Jahindus

Lepingud

Eesti Erametsaliit on välja töötanud maa jahindusliku kasutamise lepingu soovituslikud vormid. Pikema lepingu vormi koos kommentaaridega leiad SIIT. Maa jahindusliku kasutamise lepingu soovitusliku lühikese ja lihtsustatud variandi aga SIIT.

Inglise keelse lühikese lepingu vormi leiad siit ning vene keelse siit.

NB! Kõigil on võimalik lepingu vormi muuta ja redigeerida vastavalt enda soovidest lähtuvalt. Täiendavaid kommentaare ja ettepanekuid võib saata erametsaliit@erametsaliit.ee.

Enne jahipiirkondade kasutajatega maa jahinduslikuks kasutamiseks lepingu sõlmimist soovitame maaomanikel ettepandud leping hoolikalt läbi lugeda ja enne allkirjastamist veenduda, et tema huvid on piisavalt kaitstud.

Vaata täpsemalt SIIT.

Ka Eesti Jahimeeste Selts on jahiseltside palvel välja töötanud jahiseltsi ja maaomaniku vahelise näidislepingu, mille põhja saab näha siit (alammenüü Maakasutajale). EEML juhib tähelepanu, et vorm sisaldab mitmeid maaomanikule ebamõistlike punkte (2.2.1; 2.2.4; 2.2.7), mis võivad hiljem probleeme tekitama hakata. Soovime juhtida tähelepanu, et lepingu vorm sätestab, et leping sõlmitakse tähtajatult! Lisaks pole lepingu lõpetamise tingimuste kohta kirjast mitte ühtegi rida.

Jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamine

Jahipiirkondade kasutusõiguse lubade pikendamist toetab jahindusnõukogu vastavalt töökorrale. Jahipiirkondade kasutusõiguse lubade pikendamise kokkulepet saab näha SIIT.

2019. aasta lõpus leidis Riigikohus, et jahiseadus võimaldab maaomanikul samal ajal keelata jahiseltsi korraldatav jahipidamine oma maal ning kasutada õigust korraldada seal ise väikeulukijahti. Täpsem info SIIT.

Kui soovite maa jahindusliku kasutamise lepingu sõlmimise kohta nõu küsida, palume kirjutada erametsaliit@erametsaliit.ee.

Ulukikahjude ennetamise teatis

Üldjuhul peaks jahipiirkonna kasutaja hüvitama uluki tekitatud kahju maaomanikule omavahel kokkulepitud ulatuses ja viisil. Juhul kui jahipiirkonna kasutaja ja maaomaniku vahel leping puudub, on maaomanikul õigus nõuda kahju osalist hüvitamist kuni 100 eurot hektari kohta. Hüvitamise eelduseks on jooksva aasta 1. maiks esitatud ulukikahjustuste ennetamise teatis. Teatis tuleb esitada jahipiirkonna kasutajale.

• Tee kindaks põllumajanduskultuurid, okaspuu-uuendused ja okaspuupuistud, mille puhul on oht olulisteks ulukikahjudeks.
• Lae alla soovituslik teatise vorm SIIT.
• Kanna vajalik info teatise vormi ning edasta teatis (e-posti teel, kirjaga või personaalselt) selle jahipiirkonna kasutaja esindajale, kus kaitset vajavad metsa- või põllukultuurid asuvad.
• Teiseks võimaluseks on ühendust võtta kohaliku metsaühistuga, et koos teatis valmis teha ning esitada. Samuti võib volitada metsaühistut enda eest teatist esitama.
• Info jahipiirkondade kasutajate kohta küsi kohalikult metsaühistult või vaata jahipiirkondade piire ja kontakte metsaregistri avalikult veebilehelt http://register.metsad.ee/avalik/.
• Tutvu ka Jahiseaduse §44 lg 5, millistel juhtudel ei ole jahipiirkonna kasutaja kohustatud uluksõraliste poolt tekitatud kahju hüvitama.

Kui oled teatise enne 1. maid jahipiirkonna kasutajale esitanud ja sul tekib teatises märgitud okaspuu-uuenduses või okaspuupuistus oluline ulukikahjustus, siis on sul õigus rahalisele kompensatsioonile ühe vegetatsiooniperioodi jooksul kuni 100 eurot hektari kohta aastas.

Oma metsas esinevatest ulukikahjustustest tuleks kindlasti Keskkonnaametile teada anda, sest nii on võimalik jahindusnõukogudes teadlikumaid otsuseid teha.

Riikliku statistikaga ulukite arvukuse, küttimise ja kahjustuste kohta saab tutvuda SIIN. Muud jahindusnõukogudega seotud infot ja koosolekute protokollid leiab Keskkonnaameti lehelt.

Jahinduse ajaloost

Alates 15. sajandist oli Eesti aladel jahiõigus aadlike käsutuses, mida siiski juba 17. sajandil seadustega piirama hakati. Ja mitte ainult aadlike, vaid ka talupoegade õigusi piirati jahipidamisel üpris palju. 

Alates 19. sajandi lõpust kuni tänapäevani on Eestis jahinduse ja jahiseaduse alal nii mõndagi muutunud: nii nagu on vahetunud käskijad, nii ka seadused. Näiteks 20. sajandi algul kehtis praeguse Eesti Vabariigi territooriumil kui Vene tsaaririigi osal 1892. aastal vastu võetud Vene jahiseadus.

Lisaks sellele seadusele reguleerisid Eestis jahipidamist veel 1864. aasta Balti eraseadus, 1903. aasta Vene põllumajandusseadus ning 1905. aasta metsaseadus. Vene jahiseadusega oli keelatud näiteks jahipidamine emasloomadele, vasikatele ja talledele. Samuti oli selles seaduses kirjas kohustus hukata nn kiskjaid loomi ja kulle, kusjuures nende nn kiskjate loomade hulka olid arvatud ka oravad ja varblased.

Eesti oma jahiseaduse väljatöötamist alustati 1924. aastal ning selle lõplikuks välja kuulutamiseks ning vastu võtmiseks kulus ligi kümme aastat, sest alles 1934. aastal võeti vastu Eesti Vabariigi jahiseadus. 17 Selles seaduses olid ulukid jaotatud veel kahjulikeks ja kasulikeks ning seadus ise koosnes 60 paragrahvist. Ehkki seda seadust on nii mõnedki teadjamehed üsna terviklikuks pidanud, ei kehtinud see kuigi kaua.

Nõukogude Liidu perioodil ei olnud Eestis mitte ühtegi jahipidamist korraldavat seadust. Tähtsaimaks korraldavaks aktiks oli jahipidamise põhimäärus. Seoses Nõukogude Liidu lagunemise ning Eesti Vabariigi taasloomisega ei olnud pikka aega Eestis ühtegi jahipidamist reguleerivat seadust.

N.-ö. kompromissina võeti 1994. aasta aprillis vastu „Jahikorralduse seadus“, milles määratleti ulukite küttimise ajad ning võimalus oma maal jahti pidada ning erajahipiirkondi rajada. Uus jahiseadus võeti vastu 2002. aasta 24. aprillil ning see jõustus 2003. aasta 1. märtsil. See seadus kehtis kuni 2013. a. keskpaigani kui loodi uus seadus.