Mõtteruumis mets muutub
PILT Valik metsaraamatuid. Eesti Erametsaliit

Mõtteruumis mets muutub

 

Paljudele eesti kirjanikele ja luuletajatele on mets üks püsimotiividest.


Võib-olla meil polegi kirjanikku-luuletajat, kes kordagi poleks oma loomingus kokku puutunud metsaga, kuna looduskeskkonnana on ta nii ligi. Mõnikord leiab mets kajastust sedapidi, et looja rõhutab – mets on talle liiga võõras.

Kui rääkida metsast emotsioonide kandjana, on ring veidi väiksem, ent väga kõnekas. Ja mitmetähenduslik, sest igaühel – eriti loomingu sfääris – on oma mets.

Metsas käiakse ja mets tekitab või mõjutab emotsioone, nagu näiteks Juhan Liivi luuletuses:
„Mets kohas tumedalt, tõelt…
Ma kuulasin himuga.
Ta kohin tiibu laotas mu üle ju hällissa.
Ta tume kohin jäi rinda, sääl kohab nüüd alati –
ma nagu tad taga leinan,
ei rõõmsaks saa iialgi.”

Teisalt käib metsaga samastumine, nagu näiteks Artur Alliksaare luuletuses:
„Olen määratusuur mets.
Kas sa leiad mus mõne raja?
Kui leiad, siis on see kaotuseks meile mõlemale.
Iga rada viiks minust välja.
Oh, et sa mus ikka eksiksid!
Siis kuuleksin endas igavesti su salajasi samme
ja lakkamata toidaksin ma sind meeleheitliku lootusega ja igatsuse meeletu iluga.
Meelsasti lasen kinni kasvada mind läbistavatel radadel.”

Kui just terveid luuletekste peast ei tea, siis vähemalt mõnda laulu, kus „mets sees”, teab ilmselt iga eestlane.

 

Tubli metsamehe asemel looduse kaitsja


Väga palju saaks eestlaste metsamõttest aimu, kui keegi võtaks ette analüüsida tänapäeva metsaluuletusi autorite kaupa. Veel huvitavam pilt oleks, kui saaks nüüdseid tekste (nii luule kui ka proosa) võrrelda varasematega. Et tulemus oleks põnev, näitab kirjandusteadlase Triin Leesi uuring lastekirjanduse metsateemast. Selle põhjal sündinud ettekandega esines ta Tartus 2014. aastal.

Nentides, et „mets on üks levinumaid kujundeid lastekirjanduses” märkis ta, et viimase saja aasta jooksul on toimunud selles muutusi. Üks tendentse, mille ettekandja esile tõi – varem oli lastekirjandus looduskesksem. Triin Lees seostas seda muu hulgas sellega, et varem oli mets elukeskkond, kuid nüüd sageli vaid paik, kus käiakse.

„Järjepidev linnastumine on tekitanud metsa ja linna terava vastanduse. Ometi on varasemad poisteraamatud paljuski need, kus mets hakkab vastanduma külale või kodule. Seal on suured sügavad pimedad ja paksud metsad, mida tänapäeval enam ei ole. /…/ Muinasjutumets on ühelt poolt sõbralik ja kutsuv, teisalt aga eksitav ja hirmutav. Metsa eksimine on kirjanike üks lemmikmotiive, näiteks Oskar Lutsu „Nukitsamees”. Tänapäeva metsaeksimised lõppevad aga hädaabi kutsumisega, lapsed on teadlikud ohtudest ja oskavad käituda. Mets pole enam nii ohtlik, lastekultuur suundub metsaga sõbrustamise poole.”
Tänapäeva lasteraamatute mets on Triin Leesi järgi „ tunduvalt naljakam ja seikluslikum keskkond kui folklooripõhised muinasjutulaaned”, „mets on muutunud korraks ära käimise paigaks, ükskõik kas sinna siis eksitakse, käiakse seal seenel, loodusõppel vms”.

Ja veel: „Varasemas kirjanduses domineerivatest metsavahtidest ja jahimeestest on tänapäeval saanud looduskaitsjad. Metsahaldamine on lastekirjanduses märgatavalt muutunud, enne peeti vahti, nüüd valvatakse ja kaitstakse kiivalt, et seaduserikkujaid karistada. Vanasti olid puuraidurid, kes vähehaaval ja oskuslikult langetasid puid, tänapäeval on metsaröövlid ja vargad, kes võtavad rohkem kui lubatud. Varem oli mets padrik, oksarisu oli tavaline ja tavaline on see metsas ka täna, aga lastekirjanduse mets ei ole enam nii padrik, palju lagedam on, sest siis on hästi näha kogu prügi, mis metsa visatakse. Jälle tuleb lastelugu pöörata sinna, et mets on püha ja mõned inimesed pahad…”

 

Mingi uus usk

Eraldi rõhutust ja võib-olla ka laiendamist-edasiarendamist vääriks Triin Leesi kokkuvõtlik mõte: „Metsausk on nõrgemaks jäänud, aga asemele on tulnud mingi uus metsausk ja metsade meeletu sügavus on muutunud kujundilisemaks. /…/ Metsadesse on tallatud rohkem teid, ka autoteid, et lasta põrkuda loodusel ja linnakultuuril…”

Keegi metsateema uurija leiaks arvatavalt rohkelt kokkupuutekohti, tendentse ja märke nn uuest metsausust, kui võtaks ette luule ja proosa ning lisaks kujutava kunsti, kust samuti leiab näiteid inspiratsioonist, mis tugineb metsaainesel.

Paljud metsanduses tegutsevad inimesed on märganud, kuidas loomeruumis on vana aja metsakolli hakanud asendama harvester, aga see kindlasti pole ainus aja märk. Uurija võiks jõuda tulemuseni, mis ütleks eestlaste metsameele ja selle muutumise kohta ilmselt palju rohkem kui näiteks raiemahtude võrdlus üksikute aastate kaupa.

Allikas ja lisalugemist:
Triin Leesi põnevat ettekannet „Kuidas paistab mets lastekirjanduse aknast?” saab lugeda Õpetajate Lehe arhiivist, ilmus 2. mail 2014.
Metsaluulet saab muu hulgas lugeda loodusluule kogumikest, näiteks:
Eesti looduslüürikat, koostanud Debora Vaarandi, 1980;
Aastaajad eesti luules, koostanud Doris Kareva, 1999.

Sulge menüü