Pärandkultuur, mida käega ei katsu

Pärandkultuur, mida käega ei katsu

Kohanimede ja nende ajaloo kohta saavad pärandkultuurihuvilised õnneks kasutada mitut põhjalikku andmestikku.

Mis kultuur üldse on? Sotsioloog Ülo Vooglaiu järgi* on kultuur väärtuste ja normide, vooruste, müütide ja tabude kogum, mis korrastab inimese hoiakuid ja suhtumist, mõtlemist ja käitumist. Inimese sotsialiseerumine, mis algab varajases lapseeas, tähendab kultuuriseostesse kasvamist.

Ülo Vooglaid ütleb, et igaüks on ühiskonna liige ja oma kultuuri esindaja. Et saaks esindada eesti kultuuri, peab seda ka valdama. Eesti kultuuri esindaja saab olla inimene, kes on selle kultuuri tavad, kombed ja traditsioonid omaks võtnud – on nii fikseerinud oma kuuluvuse.

Ja veel üks tähtis mõte: identiteedi hägustamine on kultuuri lõhkumise tee. Kui kultuuriseosed purunevad, ei saa iseregulatsioon toimida ja inimestest saavad manipuleerimise objektid…

Pärandkultuur on üks me kultuuri osa. Lembitu Twerdianski on kirjutanud: „Viimaste aastakümnete tormiline ühiskondlik areng Eestis on toonud välja eriti teravalt meie maa- ja metsandusliku kultuuri järjepidevuse säilimise probleemi. Et meie maaelu järjepidevust  säilitada, tuleb kõigepealt teadvustada need elamiskultuuri märgid, mis ühendavad eelmisi põlvkondi praegusega. Pärandkultuuriks võibki nimetada eelmiste põlvkondade elust-olust ja töödest-tege-mistest maastikku jäänud märke. Osa neist, näiteks kinnismuistised, on riikliku kaitse all, suurem osa pärandkultuurist on aga uurimata.”

Kui kahe tsiteeritud mehe mõtteid siduda, võiks ütelda nii, et pärandkultuuri tundmine on üks neist tegureist, mis aitab eestlasel hoida selg sirge.

Mõtteruum ja kohanimed

Pärandkultuuriobjektide puhul saab rääkida materiaalsetest objektidest ning mõtte- ja meeleruumist, mis on materiaalsete objektide ümber. Sesse viimasesse kuuluvad legendid, jutud, mälestused jne. Muu hulgas on mõtteruumi, aga ka tunnetuse jm osaks kohanimed, mis on muu hulgas eraldi pärandkultuuri tüübistikus kirjas. Kes vähegi on oma metsa minevikku uurinud, on kindlasti kokku puutunud sellega, kuidas vanasti olid oma nimed metsaosadel, puudegruppidel, heinamaadel, jõelõikudel – ei olnud kaarti või GPSi, mille järgi orienteeruda, mistõttu tuli nimed välja mõtelda. See on pärand, mis üsna habras – lubjaahjust jäävad kivid ja hea tahtmise korral on võimalik see kas või taastada, olenemata sellest, kas kohapeal on mälus säilinud teave lubjaahju kunagise kasutamise kohta, aga kui nimed ja nende kasutajad kaovad, on taastamine võimatu. Samas peegeldavad nimed me eelkäijate meelt, rikast fantaasiat, huumorisoont, tavasid, kombeid…

Tänuväärse töö selle nimel, et eestlastel oleks, kust vanu nimesid leida ka siis, kui kohapeal enam ükski inimene nime ei mäleta, on teinud Eesti Keele Instituudi teadlased. Igal ajaloohuvilisel on võimalik kasutada „Eesti kohanimeraamatut” (2016) ja selle veebiversiooni (www.eki.ee/dict/knr/), mis erineb raamatust selle poolest, et arvesse on võetud ka 2017. aasta haldusreformi muudatused. Keeleteadlased märgivad, et ootavad veebivariandi kasutajatelt teateid, märkusi, lisandusi – aeg-ajalt tehakse sellesse versiooni parandusi ja täiendusi.

Kohanimeraamatu andmestik on põhjalik, põnev ja seotud, mis tähendab, et näiteks üht talunime, selle vanust, võib-olla ka päritolu vaadates võib kergesti end leida juba terve küla nimesid uurimas.

Alati avastused

Teine veebimaterjal, mis kohati kattub kohanimeraamatu materjaliga, ent pakub ka palju enamat, on Eesti Keele Instituudi kohanimekartoteek (http://heli.eki.ee/kohanimed). Lisandusi leiab sealt juba kas või seetõttu, et kartoteegis on uurijate-keelekogujate oma käega kirjutatud originaalsed nimesedelid. Kohanimeraamatus on andmestiku esitus ühtlustatud ja kontrollitud, kuid kohanimekartoteegi sedelitel peegelduvad eri uurijate kirjapanekutavad. On uurijaid, kes on piirdunud lakoonilise kirjapanekuga – kus vastav nimi esineb ja mis vorme on olnud, ning on sellised uurijad, kes on kirja pannud kõik, mida selle nime kohta kohapeal inimesed on rääkinud. Mõni uurija on teatud kohanimedele juurde joonistanud väikese kaardi, kus näidatud nime esinemiskoht ja naabrus.

Kartoteegis on nimesedelid (tähestiku järjekorras) kihelkondade kaupa. Kasutamiseks tuleb kihelkonna lühendi ees olev „kast” märkida ja siis klikata lühendil. Iga kihelkonna all on omakorda jaotised. Jaotisest, mida tähistatakse lühendiga eki, leiab põhikogu andmed – Eesti Keele Instituudi (Keele ja Kirjanduse Instituudi) töötajate pärast Teist maailmasõda kogutud sedelid ja Emakeele Seltsi varem kogutud sedelid. Jaotisest, mis tähistatud lühendiga es, leiab lisakogu, kus Emakeele Seltsi murdekorrespondentide kogutud andmed. Teadlaste järgi esinevad jaotised varep – Endel Varepi asustusajalooline kartoteek, märkmed külade ja mõisate kohta, ja vilbaste – Gustav Vilbaste perekonnalt päranduseks saadud isiklike märkmete kogu.

Paar näidet Endel Varepi märkmetest Vigala kihelkonna Tiduvere küla kohta. Näiteks on ära märgitud küla osa, mis on olnud tuntud Sandiväsitaja külana. Ära on toodud kõik Tiduvere küla aegade jooksul esinenud nimevormid eri allikates. Ära on toodud rabade nimed koos iseloomustusega. Näiteks Pitku raba, kust lõigati kütteturvast  ja kust sai „enam-vähem valget turvast”; osal taludest olid turbatükid Illaste rabas, osal Soevahe rabas (Soevaheks nimetati Oese raba, mis teiselt poolt Tõnumaa raba). Märgitud on Illaste mets, mille taga Araste küla Illaste heinamaad. Illaste metsavaht elas enne Araste tee ääres, hiljem toodi kohta, kus on (oli Endel Varepi retkede ajal) ja kus varem elas neli peret metsamoonakaid…

Eraldi on toodud heinamaade, karjamaade nimesid, ojade nimesid, seegi, mis tootmisi kohapeal oli (veski, tellisetehas, lubjaahi, kivitönk jm). Öeldud on, et Tiduveres on kõva savimaa, rasked maad, savi nimetatud hundisaviks. Jne.

Kohanimeandmestikud on huvilise jaoks kui põhjatud varasalved.

* Ülo Vooglaiu mõtted on tsiteeritud raamatust „Elanikust kodanikuks. Käsiraamat isemõtlejale” (ilmumisaeg 2019 veebruaris).

Sulge menüü