Metsarahvaks olek kui hingeseisund – ütlemisi metsast
Fotode päritolu: Vikipeedia, presidentide kodulehed, RMK, erakondade kodulehed, Lilleoru

Metsarahvaks olek kui hingeseisund – ütlemisi metsast

President Lennart Meri: Inimene ja riik on nagu puu ja mets: puu sureb, mets jääb. Mõned Eesti metsad on pronksiaegsed. Ma tahan, et Eesti riik niisama kaua kestaks.
(Kõnest 1998)

President Arnold Rüütel: Tulenevalt oma ametikohustustest presidendina kutsuksin üles looduskeskkonda säilitama tulevastele põlvkondadele. Hooldatud metsad on suurim väärtus, mis olla saab.
(Kõpu rahvuspargi arutelul, Hiiu lehest 2002)

President Toomas Hendrik Ilves: Oleme oma metsaga vaimus ja hinges kokku kasvanud ning seetõttu oskame säilitada selle liigirikkust ka oma järgmistele põlvkondadele./…/ Metsa kaitsmise kõrval, erinevate piirangute toel, peame aga ka mõistma, et oma rahvusliku rikkuse säästlik majandamine eeldab tarka tegutsemist uue metsa istutamisel ja metsa raiumisel. See tähendab tuhandeid töökohti ja nii meie rahvusliku rikkuse vääristamist. Ka seekaudu, et tellijad ja arhitektid kasutavad järjest enam puitu oma loomingus.
(Rahvusvahelise metsa-aasta avamise kõnest 2011)

President Kersti Kaljulaid: Küsimus ei olegi niivõrd selles, kas metsa raiutakse piisavalt, palju või vähe – see on liialt primitiivne lähenemine. Mets ei ole lihtsalt hulk kasvavaid palke, kuigi ka seda väärtust ning omanike õigust seda kasutada ei tohi alahinnata. /…/ 21. sajandil on metsal lisaks ökoloogiline, klimaatiline, ka sotsiaalne ja kultuuriline väärtus. Nende huvide tasakaalustamisega ei ole erinevad osapooled veel päriselt ühele meelele jõudnud.
(Kommenteerides kohtumist metsandusekspertidega 2017)

Metsaökoloog Anneli Palo: Mulle meeldib käia vanades pärandkultuurmaastike metsades, kus on võimalik metsa „lugeda” – et mis seal kunagi on olnud, mis on sinna millalgi kasvanud ja kuidas on kõik vahepeal muutnud. Lähen nagu läbi ajaloo – see on kõige huvitavam.
Majandatud mets on minu meelest igavam. Seal ei ole midagi vaadata – puistu on korrapärane ja ilmetu. Tõeline põlismets mõjub nagu pilt, nagu loodusmaal. Astun mõne sammu ja jälle on uus vaade.
(Intervjuust Sirbis 2017)

Loodusteadlane Asko Lõhmus: Eks loodusteadlase suhtumine jää kahe äärmusliku emotsiooni vahele. Esimene emotsioon on, et raie on mõrv. Teine, et metsa elusa ja tervena hoidmiseks peabki teda raiuma. Arvan, et raiuma peab, kuigi mitte metsa enda pärast, vaid inimese vajaduste pärast. Inimene saaks aga hakkama märksa väiksema hulga puiduga, kui meeldib mõelda tööstureil. Ning raiumise viis on väga oluline, kuigi seda ei taheta minu kurvastuseks tunnistada.
(Intervjuust Postimehes 2006)

Loodusfotograaf Tiit Leito: Inimest ei oleks ilma metsata, aga mets saab vägagi hästi hakkama ilma meieta. Seega on mets inimese olemise lahutamatuks osaks. Mets on teda kujundanud, kasvatanud ja maaga, mis tema alt on võetud, ka toitnud. Seda, mis on olnud, meie enam muuta ei saa, kuid see, mis meid ees ootab, sõltub siiski meie tegemistest ehk eelkõige meie mõttelaadist. Metsa otsene kaitsmine on oluline, kuid veelgi tähtsam on arusaamiste kujundamine. Seega on kõige olulisem minemine. Tulevikutundelise inimese jaoks on mul ikka olnud välja pakkuda suhtearv 3+3+3+1. See tähendab, et kolmandik metsadest peaks olema looduslikus seisundis, teine kolmandik kasutatav püsimetsana, kolmandikku metsadest võiks majandada kui puupõldu ja üks osa jääks lihtsalt ilu jaoks.
(Vooremaast 2009)

Eestit külastanud jätkusuutliku metsanduse ekspert Bernd Neugebauer: Me võime istutada puid, aga mets on midagi enamat kui selles olevate puude summa. See on omalaadne struktuur ja olend – intelligentne, suhtlusaldis ja dünaamiline. Enne puude istutamist on esmalt vaja metsast unistada, väljendada ja tunnetada. Enne metsa loomist on meil endil vaja olla mets.
(Koolituselt Lilleorus 2018)

ELFi ekspert Lauri Klein: 21. sajandil ei tohiks enam metsa vaadata kui pelgalt puitu pakkuvat rahaallikat. Ökosüsteemina, milles oluline osa ka inimesel, kätkeb mets endas palju suuremaid ja kestvamaid väärtusi kui rahaks muudetav puit. Hüved ehk nn ökosüsteemi teenused, mida me metsalt õiglase käitumise korral saame, on meile eksistentsiaalselt üliolulised ja lühiajalisest tulust palju väärtuslikumad.
(Arvamusfestivalilt 2018)

Erametsategelane Kadri-Aija Viik: Mulle ei tee rõõmu mets, kus puud on maha kukkunud ja öeldakse, et see on bioloogiline mitmekesisus ning sellised peavadki kõik metsad olema. Ma ei kiida ka riigi stiili raiuda maksimaalselt palju metsa ühes kohas, aga saan selle põhjustest aru. Erametsaomanikele soovitan aga esimesena: ärge müüge metsa, majandage seda targalt ja hoolivalt! Erametsaomanikul on õigus olla oma metsas nii roheline kui ta tahab, keegi ei käsi tal metsa majandada. Aga ära anna hinnanguid teisele, kes metsa majandab, kui see on Eesti seaduste järgi lubatud.
(Riigikogu valimiste aegsest tutvustusest 2019)

Statistikaameti peaanalüütik Mihkel Servinski: Nii mõnigi leiab, et eestlased on metsarahvas. Statistika järgi on Eestis metsaga kaetud rohkem kui pool pindalast, seega võib eestlasi metsarahvaks pidada küll. Ometi ei tähenda see elukohaga seotud nähtust, vaid kirjeldab pigem hingeseisundit: tõeliselt metsas elab kaduvväike osa eestimaalasi. Rohkem elatakse linnades.
Hingeseisundeid riiklik statistika veel ei mõõda. Kas eestimaalased olid vabariigi algusaastatel praegusest rohkem metsarahvas, seda on statistikul keeruline öelda. Lihtne on aga öelda, et 1922. aasta rahvaloenduse ajal olid eestimaalased maa- ja põllurahvas: 75,8% elas maal ja 59% tegeles põllumajandusega. Praegu elab kaks kolmandikku eestimaalasi linnalistes asulates ja põllumajanduse ning metsandusega tegeleb vähem kui 4% kõigist hõivatutest.
(Statistikaameti koostatud sarjast „EV100: mets ja metsarahvas”, 2018)

Fotode päritolu: Vikipeedia, presidentide kodulehed, RMK, erakondade kodulehed, Lilleoru

Sulge menüü