Kui näpuga järge ajada, peaks metsaga rohkem kokku puutuvad maainimesed linnainimestest tervemad olema.
Hoolimata vaidlustest Eesti raiemahtude või metsakasutusviiside üle võiksime olla rahul, et elame Maa selles piirkonnas, kus metsi on rohkelt. Piltlikult öeldes on meil rohkelt „suuri taimi”. Kui kasutada Tartu ülikooli molekulaarse taimebioloogia professor Hannes Kollisti sõnastust, on taimed „fotosünteesivaid keemiavabrikud, mis toodavad veest ja süsihappegaasist toitu, energiat, aga ka keerulisi orgaanilisi ühendeid, mis on kasutuses maitseaine-, lõhna- ja biomeditsiinitööstuses”.
Fotosünteesil seovad rohelised taimed päikeseenergia, vee ja süsihappegaasi ja eraldavad hapnikku – kui taimede fotosüntees lõppeks, poleks inimestel enam midagi hingata. Õhu koostise reguleerimine on üks metsa tähtsaid keskkonda stabiliseerivaid tegevusi. Peale hapniku tootmise eritavad puud (nagu ka paljud muud taimed) fütontsiide.
Mis on fütontsiidid?
Eri allikad sõnastavad tähendust veidi erinevalt. Näiteks Viktor Masingu koostatud „Ökoloogialeksikon” (1992) ütleb, et need on „taimedest erituvad, enamasti lenduvad või vees lahustuvad ained, mis kaitsevad taimi mikroobide eest” ning et fütontsiide kasutatakse meditsiinis, taimekaitses ja toiduainete säilitamisel. „Eesti keele seletavast sõnaraamatust” leiab, et fütontsiid on „taimedest erituv bioloogiliselt aktiivne mikroorganisme surmav või kahjustav mitmesuguse keemilise koostisega aine”.
Taim eritab fütontsiide, et tugevdada oma immuunsust (tänapäeval lisanduvad teooriad taimede koostööst jms). Ka inimesel, kes regulaarselt hingab sisse fütontsiidide puhastatud õhku, on immuunsus tugevam.
Neid aineid on nimetatud ka looduslikeks antibiootikumideks. Peale selle, et need on paljude ravimite ja tervisetoodete koostises, areneb maailmas eraldi ravivõte – metsateraapia, mis tähendab tervistavat viibimist metsa puhtas õhus. Tervendav mõju avaldub ka siis, kui inimene tingimata ei kõnni mööda metsa ringi. Saab piirduda puu all istumisega. Mõju on olemas selgi juhul, kui inimene isegi ei mõtle metsas oma tervisele.
Esireas tamm ja vaher
Puudest on tuntuim fütontsiidide eritaja mänd. Sanatooriumid sobivad hästi männimetsa. Kui pingeritta panna, on kõige suuremad fütontsiidide eritajad tamm ja vaher. Mänd on teises grupis (rohkelt eritavad) koos arukase, sookase, kuuse, haava, sarapuu, toominga ja kadakaga. Kolmandas grupis (keskmiselt eritavad) on siberi lehis, saar, pärn, sanglepp, hall lepp, siberi seedermänd, pihlakas, sirel. Vähesel määral eritavad fütontsiide jalakas ja kikkapuu ning kõige vähem punane leeder, türnpuu, paakspuu.
Okaspuude fütontsiidide hulk on aasta ringi pea muutumatu, kuid lehtpuudel nende eritamine sügisel väheneb.
Koolide õppematerjalist „Mets toidab” leiab, et ühe suve jooksul eritab 1 hektar lehtpuumetsa fütontsiide ligikaudu 2 kilo, okaspuumets aga 5 kilo. Sanatooriume, puhkekülasid ja lastelaagreid on just seepärast rajatud männimetsa, kuna sealses õhus on baktereid 300 korda vähem kui linnas.
Ka otsene puhastus
Peale hapniku tootmise ja fütontsiidide eritamise puhastab mets õhku sellega, et tõkestab tahma, suitsu ja gaaside liikumist – kui maapinnalt tolmu üles paiskava tuule kiirus väheneb, püüavad lehed ja okkad tolmu ning tahma enda külge. Mida karedamad ja karvasemad on lehed, seda enam tolmu nendele ladestub. Mida kleepuvamad ja vaigusemad on lehed, seda vähem nende külge saastet jääb. Näiteks 400 pärna hektaril peaksid suve jooksul kinni 770 kilo ja 400 jalakat 2235 kilo tolmu.
VIKTOR HAAB
Hannes Kollisti tsitaat pärineb ta inauguratsiooniloengu sissejuhatusest. Kasutatud on Eesti metsatööstuse liidu õppematerjali koolidele „Mets toidab” (2008) ja fütontsiidide eritajate pingerida on pärit Räpina aianduskooli Katrin Uurmani elektroonilisest õppematerjalist.
Kirjutis ilmus Maalehe Metsalehes 28. juunil 2018