Mets kui suurte taimede ehk puude kogumid on süsiniku sidujatena tänapäeval eriliselt tähtsustatud.
Juba koolis õpetatakse, et tänu taimedele on inimesel hapnikku, mida hingata, ning et taimed on hapniku tootjaina looduses erilised. Nad kasvavad fotosünteesi abil, mis toimub klorofülli sisaldavates rohelistes rakkudes (peamiselt lehtedes). Kui lihtsustatult ütelda, muudavad nad päikeseenergia keemiliseks energiaks, mida kasutavad kasvuks.
Fotosünteesi lähteaineteks on süsihappegaas (seda hingab välja ka inimene), vesi ja mineraalained ning lõppsaadusteks on süsivesikud (peamiselt glükoos, fruktoos ja tärklis) ja kõrvalsaaduseks hapnik. Kui enamasti kasutab puu fotosünteesil saadud aineid oma kasvuks, siis hapnik vabaneb atmosfääri ja võimaldab inimeselgi hingata.
Süsinik puu sees
Metsa ökosüsteemis toimib pidev süsinikuringe. Fotosüntees seob süsihappegaasi ja vabastab hapniku, kuid puidu lagunemisel või põlemisel muutub protsess vastupidiseks – vabaneb sama kogus süsihappegaasi ja hoopis tarbitakse hapnikku. Seega mõjutab süsihappegaasi kogust atmosfääris see, kas metsade biomass kasvab või kahaneb.
„Kui ülekaalus on noored metsad, on biomassi kasvukiirus suur ning süsihappegaasi seotakse ja päikeseenergiat salvestatakse intensiivselt,” saab lugeda õppematerjalist „Mets toidab”. Kui ülekaalus on vanad metsad, on biomassi juurdekasv kesine ja seetõttu jääb süsihappegaasi sidumise seisukohast väikseks ka metsade kasutegur.
Tegin eksperimendi ja küsisin kolmelt metsaomanikult, kas nad mõtlevad metsa majandades ka sellele, kuidas nende tegevus mõjutab metsa võimet süsinikku siduda ja hapnikku eraldada. „Eks seda sai koolis õpitud, aga päris kindlasti ma sellele näiteks hooldusraieid tehes pole mõelnud,” ütles üks metsaomanik. Teised kaks pole metsaga seoses süsiniku sidumisele üldse mõelnud. Üks neist rääkis, kuidas ta kindlasti näiteks küpset metsa sellepärast raiuma ei kiirustaks, et vähem hapnikku tootvat puistut noorema ja produktiivsemaga asendada.
Süsihappegaasi hulka atmosfääris saab kahandada, kui metsa ja puitu rohkem kasutada, teha sellest tooteid, panna seda ehitustesse jne ning mitte lasta kõduneda. Puidu kasutamise mõju süsinikuringele on seda parem, mida kauemaks puidu lagunemist edasi lükatakse.
On välja arvestatud, et 1 hektar metsa suudab tunnis neelata 2 kilo süsihappegaasi. Selle koguse süsihappegaasi eraldavad hingamisel 200 inimest tunni aja jooksul.
Mitut sorti uuringud
Tänapäeval, mil inimesed püüavad aina targemalt tegutseda, et ära hoida kliimamuutusi, on metsad süsiniku sidujana eriliselt tähtsas rollis ka uuringuobjektina – kuidas metsa süsiniku sidumise võimet senisest paremini ära kasutada. Metsamees üldiselt ju teab, et metsi tasub uuendada ka selles mõttes, et süsiniku sidumine oleks kiirem, aga kuidas see niisugusel eesmärgil täpsemalt käiks, on kohati veel uurimata.
Asjaga seonduvad mitu muud inimeste tegevusvaldkonda. Näiteks püütakse vähendada fossiilsete kütuste põletamist, kuna need sisaldavad miljoniteks aastateks talletatud süsinikku, mis fossiilse kütuse põletamisel taas atmosfääri pääseb. Kui metsa puhul toimub süsiniku ringkäik, siis fossiilsete kütuste põletamine paiskab õhku lisanduvaid CO² koguseid.
Teadlane Meelis Seedre on soovitanud puitu kui süsiniku talletamise kohta käsitleda ka sellest aspektist, kui palju süsihappegaasi on õhku paisatud teiste materjalide puhul. Meelis Seedre soovitab protsesse vaadelda tervikuna ja ütleb nii: „Puidukasutus pole kliimamuutusi leevendav peamiselt mitte selle pärast, et selles sisaldub süsinik, vaid selle pärast, et me kasutame puitu alternatiivsete, harjumuspäraste materjalide asemel (betoon, metall, teras jne). Peaaegu kõik teised alternatiivsed materjalid on energiamahukamad, nende tootmiseks kulub rohkem energiat ja seetõttu eraldub rohkem süsinikku. Siin peitubki puidukasutuse muinasjutuline kliimamuutuse leevendamise mõju.”
Kirjutis ilmus Maalehe Metsalehes 26. juulil 2018
Kasutatud on õppematerjali „Mets toidab” (2005)
Vt ka Meelis Seedre „Metsaraie on kliimale kasulik”, Päevaleht 3.03.2018