööd. Kuuse-Jaani talu 68 hektarine metsamaa on parasjagu nii suur, et seda arukalt majandades on võimalik küll metsa korras hoida, kuid mitte ära elada, selgitab peremees. Selleks, et pere saaks toidetud, peaks eritüübilist ja erinevas vanuses metsa olema vähemalt 300 hektarit.

Praegu on eraomanike metsad selgelt alamajandatud, leiab Janek Kuuse. Põhjuseks on väikesed kinnistud ja see, et metsa majandamiseks puudub piisav motivatsioon. Metsa ostmine on väga suur investeering, mis kiiret tulu kindlasti ei too. 

Raiumine pole tasuv tegevus, sest suured maksukoormused raietöid ei soosi. Janek Kuuse püüab metsa maha võtta nii vähe kui võimalik. Majandamise põhimõtteks on lihtsalt ots otsaga kokkutulemine. Kõik nullist suuremad tulud investeerib ta metsa tagasi: hooldamisse, maa kuivendamisse ja teede ehitamisse.

„Selle töö viljad ei kao kuhugi, jäävad lastele alles. Metsa võtan maha vaid nii palju, et hüpoteegimaksed saaksid tasutud ja natuke jääks üle. Kui metsas investeerida kuhugi pole, siis jääb uuendusraie tegemata, ootama paremaid aegu,” räägib Janek Kuuse.

Omanikuks vabade maade erastamise käigus

„Kunagi sai unistatud, et oleks mul kasvõi mõni hektar metsa. Veel parem, kui oleks kaheksa hektarit, nagu praegune keskmine metsaomand ju ongi,” meenutab Janek Kuuse. Saatus mängis selle võimaluse talle kätte. „Sai soetatud vana metsavahikoht ja siis läks maa erastamiseks.

Teenindusmaaks ümber maja oli ette nähtud kaks hektarit.” Selle tüki erastamiseks vajalike paberite kordaajamisel selgus, et maja asub vaba maa peal, sest endised omanikud pole seda tagasi taotlenud. Ostmise võimalus polnud siiski selge. „Kehtis ministri määrus, et metsamaad ei saa osta rohkem kui 50 ha või endise kinnistu piires. Klaar polnud seegi, kas ostjal pidi olema soetatud vana talumaja või lihtsalt olema hoone maa peal. Protsess venis.”

Mis aga Janek Kuuset eriti kohutas, oli sellega kaasas käiv hüpoteek. „Kasvava metsaga kinnistu hinnaks oli 1999. aasta kohta üüratu summa – miljon kakssada tuhat, millest kümnendik tuli kohe sisse maksta. Võtsin nädala mõtlemisaega.” Asja muutis pisut helgemaks see, et erastamise õigustatud subjektil oli võimalik teha hooldusraieid. Nii saigi Janek omaosaluse kokku ja makstud. Hiljem ostis ta maad veel juurde, siis juba tavalise erastamise käigus. Päris omaks saab mets alles seejärel, kui riigile on liisingusummad tasutud. Selleks kulub praeguse seisuga veel üle kolmekümne aasta. Ent õnneks on Janekil korda läinud liisinguaastaid tagantpoolt järjest kustutada, sest raha on sisse makstud rohkem kui graafik seda nõuaks. „Kord on selline, et oma graafikulised maksed sa pead igal juhul tasuma. Kui suudad rohkem maksta, siis hakatakse võlga tagant ettepoole kustutama.”

Tööd sai metsas tehtud, hiljem tuli ka armastus

Metsanduse vastu polnud esialgu mingit huvi, tunnistab metsaomanik ausalt. Seda ala läks ta õppima alles siis, kui tundis, et see valdkond talle istub. „Kui noor inimene lõpetab keskkooli, siis ei tea ta ise ka õieti, mida tahab. Mina ka ei teadnud. Proovisin ühte, teist ja kolmandat, kuid lõpuks juhtus nii, et sattusin tööle metsa. Õde ja õemees olid eeskujuks, nemad juba tegutsesid metsanduses.” Kui Janekil hiljem ka tegelik huvi metsanduse vastu tekkis, asus ta töö kõrvalt õppima Luua metsanduskooli, esiotsa küll statsionaaris.

„Koolipinki istumisega oli raske kohaneda, vahepeale jäi ju ikka tükk tühja maad. Õnneks loodi juba poole aasta pärast kaugõpe, ilmselt RMK töölistele mõeldes. Omandasin hariduse ja samal ajal sain elatist teenida,” meenutab ta. 

Ehkki Janek, nagu mainitud, on praegu ametis hoopis riigitööl, kulub koolis õpitu oma metsas tegutsedes ikka ära. Talumetsamajandajaid hinnanud komisjonile avaldas muljet just omaniku lai haare ja erinevate metsanduslike võtete oskuslik rakendamine. „Mulle meeldib metsas erinevaid asju katsetada,” ütleb Janek Kuuse.

Peremehe saatel tema metsades ringkäiku tehes on tunda, et igal töisel liigutusel on olemas põhjendus. Männikus on märgitud puudel tehtud laasimist, et saada oksavaba palki. Teeäärne kasetukk pakub männinoorendikule kaitset tuleohu eest.

Sealsamas kasvav kiirekasvuline hübriidhaab juhib endale ulukite tähelepanu, seega võivad männipoisid end sõraliste ees üsna muretult tunda. Metsis teeb küll vahel mändidele liiga – puu noori kasve armastavat see lind Kuuse kinnitusel hirmsasti.

Metsiseid elab Janeki metsades tõesti palju. Neid on ka igapäevaselt näha – ikka patseerib mõni suleline tee peal ja mugib kive (seedimise soodustamiseks). Metsise püsielupaik on Janeki metsadest koguni 58 hektaril.

Mõned tegevused on peremehe enda hinnangul siiski majanduslikult küsitava väärtusega, rohkem katsetamisrõõmu ja lusti pärast ette võetud. Tema maja taga on väike maarjakase kasvandus. Janeki arvates turgu sellele puidule ilmselt pole. 

Kunagi oli maarjakaske ülistavaid artikleid küll hulgi, kus väideti, et seda puitu müüakse lausa kiloga. Nüüd võib leida vaid üksikuid kahtlase sisuga kuulutusi. Maarjakase istikutega sai mees ka tüssata, tunnistab ta ise. „Siin on näha, et maarjakaske ja tavalist arukaske on umbes pooleks. Maarjakasel on iseloomulikud mügarikud.”

Hoolivust on märgata nii metsas kui koduümbruses

Väga palju tähelepanu on Janek pööranud kuivendustöödele ja teede ehitamisele. Ta on selleks kasutanud metsanduslikke toetusi. „Tee ehitamisele koos projekteerimisega kulus kolm aastat, aga kokkuvõttes oli toetusest ikka väga suur abi.

Kilomeeter uut metsateed, pool kilomeetrit tee uuendamist ja 2,8 kilomeetrit metsakraave läks maksma vanas rahas umbes pool miljonit. Toetused katsid sellest 300 000, seega enamuse kulunud summast.” Maaparandust on ta kokku teinud umbes 58 hektaril. Selle käigus on ta paigaldanud truupe ja kaevanud kraave, teisiti liigniiskel maal poleks majandusmetsal mõtet. Ka nende tööde puhul olid suureks abiks toetused. 

Janek Kuuse ei raiu sugugi kõikjal, kus tal luba oleks – jõe kaldad on ta näiteks raieloast hoolimata jätnud puutumatuks, et säilitada looduslikku mitmekesisust. „Selle hobi peale kulutan liigagi palju aega. Kui tehakse raieid, siis aeg-ajalt on ikka tarvis ka õhtuti või öösiti metsas käia – koormaid ära saatmas ja materjali üle mõõtmas. Segased ajad metsanduses on möödas, aga puude kokkuostu puhul peab ikka arvestama, et natuke tõmmatakse igal juhul. Äri on äri,” on Janek veendunud.

Kuuse-Jaani talu ei võrdu ainult metsaga, vaid on hea näide tänapäeva talukultuurist. Hoolsa pererahva kätt on näha kogu majapidamises: värskelt värvitud elumaja ümber on muru eeskujulikult niidetud ja kogu ümbrus laitmatus korras.

Janeki abikaasa Ülle võiks oma perenaiseoskustega kindlasti kandideerida parima talumetsamajandaja abikaasa tiitlile. Koos loo kirjutaja ja pildimehega talu külastanud ETV võttegrupile pakkus perenaine oma aia viljadest tehtud suussulavat pitsat ja pavlova kooki ning puistas kui varrukast muudegi hõrgutiste retsepte. 

Ülle ja Janeki metsatalus on kasvamas neli vahvat last: üheteistkümnene Rain, viiene Marii ning kahesed kaksikud Anni ja Kaur. Nende tulevikule mõeldes tasub metsa investeerida küll.

Iisaku MÜ juht Viktor Lehtse (paremal) peaauhinda üle andmas.
Iisaku MÜ juht Viktor Lehtse (paremal) peaauhinda üle andmas.
Sulge menüü