Erametsaliidu ettepanekud 2027. aasta riigikogu valimisteks
Eesti vajab terviklikku ja pika vaatega metsanduspoliitikat, mis arvestab looduse hoidmise, maaomanike õiguste, õigusselguse ning metsandussektori strateegilise tähtsusega Eesti majandusele, julgeolekule ja regionaalarengule.
Omandi- ja maakasutust puudutavad otsused tuleb teha koostöös maaomanikega. Vastandumise asemel vajame lahendusi, mis võimaldavad hoida Eesti metsad elujõulisena, annavad metsaomanikule kindluse oma metsa investeerida ning aitavad saavutada looduskaitse eesmärke koostöös maaomanikega.
Euroopa Liidu poliitikates tuleb seista selle eest, et otsustusõigus metsade ja maakasutuse üle jääks Eestile.
Eesti Erametsaliidu liikmete ootused metsandusvaldkonda kujundavale poliitikale aastatel 2027–2031 on järgmised:
1. Metsandus on Eesti jaoks strateegiliselt oluline valdkond
Eesti peab looma tingimused konkurentsivõimelise metsa- ja puidusektori arenguks ning metsade kohanemiseks muutuva kliimaga. Kohalik taastuv ressurss, selle väärindamine ja elujõuline metsasektor toetavad Eesti majandust, maapiirkondade arengut, varustuskindlust ja julgeolekut.
2. Metsaomanikul on tegevusvabadus ja õiguskindlus
Metsa kasvatamine on aastakümnete pikkune investeering. Metsaomanik vajab pikaajaliste otsuste tegemiseks selgeid, põhjendatud ja etteaimatavaid reegleid ning kindlust, et tema omandit puudutavad otsused tehakse maaomanikke kaasates.
3. Loodushoid on tulemuslik ja maaomanikku õiglaselt kohtlev
Looduskaitses tuleb keskenduda kaitsemeetmete tulemuslikkusele ja koostööle maaomanikuga. Kaitsemeetmete mõju tuleb hinnata, avalikes huvides seatud olulised piirangud õiglaselt hüvitada ning maaomanikele luua võimalused ja motivatsioon vabatahtlikuks loodushoiuks.
Esitame Eesti Erametsaliidu ettepanekud nende eesmärkide saavutamiseks:
1. Metsandus on Eesti riigi jaoks strateegiliselt oluline valdkond
Metsandus ja biomajandus on Eesti majanduse, regionaalarengu, varustuskindluse ja julgeoleku seisukohalt olulised valdkonnad:
Erametsade kestlik majandamine peab olema riiklikult toetatud ja strateegiliselt väärtustatud. Järgmistel aastatel tuleb keskenduda metsa- ja puidusektori konkurentsivõime tugevdamisele ning valdkonna pikaajalise arengukindluse tagamisele.
Muutuv kliima nõuab metsade majandamisel senisest suuremat paindlikkust. Selleks tuleb võimaldada paindlikumaid metsakasvatusvõtteid, katsetamist ja uute lahenduste kasutuselevõttu.
Mida tuleb teha?
- Määrata biomajandus Eesti strateegiliseks võtmevaldkonnaks ning viidata sellele otsuste kujundamisel.
Vaja on koostada ja ellu viia riiklik biomajanduse strateegia, mis väärtustab kohalike taastuvate ressursside kasutamist ja nende väärindamist Eestis. - Käsitleda metsandust riigi strateegilistes arengudokumentides.
Erinevates poliitikavaldkondades tuleb esile tuua metsa kui strateegilise ressursi, metsaomanike kui demokraatia alustala ning metsanduse kui majandusharu tähtsus, sealhulgas julgeolekupoliitika põhialustes ning energeetikat ja regionaalarengut suunavates strateegiates. - Toetada ja tunnustada metsaühistuid riigi partnerina.
Jätkata aastakümnete jooksul välja töötatud ja metsaühistutel põhineva erametsanduse tugisüsteemi arendamisega ning aidata kaasa metsaomanike liitumisele metsaühistutega. Metsaühistud on eraomanike tugisüsteem, mis pakub omanikele nõu, teadmisi ja võimalusi ühistegevuseks, aitab metsaomanikel oma metsa paremini majandada ning on ühendavaks lüliks suhtluses riigiga. - Viia metsamajanduse poliitika regionaal- ja põllumajandusministeeriumi vastutusalasse ning metsatööstuse poliitika majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi vastutusalasse. See seob metsanduse tugevamalt maa- ja regionaalpoliitikaga ning võimaldab terviklikku maamajanduse valdkonna vaadet ja juhtimist.
- Kaitsta Eesti metsandusvaldkonna huve Euroopa Liidu poliitikate kujundamisel.
Riik peab seisma selle eest, et Eesti metsanduse eripära ja maaomanike õigustega arvestataks Euroopa Liidu poliitikates ning otsustusõigus metsade ja maakasutuse üle jääks Eestile. - Seada kohustus looduskaitsemeetmete kavandamisel arvestada ka riigi teisi strateegilisi huve ning hinnata piirangute kumulatiivset sotsiaalmajanduslikku ja regionaalset mõju. Arvestades looduskaitsesüsteemi keerukust ja tükeldatust, tuleb kumulatiivset mõju hinnata ka tagantjärele juba tehtud otsuste üle.
2. Maaomanikul on tegevusvabadus ja õiguskindlus
Metsa kasvatamine on aastakümnete pikkune investeering. Metsaomanik vajab oma vara majandamiseks selget, põhjendatud ja etteaimatavat õigusruumi. Täna muudetakse karistusi karmimaks ja lisatakse uusi kohustusi, samal ajal on osa metsandusreegleid ajale jalgu jäänud või sõltub nende rakendamine Keskkonnaameti tõlgendusest.
Mets on omaniku vara, mitte ühisvara nagu õhk ja vesi. Regulatsioonid ei tohi tekitada põhjendamatuid kulusid ega piirata põhjendamatult omaniku õigust oma metsa kujundada ja majandada. Näiteks ei ole mõistlik kontrollida metsast välja toodud puidu mahu vastavust raie-eelsele ligikaudsele hinnangule, kui metsa raiejärgne seisukord vastab seaduse nõuetele, või karistada omanikku puuliigilise koosseisu kujundamise eest, kui valik sobib kasvukohatüübile.
Metsaomanikul peab säilima võimalus teha oma metsas pikaajalisi ja majanduslikult põhjendatud otsuseid ning Eesti metsanduse regulatsioonid ei tohi halvendada meie metsaomanike konkurentsivõimet võrreldes teiste riikidega.
Mida tuleb teha?
- Analüüsida ja ajakohastada metsanduse õigusruumi.
Korrastada metsandusregulatsioone nii, et nõuded oleksid metsaomanikele ja majandajatele selged, täidetavad ja mõistlikud ning riigi sekkumine piirduks olukordadega, kus see on sisuliselt vajalik. Kiiret lahendust vajavad lindude pesitsusrahu ja maapinnakahjustustega seotud küsimused. Ülejäänud regulatsioonid vajavad põhjalikumat analüüsi ning võrdlust teiste riikide praktikaga. - Tagada metsandusse investeerimiseks etteaimatav õigusruum ka looduskaitses. Korrastada Keskkonnaameti peadirektori käskkirjaga kinnitatavate dokumentide süsteem, vähendada nende arvu ning seada sisule tugevamad nõuded, sh kirjeldada vastutust. Metsakasutuse reeglid peavad tulenema seadustest ja määrustest, mitte riigiasutuste juhistest, käskkirjadest või muutuvast praktikast.
- Taastada maamaksu tõusu piirang. Taastada maamaksuseaduses 10% aastane maamaksu tõusu piirang ning viia pärast piirangu kaotamist tõstetud maksumäärad selle põhimõttega kooskõlla.
3. Loodushoid on tulemuslik ja maaomanikku õiglaselt kohtlev
Looduskaitse eramaal peab toimuma koostöös maaomanikuga ning arvestama nii looduskaitseliste eesmärkide kui ka maaomaniku õigustega. Senise mahul ja piirangutel põhineva looduskaitse asemel tuleb keskenduda kvaliteetsele ning maaomanikke motiveerivale loodushoiule.
Looduskaitsealade pindala ja piirangud on oluliselt kasvanud. Sealhulgas on ilma valdkondadevaheliste kokkulepeteta jõutud range kaitsega metsamaa osakaalus 10%-lt 20%-ni. Samal ajal ei ole alapõhiselt hinnatud kaitsemeetmete tulemuslikkust ega kaitse alla arvatud alade kvaliteeti. Erinevates rahvusparkides näeme hukkuvat metsa ja uuenemata metsamaad, aastaid asustamata elupaikade kaitsmist ning kaitse alla võetakse ka majandusmetsi, kuhu omanik on pikaajaliselt investeerinud.
Tähelepanu vajab ka vastuolu ökosüsteemiteenuste väärtuse ja maaomanikule makstavate hüvitiste vahel. Kaitse kavandamisel võib riik hinnata metsamaa hektarilt saadavate ökosüsteemiteenuste väärtust sadadesse tuhandetesse eurodesse, kuid maaomanikule ei hüvitata piirangute seadmisel sageli isegi saamata jäävat puidutulu. Samal ajal puudub metsaomanikul võimalus neid ökosüsteemihüvesid turul realiseerida ning ulatuslik regulatsioon piirab vabatahtlike loodus- ja süsinikukrediitide turgude tekkimist.
Mida tuleb teha?
- Hinnata looduskaitsemeetmete tulemuslikkust. Tuleb koostada tegevuskava ning hinnata alapõhiselt kaitsealadel kehtestatud meetmete tulemuslikkust. Hindamise tulemused on aluseks looduskaitse paremaks korraldamiseks.
- Ajakohastada metsakasutusele seatavate piirangute eest hüvitamise skeem ja tagada selle rahastus.
- Piirangute eest makstavad hüvitised tuleb viia vastavusse pakutavate hüvede väärtuse ja saamata jääva tuluga. Erametsanduse toetuste ja hüvitiste kavandamisel tuleb maksimaalselt kasutada Euroopa Liidu 2028–2034 rahastusperioodi vahendeid.
- Võimaldada looduskaitseliste piirangutega maa asendamine. Kinnisasja avalikes huvides omandamise seadusesse tuleb lisada võimalus asendada looduskaitseliste piirangutega maa samaväärse ja samas piirkonnas asuva riigimaaga.
- Lisada looduskaitseseadusesse põhimõte, et maaomaniku tegevuse tulemusel suurenenud elurikkus ei too kaasa rangemat kaitset. See soodustab maaomanike vabatahtlikku loodushoidu ja loob maaomanikele motivatsiooni vabatahtlikuks loodushoiuks. Riigi ja maaomaniku vahel saab hakata tekkima usaldus.
- Inventeerida kaitstavad väärtused ja võimaldada põhjendamatute piirangute lõpetamist.
Anda maaomanikule õigus taotleda põhjendamatuks muutunud looduskaitseliste piirangute lõpetamist, näiteks kui kaitstav väärtus on kadunud või kaitsemeetmed on selle seisundit halvendanud. - Hüvitada maaomanikule ka kohaliku omavalitsuse seatud olulised maakasutuspiirangud. Täiendada selleks planeerimisseadust.
Last modified: 30. sept 2026