Eesti Erametsaliidu ja Võrumaa Metsaühistu juhatuse liikme Liina Helsteini ettekanne metsanduse visioonikonverentsilt 17. aprillil 2024.
Olen metsaomanik, juurtega Haanjamaalt, seal on kodutunne, “minu koht”, kust mina tulen. Hoolimata sellest, et ma pole seal sündinud või päriselt elanud.
Mets on alati olnud osa minu kohast, kus süüa metsmaasikaid või metsavahist vanaisa tegutsemisjälgi otsida. Aga oma metsas päriselt tegutsemist lükkasin ma 15-20 aastat edasi, sest kodused õpetajad olid meie seast lahkunud ja endal teadmisi nappis. Kuni jõudsin lõpuks metsaühistusse.
Otsisin nõu ja tuge oma metsaga tegelemisel. Sama tee on leidnud tuhanded teised metsaomanikud. Üle Eesti on erinevate metsaühistutega liitunud ligi 17 tuhat erametsaomanikku.
Võrumaa Metsaühistu 1400 liikme seas läbi viidud küsitlus näitab samuti, et ühistusse jõutakse just siis, kui endal teadmisi napib ning tahetakse professionaalset nõu oma metsa eest hoolitsemisel teadlike otsuste tegemiseks. Metsaomanikud otsivad aktiivselt uusi teadmisi väga erinevatest kanalitest – Luua Metsanduskoolis, Eesti Maaülikoolis, erinevatel info- ja õppepäevadel, infomaterjalidest.
Olen tänulik, et jõudsin Võrumaa Metsaühistusse, sest sealt olen tõesti oma metsa ja ka teiste metsaomanike metsade ning põhimõtete kohta palju õppinud. Aga kahetsen, et jõudsin metsaühistusse liiga hilja…
Olen küll metsavahi lapselaps aga nagu üle poole eestlastest, elan ka mina linnas. Ja linnas tuli kõik muu enne – õpingud, pere, karjäär, metsale mõeldes oli alati justkui palju aega. Metsas liigub ju kõik aeglaselt, kuhugi ei pea tormama – aigu om.
Täna mulle kuuluva metsa istutas mu vanaisa oma lapselapsele ammu enne minu sündi. Siis sai ta pereringis nimeks noorendik ja nii kutsume teda tänaseni, vaatamata tema väärikale eale. Ilus ja meie perele kallis lugu. Soovides midagi sarnast luua, korraldasin ise ka mõned aastad tagasi heade sõpradega oma metsas istutustalgud. Ühiste mälestuste loomiseks korraga mitmele põlvkonnale. Et enda ja sõprade lapsed saaksid tulevikus oma lapsed siia tuua ja näidata, et vanaemad-vanaisad meile mõeldes tegid…
Aga miks ma siis kahetsen, et nii hilja metsaühistusse jõudsin? Miks kirun, et 15-20 aastat lasin metsal lihtsalt olla? Sest täna ma tunnen, et ma justkui ei ole enam oma metsa omanik. Kinnistusraamatus on selle katastri järgi minu nimi ja maamaksu teade tuleb ka mulle. Aga oma metsas toimetamiseks mul täna otsustusõigust enam ei ole. Senisest piiranguvööndist sai ühtäkki Natura elupaigaga rangelt kaitstav ala. Kõige kentsakam on, et piirangute seadja pole mulle sellest tänaseni ka teada andnud, metsaühistust kuulsin.
Aprilli alguses saime lugeda õiguskantsler Ülle Madise seisukohta, milles ta rõhutas, et riik ei tohi tegutseda inimese selja taga. See Keskkonnaametile saadetud pöördumine rääkis inventuuride tegemisest eramaadel, mille tulemusena võib riik otsustada võtta maa looduskaitse alla või muuta senist kaitsekorda rangemaks ja seeläbi piirata omandiõigust. Madise teab üldreeglit, et teise isiku omandis oleval maatükil võib viibida üksnes omaniku loal ning see kehtib ka riigi suhtes.
Õiguskantsler ütles, et omaniku teavitamine inventeerija tegevusest kinnistul vastaks hea halduse tavale ning on ka elementaarse viisakuse ja lugupidamise märk. Ühtlasi on omaniku väärikas kohtlemine esmane eeldus, et omanik mõistab riigi tegevust. Just sellest elementaarsest viisakusest ja väärikast kohtlemisest ma tunnengi oma metsa teemal riigiga suhtluses puudust.
Soov olla kaasatud algusest peale
Ei tohi tegutseda omaniku selja taga – nii ei arva ainult mina ja õiguskantsler. Erametsaliit tegi aasta alguses metsaomanike seas küsitluse piirangute õiglase hüvitamise teemal, kuid küsisime ka üldise kaasamise kohta looduskaitse planeerimisel. Vastajaid oli üle 500 metsaomaniku. Ja siin pildil on näha, mida nad õiglasest kaasamisest arvavad.
Suur kaasatuse soov (üle 80% küsimusele vastanutest) ning ootus olla kaasatud algusest peale. Eriti oluliseks peetakse just seda, et teavitamine ja omaniku arvamuse küsimine toimuks juba enne piirangute seadmist. Välja toodi mitmeid näiteid, kus maaomanikud said uutest kitsendustest teada alles ise töid planeerima hakates või juhuslikult metsaregistrit uurides.
Omanik ei soovi kuulda, et ametnik juba otsustas, kus ja kuidas tema maal midagi kaitsma peab. Me tahame ise kaasa rääkida, et meie arvamust küsitaks, et meid kuulataks. Ja juba enne piirangute seadmist, mitte siis, kui piirid erinevatesse registritesse kõhutunde järgi valmis joonistatud.
Metsaomanikud soovivad, et neid aruteludesse kaasataks ja nende arvamusega arvestataks, soovitakse sõnaõigust oma maal toimuva osas. Kaitsemeetmete puhul oodatakse täpsemat põhjendamist, kuidas just sellised meetmed ja sellises mahus kaitseväärtuse hoidmisele kaasa aitavad.
Mitmed metsaomanikud avaldasid küsitluses soovi osaleda nende maal toimuvatel looduskaitselistel inventuuridel ja välitöödel. Soovitakse oma maa kohta rohkem teada ja jagada neid teadmisi, mida teistel võib-olla ei ole.
Senisele looduskaitse korraldusele heideti aga ette läbipaistmatust, metsaomanikke nende maal tegutsemisest teavitamata jätmist ning salaja tegutsemist.
Soov olla omanik
Omanikuks olemine iseenesest on suur väärtus, mis lubab meil oma traditsioone hoida ja kasvatada, juurte juurde jääda, isegi kui need juured asuvad esialgsetest veidi eemal.
Kui riigil on vaja minu mets minu käest ära võtta – otsustusõiguse puudumine just seda tähendab, siis andku riigimetsast tükk asemele. Soovitatakse kaitstav maatükk riigile müüa ja siis selle eest ise mujalt metsatükk osta. See pole reaalselt võimalik.
Nursipalu või Rail Balticu laiendusele jääva maa omanik saab asemele küsida tükki riigile kuluvast maast, seal võimaldatakse kompensatsioonimeetmena maa asendamist. Miks range looduskaitsealuse metsa omanikke ebavõrdselt koheldakse?
Põhiseadus paragrahv 53. Igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda… Igaüks kõigist ühiskonnaliikmetest, mitte igaüks kõigist erametsaomanikest.
Tegelikult tahetakse olla maaomanik. Eestlaste seas on ajaloo jooksul välja kujunenud traditsioon kinnisvara pigem omada. Ja eks eestlasliku pilguga selle järgi mõõdetakse ka seda, kes sa inimesena oled, kas saad hakkama või ei saa. Ka Eesti ajaloos talupojad kellel oli maa, maaomanikud olid tegijad, tugevad isiksused. Sellepärast on oluline alles jätta võimalus omanikuks jääda.
Aina enamate omanike soovi metsaomanik edasi olla näitab ka statistika. Füüsilisest isikust metsaomanike huvi oma maa maha müüa on aasta-aastalt langustrendis. Tõenäoliselt aitab seda huvi kahandada ka koroona-kevadel kehtestatud metsatulude maksusoodustus.
Kas teie teadsite, et veel mõned aastad tagasi soosis meie maksupoliitika metsa majandamise asemel hoopis selle müümist? Mina ei teadnud, sest pole oma maa müümisele nii tõsiselt mõelnud, et maksudesse süveneda.
Omandireformiga tagastatud maade müük on tänaseni tulumaksust vabastatud. Enne 2020. aastat tähendas see, et kui soovisid metsa majandamisest tulu teenida, pidid täie rauaga ka tulumaksu maksma. Tagastatud maa müümise puhul sai aga selle viiendiku tulust endale jätta.
Erametsaliit tegi selle olukorra muutmiseks liialdamata mitukümmend aastat tööd, ning lõpuks saavutasime metsatulude maksusoodustuse kehtestamise – 2021. aastast saavad metsaomanikud kasutada 5000- euro suurust täiendavat tulumaksuvabastust aastas. Usume, et just sel põhjusel on viimased paar aastat metsamaa müügitehingute hulk taas oluliselt langenud.
Kahjuks näeme siiski, et kui maa omamine muuta omanike jaoks liiga kulukaks, ei jää hulgal inimestel muud üle, kui maa maha müüa. Seetõttu vaatame murelikult ka praegusi arutelusid maamaksu tõusu piiri ja kodualuse maamaksuvabastuse kaotamise üle.
Võimalikult palju omanikke
Aga miks ma pean oluliseks, et erametsaomanikke oleks võimalikult palju? Et maad ei koonduks, suurte omanike kätte? Miks ma pean ülioluliseks, et eestlased oleks Eesti maa omanikud?
Sest metsaomanike paljusus on üks garantii, mis tagab meie metsade mitmekesisuse. Igal metsaomanikul on oma maa ja metsa eest hoolitsemisel oma käekiri, oma põhimõtted ja eesmärgid. See muudab ka meie metsad erinäoliseks, sest kõiki neid majandatakse veidi erinevalt. Hea näide sellest on metsamajandajate konkurss, mis tänavu toimub juba 31. aastat ning on võimaldanud huvilistel lähemalt vaadata mitmesaja metsaomaniku tegemisi.
Tegutsen aktiivselt Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsiooni juures ning üht olulist nüanssi metsaomanikuks olemise juures näen ka selles vallas. Metsaomanikuks olemine annab ka naistele suurema kindlustunde, enesekindluse olla iseseisev, saada ise hakkama. Ligi pooled (45.7%) Eesti erametsaomanikud on naised ja olles tutvunud naiste õigustega erinevates riikides näen, kui suur väärtus see meie riigile on. Ma olen kohutavalt uhke, et Eestis on nii palju naisi, kellel on maad ja metsa.
Pean metsaomanike paljusust ka oluliseks julgeolekuküsimuseks – mida rohkem eestlasi on mingi füüsilise tükiga Eestimaast isiklikult seotud, seda suurem on ta soov oma maad hoida ja kaitsta. Samas kui oma maa osas otsustusõigus puudub, ehk peaks selle raha eest kinnisvara hoopis kuskil mujal ostma ja sinna juuri kasvatama hakkama? Kui pole omanikke, kas on elanikke?
Kas erametsa tasub täna investeerida aega ja raha?
Metsaomanikud täna veel investeerivad. Erametsade istutusmahud on stabiilselt kasvanud, hooldusraiete toetusvoorudes iga-aastaselt küsitud toetussummad mitu korda suuremad kui eelarves raha. Katsetatakse uute turgudega – puidu kõrval kasvatatakse chagat ja süsinikku, räägitakse elurikkuse krediitide müümisest. Käivad tulised diskussioonid eraloodushoiu arendamise teemal, et omanik saaks loodust kaitsta omadel tingimustel, mitte võõraste kehtestatud keeldude-käskude järgi.
Kas mina soovin investeerida noorendiku hooldusesse koos sõpradega rajatud metsas? Ma ei tea! Kui see mets on range kaitse all ja ma seal tulevikus toimetada ei saa, miks sinna investeerida? Täna mul seda metsa enam praktiliselt ei ole. Mul pole selle riigi vastu enam austavat tunnet, kui riik ei austa mind ja minu vara. Investeering võetakse ära. Aga see peaks olema, et me saaks riigi ja rahvana hakkama.
Eesti on metsariik
Eesti on metsariik, oleme suutnud hoida tasakaalu elurikkuse ja metsade majandamise vahel. Ärme ole eesrindlikud ainult loodushoiu osas, meil on sellega väga hästi. Isegi kui Tallinna kontorist seda ei näe.
Miks me peame oma väikese riigiga kogu Euroopa loodusväärtusi hoidma? Võrreldes muu Euroopaga on meie elupaigad heas seisus.
Miks me võtame Eestile riigi ja rahvana suuremaid kohustusi, kui kanda jaksame? Miks me paneme 12 tuhat hektarit Natura alade erametsi omanike eest lukku, kuigi 20 aastat tagasi Natura alasid Eestisse luues meile kinnitati, et midagi sisuliselt ei muutu? Miks me räägime looduse taastamisena metsade uputamisest ja rannaniitudeks raiumisest, kui muu Euroopa endale selliseid kohustusi ei võta?
Metsariigis ei saa metsa majandamata. Me oleme targad inimesed, meil on väärtuslik ressurss – mets, see on meie kuld, mida võiksime ära kasutada. Võiksime teha sellest midagi tarka. Peab olema võimalus ka ressurssi kasutada, mitte kõike loodusele reserveerida.
Inimesed peaksid ennast rohkem selles vallas harima. Meie kõik siin saalis saame oma sõpru ja tuttavaid selles vallas harida! Saame iseennast pidevalt harida. Me ei saa jääda ainult teadlaste peale lootma, tahame või ei – raha mängib rolli. Metsa majandamine on ok ja metsa majandamise abil oma riigi jõukuse kasvatamine on ok.
Pole mõistlik vaikida
Käisin eelmisel nädalal Euroopa Parlamendis – kõigil on oma agenda. Läbi läheb see, kellel on rohkem võimu ja raha.
Et saaksime oma huvide eest seista, peame ka Euroopas olema esindatud tarkade inimeste poolt, kes näevad suurt pilti, mõistavad otsuste tagajärgi. Mina plaanin selle pilguga erakondade valimisprogrammid üle vaadata ja hääletamisel sellega arvestada. Kutsun ka teid üles sama tegema.
Vaikida ei ole mõistlik. Peame oma riigi ja oma inimeste huvide eest seisma nii Euroopas kui Eestis kohapeal.
Mina olen valmis õiguste eest välja astuma, ka tavapärasest äärmuslikumatel meetoditel. Ja ma tean, et minusuguseid on veel…