Metsarahvaks olek kui hingeseisund – ütlemisi metsast
President Lennart Meri: Inimene ja riik on nagu puu ja mets: puu sureb, mets jääb. Mõned Eesti metsad on pronksiaegsed. Ma tahan, et Eesti riik niisama kaua kestaks. (Kõnest 1998) President Arnold Rüütel: Tulenevalt oma
Neli näidet eestlase metsamõttest läbi aja
Nentida võiks, et pole kuigipalju uut siin päikese all. Vanu ajalehti sirvides leiab, et eestlased on metsaraie pärast muretsenud läbi aja. Vaatasin huvi pärast ka seda, mida seoses metsaga on tähtsaks peetud ja kuivõrd see
Mõtteruumis mets muutub
Paljudele eesti kirjanikele ja luuletajatele on mets üks püsimotiividest. Võib-olla meil polegi kirjanikku-luuletajat, kes kordagi poleks oma loomingus kokku puutunud metsaga, kuna looduskeskkonnana on ta nii ligi. Mõnikord leiab mets kajastust sedapidi, et looja
Mets räägib nii kunstniku kui vaatajaga
Näitusel saab kogeda, kui tugevasti – vist igaühel – on olemas oma metsamõte. Mets on eesti kunstnikke inspireerinud läbi aja nii-öelda Kristjan Raua aegadest saadik. Kui toona, 20. sajandi alguses tähendas see pigem romantilisi maastikke,
Ka uue aja kultuurimärke tasub talletada
Mineviku inimtegevuse jälgi metsamaastikul nimetatakse pärandkultuuriks, aga täna sünnib tuleviku pärandkultuur. Küsisin pärandkultuuri idee maaletoojalt, Läänemaa metsamees Lembitu Twerdianskilt, kui palju tema enda metsas pärandkultuuriobjekte on. Selgus, et metsamaad on tal vaid 1,2 hektarit –
Pärandkultuur, mida käega ei katsu
Kohanimede ja nende ajaloo kohta saavad pärandkultuurihuvilised õnneks kasutada mitut põhjalikku andmestikku. Mis kultuur üldse on? Sotsioloog Ülo Vooglaiu järgi* on kultuur väärtuste ja normide, vooruste, müütide ja tabude kogum, mis korrastab inimese hoiakuid ja