Loodushoiu Fondi eestvedamisel on kokku pandud infomaterjal tutvustamaks, mis on süsinikuprojektid, milliste soovidega vahendajad maaomanike poole pöörduvad, kuidas süsinikukrediidi tekkimise protsess välja näeb ning millistele kriitilistele aspektidele tuleks enne tehingu tegemist tähelepanu pöörata.
Et keerulisest teemast paremini aru saada, selgitame alustuseks lahti mõned põhiküsimused:
Miks süsinikuga kaubeldakse?
Euroopa Liit on lubanud aastaks 2030 vähendada heitkoguseid vähemalt 55%, et täita Pariisi Kliimakokkuleppes seatud eesmärke. Kliimaeesmärkide saavutamisel on oluline ettevõtete kasvuhoonegaaside vähendamine, kuid alati ei ole võimalik seda piisavalt kiiresti teha. Seetõttu soovivad ettevõtted osta süsinikukrediiti, et enda tekitatud heitmeid loodusele korvata.
Mis on süsinikuturg?
Süsinikuturud jagunevad kohustuslikeks ja vabatahtlikeks. Kohustuslikku süsinikuturgu juhitakse riikide poolt ja need kehtivad teatud spetsiifilistele tööstussektoritele, kus tegutsevad suured süsiniku emiteerijad. Vabatahtlikul süsinikuturul kaubeldakse süsinikukrediitidega, need on juhitud korportatsioonide või ettevõtete poolt ning nende eesmärk on saavutada heitmete vähendamine individuaalsete ettevõtete tasandil.
Mis on süsinikukrediit?
Süsinikukrediit on sertifikaat, millega ettevõte tõendab, et ta on tasunud teatud koguse CO2 keskkonnast eemaldamise eest. Näiteks metsaomanikul on mets, mis seob süsinikku või maa, mida on võimalik metsastada ning seeläbi panna süsinikku siduma. Ettevõtted on huvitatud metsaomanikult süsinikukrediidi ostmisest, et seeläbi vähendada enda jalajälge.
Mis on süsinikuprojekt?
Projektiks nimetatakse süsinikukrediidi ostja ja maaomanike ühist tegevust, mis järgides kokkulepitud reegleid seob kiiremini, rohkem või kauem süsinikku puitmassiks ja mulda. Sellega kaasneb maaomanikule krediidi eest tasumine.
Ehkki süsinikukauplejad soovivad maaomanikega kiiresti ja odavalt kokkuleppeid sõlmida, kehtib põhimõte „üheksa korda mõõda, üks kord lõika“ ka siin. Pikka, 30-50 aastast kohustust ei maksa endale võtta enne, kui kõik olulised detailid nagu maaomaniku saadav kasu või talle jääv otsustusvabadus on selged.
Nõudlus krediitide järele on vabatahtlikul süsinikuturul kiires tõusutrendis, kasvades 2030. aastaks 15 korda. Seetõttu ei ole maaomaniku seisukohast lepingute sõlmimisega kiiret ning pole põhjust karta rongist maha jäämist, kui võtta endale natukene rohkem aega mõtlemiseks ja otsustamiseks.
Täiendavate küsimustega süsinikukaubanduse kohta saab pöörduda nii Eesti Erametsaliidu kui Loodushoiu Fondi poole.
Loodushoiu Fond teeb ettevalmistusi, et tulevikus saaksid metsaomanikud süsinikuprojektide lepinguid ka nende kaudu sõlmida.