Mait Mölder, metsaomanik Ida-Virumaalt
Postimehes ilmus 4.01.2024 Ülle Harju artikkel “Ministeeriumilt vastulöögi saanud erametsaliit unistab maadevahetusest”.
Ü. Harju ei suuda hoiduda oma teada-tuntud halvustavast suhtumisest erametsaliitu, kasutades selleks mõisteid nagu “vastulöök”, “erametsaliit pommitab ministeeriumi”, “liit soovib ettemaksu”. Artiklist kumab läbi autori soov näidata erametsaliitu valelikuna ja vassijana.
Artiklis on pandud põhirõhk sellele, et justkui erametsaliit ei tea, et metsaomanik saab praegu oma looduskaitseliste piirangutega metsamaa müüa riigile õiglase hinna eest ja et ta saab raha kohe. Kas on ikka nii? Metsaomanikuna ma ei tea, milline saab olema metsamaa nn. õiglane hind. See selgub alles siis, kui olen esitanud vastava taotluse ja käivitub riigi poolne protsess. Kaua see aega võtab, pole täpselt teada. Kuid millalgi selgub see hind.
Oletame, et müün oma esivanemate metsamaa riigile ja saan raha kätte. Kas saan raha kohe? No ei saa ju, selleks kulub määratlemata aeg. Kui tahan selle raha eest osta samasugust metsamaad samas piirkonnas, on see ilmvõimatu, sest peaaegu mitte mingisugust metsamaad pole müügis, rääkimata samaväärsest. Ja kui ka oleks samaväärne, siis pole teada, millist müstilist hinda selle eest küsitakse.
Lühidalt: samaväärsest metsamaad asemele osta ei saa. See on fakt. Saadav raha jääb panka inflatsiooni närida. Viimase paari aasta summaarne inflatsioon on 30% ja inflatsioon jätkub.
Võrdluseks olgu toodud, et kui lasin hinnata eksperdil oma täiskasvanud metsa ja maa väärtuse, sain vastuse 2 nädala pärast koos üksikasjalike andmetega.
Kuidas peaks rangete looduskaitseliste piirangute all olevaid erametsade omanike probleeme lahendama?
Samaaegselt peavad metsaomanikule olema kättesaadavad alljärgnevad võimalused, millest saab valida vaid ühe:
- Saamata jääva tulu täielik hüvitamine, kusjuures maa jääb omanikule. Saamata jääv tulu on see summa, mis oleks võimalik saada näiteks viimase 5 aasta keskmise metsamaterjali hinna järgi, millest on maha võetud metsa ülestöötamise ja turustamise kulu. Lisaks tuleb maha võtta tulumaks. Mets jääb kasvama ja omanikule rakendub keeld , mis niigi on olemas, metsa mitte raiuda järgneva näiteks 20 aasta jooksul. Sellisel juhul on kaotajaks siiski metsaomanik, sest täiskasvanud mets hakkab mädanema ja uut metsa asemele ei kasva. Ja hoidku jumal, kui keskkonnaamet ajab kinni metsakraavid, mida ta nimetab loodusliku veereziimi taastamiseks või soode taastamiseks.
- Metsa võõrandamine riigile. Kohene ja õiglane hüvitamine. Omanik on oma metsast jäädavalt ilma ja uut samasugust metsa saadava raha eest ei ole võimalik osta.
- Metsa ja maa vahetamine riigi majandusmetsa vastu. Samasugune mets samas piirkonnas vastu. Riik ei kuluta raha metsamaa võõrandamisele.
Oleks võimalik sisse viia ka piirangud, et vahetatakse ainult füüsiliste isikute metsamaad ja tingimusel, et metsamaa summaarne pindala ei ületa näiteks 300 hektarit.
Kuid maadevahetusele võitlevad vastu poliitikud ja lugematud ametnikud, olles valmis loovutama oma viimase veretilga selles vastuseisus.
Metsamaa vahetus ju tegelikult toimub, olgu näitena toodud Nursipalu. Kas ongi nii, et poliitikud hakkavad ennast liigutama alles siis, kui probleem paisub suureks skandaaliks? - Natura 2000 toetuste mitmekordne tõstmine. Toetuse tõstmine 110.-lt eurolt/ha 134-le eurole/ha on naeruväärne ja mõnitav. Tähelepanuväärne on see, et nende paljude aastate jooksul pole riigiametnikud tahtnud kuuldagi sellest, et Natura toetuse suurus peaks olenema metsa turuväärtusest. Täiskasvanud palgimetsa puhul peaks see olema maksimaalne ja noorendike puhul minimaalne.
On teada, et ranged looduskaitselised piirangud kehtivad umbes 2000. aastast. Algul võimalik olnud maadevahetus annulleeriti Reiljan-Annuse afääri tõttu. Pärast seda on poliitikud ehmatanud ennast niivõrd teovõimetuteks, et ei suuda isegi mõelda sellele, et maadevahetuse saab taastada sellisel kujul, mis välistaks sohitegemise ja jokk skeemid. Aastate jooksul on keskkonnaministeerimist läbi kihutanud karjakaupa kantslereid ja ministreid, kuid mitte kellestki pole olnud meest, et probleem lahendada. Samad sõnad tuleb öelda Riigikogu kohta.
Totaalne ignorantsus ja osavõtmatus. Kui mingigi energiasähvatus neis esineb, siis ainult selleks, et vastu sõdida metsaomanike ettepanekutele. Allakirjutanu on kohtunud endiste ja praeguste Riigikogu liikmetega nagu Marrandi, Erki Savisaar, Peeter Ernits, Arvo Aller, Ivari Padar, Tõnis Mölder, kuid tolku polnud kellestki. Räägi nagu põllukiviga.
On nii iseloomulik, et neid aastate jooksul välja pakutud lahendusi pole mitte mingil juhul nõus isegi mitte arutama ei ükski ametnik ega poliitik. Nii on minuga olnud.
Mait Mölderi vastulause ilmus toimetuse poolt kärbitud kujul 4.01.2024 Postimehe arvamusküljel.