Eesti Omanike Keskliit pöördus metsaomanike poole seoses kohalike omavalitsuste (KOV) poolt kehtestatavate üldplaneeringutega ja soovitas kindlasti KOV kodulehel sellega tutvuda.
Omavalitsusel on õigus seada erinevaid piiranguid metsade majandamisele ja tasub leida aeg omavalitsuse plaanidega tutvumiseks ja oma seisukohtade avaldamiseks. Kindlasti tuleks loodavates üldplaneeringutes üle vaadata:
- ega teie metsa asukohale ei ole seatud rohe- või virgestusala,
- kuidas on vald otsustanud reguleerida metsade majandamist müra ja tolmu tõkestamiseks,
- missugused on piirangud metsa majandamisel valla teede ääres, mahasõidud, ehituskeeluvööndid jms asjad.
Oluline on ka oma seisukohtadest omavalitsusele teada anda. Näiteks sellest, et:
- soovite oma metsa ka edaspidi majandada tavapärasel moel tulundusmetsana
- kui seatakse piiranguid, tuleb koheselt nõuda alternatiivide väljatoomist ning kui teisi variante pole võimalik leida, siis piirangute kompenseerimist jne.
Üldplaneering ja mõjud metsa kasutamisele
Esmapilgul tundub, et üldplaneering ei tohiks metsa kasutamist eriti mõjutada, kuid nagu ikka „saatan peitub detailides“. Nimelt on võimalik üldplaneeringuga näha ette metsa majandamisele piiranguid, mida muul viisil omavalitsus metsa omanikule seada ei saa ehk üldplaneering mõjutab oluliselt metsa omaniku õigusi metsa kasutamisel. On oluline, et üldplaneeringuga saab metsa omanik aga ka suurendada oma õigusi, sest üldplaneeringuga saab fikseerida juurdepääsuteede ja keeluvööndites tegutsemise küsimused. Planeerimisseaduse eripärast tulenevalt on oluline, et metsa omanik on kaasatud juba algusest peale üldplaneeringu menetlusse, sest osasid ettepanekuid ja arvamusi saab esitada ainult planeerimismenetluse algusetappides.
Üldplaneeringu menetluses osalemiseks on kaks viisi- kas ise jälgida kogu aeg, mida hetkel just tehakse või teatada omavalitsusele, et soovin osaleda menetluses ja seejärel peab omavalitsus ise teavitama kuhu maani ollakse jõutud. Ilmselgelt on isikule lihtsam, kui omavalitsus ise temaga suhtleb, mistõttu tuleks metsa omanikul teha omavalitsusele nn kaasamistaotlus ehk saata omavalitsusele kirjalikul kujul ehk nt meili teel teade, kus näidatakse ara, millised kinnistud metsaomanikule kuuluvad, soov osaleda üldplaneeringu menetluses ning meiliaadress või postiaadress, kuhu peaks omavalitsus edaspidi planeeringualast informatsiooni ja teateid saatma.
Järgnevalt on oluline, et metsa omanik annaks omavalitsusele teada, mida ta tahaks oma metsaga teha. On oluline, et kuna üldplaneeringuga saab seada metsa kasutamisele piiranguid, siis ka juhul, kui soovitakse metsa majandada tavapärasel metsaseaduses ettenähtud viisil, tuleks seda omavalitsusele öelda. Näiteks nii- soovin oma Nõmme kinnistul kasvavat metsa majandada metsaseaduse järgi. Samas on võimalik esitada ka erisoove, näiteks, et metsa kasutamine toimub mahemetsana või et metsa kasutamine toimub eeskätt puhke(turismi)majanduse eesmärgil, mistõttu soovitakse metsas ehitada puhkamiskohti või vaatlustorne vms.
Otstarbekas on anda ka teada, kas ollakse nõus piirangutega metsa kasutamisel. Üheks suurimaks piiranguks on nn kaitsemetsa fikseerimisega tekkivad piirangud, sest kaitsemetsa puhul on võimalik ette näha metsamajandamisele täiendavaid nõudeid, näiteks lageraie võimalikkus, raielangi suurus jms. Kaitsemetsa eesmärgiks on elamukohtade kaitsmine müra, tuulte jms eest ning on oluline, et kaitsemetsa võib määrata ka üksiku elamiskoha (talukoha, suvila) kaitseks. On oluline teada, et kui omavalitsus tahab metsa määrata kaitsemetsaks, siis peaks olema tehtud ka kindlaks, kas on võimalik kaitsemetsa asemel rakendada mingeid muid lahendusi, nt ehitada müra kaitseks müravall. Reeglina aga selliseid analüüse ei teostata, mistõttu on vaja, et metsa omanik ise taotleks selliste analüüside ja alternatiivide tegemist. Ilmselgelt tekitavad piirangud metsa kasutamisele omanikule majanduslikku mõju, mistõttu peaks juba piirangute seadmise algusetapil olema ka kokku lepitud kas ja kui palju saab metsa omanik talle tekitatava majandusliku piirangu eest hüvitist. Selleks tuleks selgeks saada, milline on piirangu majandusliku mõju suurus ja seejärel analüüsida, kuidas piirangut kõige parem on seada või millised on alternatiivid. Kuna uuringuid ja analüüse tehakse üldplaneeringu raames keskkonnamõju strateegilise hindamise käigus, siis tuleks alternatiivsete lahenduste koostamist ja analüüsi kaitsemetsa määramise piirangule või ka muudele kitsendustele nõuda keskkonnamõju strateegilise hindamise väljatöötamiskavatsuse või hiljemalt aruande avalikul väljapanekul. Samas on oluline, et ka sellisel juhul, kui selgub, et selliseid uuringute ja alternatiivide koostamise ettepanekuid ei ole tehtud õiges menetlusetapis, tuleks need ettepanekud, sh taotlus selgitada välja metsa sotsiaal-majanduslik mõju, esimesel võimalusel kohalikule omavalitsusele esitada.
Metsa kasutamist reguleerib lisaks metsaseadusele ja üldplaneeringule ka looduskaitseseadus, kus nähakse ette piirangud erinevates vööndites tegutsemisele. Üheks selliseks piiranguks on ehituskeeluvööndiga seotud piirang, mis tekib seaduse alusel, st seadusest tulenevalt on ehituskeeluvöönd mererannal, aga samuti erinevate veekogude, sh nt maaparandussüsteemide kallastel. Esmapilgul tundub arusaamatu, et kuidas ehituskeeluvöönd puudutab metsa kasutamist, kuna ei ole ju metsa kasutamisel eesmärgiks ehitustegevus. Samas on metsaga seonduvalt päris mitmeid ehitustegevusi, mis on õiguslikus mõttes ehitamine, kuid tavapäraselt lihtsalt tegutsetakse seadust rikkudes. Ehitisteks on nt juurdepääsuteed, sillad, metsateed, maaparandussüsteemid, truubid, metsateed, sh kogumisteed. Looduskaitseseadusest tulenevalt on ehitiste ehitamine ehituskeeluvööndis keelatud. Eranditeks on üldplaneeringukohased avalikud teed. Ülejäänud juhtudel peab vähendama üldplaneeringuga ehituskeeluvööndit. Seega, kui metsa pääsemiseks on vajalik, et olemas oleks ajutine juurdepääsutee maaparandussüsteemi ääres ja kraavist viiks üle ka sild, siis on vajalik õiguspärase tegevuse jaoks ehituskeeluvööndi vähendamine. Niisiis peab metsa omanik esitama omavalitsusele taotluse vähendada üldplaneeringuga ehituskeeluvööndit kõikides kohtades, kus metsa majandamisel on vajalik ehitada kas alalisi või ajutisi juurdepääsuteid, kraave või muid ehitisi. Sellise taotluse puhul peab metsa omanik näitama taotluses ära, kus ja miks ta soovib ehituskeeluvööndi vähendamist ning lisama ka kaardi ehituskeeluvööndi vähendamise koha asukohaga. Selline kaart võib olla näiteks väljavõte maaameti katastriplaanist.
Metsa omaniku jaoks on oluline, et kui tema metsani viivad juurdepääsuteed on kajastatud üldplaneeringus, siis ta saab neid juurdepääsuteid kasutada kindlasti ka tulevikus. Seega on otstarbekas metsa omanikul taotleda juurdepääsuteede kajastamist üldplaneeringus.
Mida teha aga, kui üldplaneeringus kajastatakse metsa osas mingit piirangut või ei ole arvestatud ehitiste ehitamise vajadusega? Sellisel juhul tuleb kindlasti esitada omavalitsusele vastuväited planeeringulahenduse osas koheselt , kui on lahendusest teada saadud. Kindlasti tuleb aga esitada vastuväited üldplaneeringu avaliku väljapaneku ajal, sest sellisel juhul on võimalik veel saavutada planeeringulahendus, mis sobiks nii metsa omanikule kui ka omavalitsusele. Ja kõige viimaseks võimaluseks jääb üldplaneeringu kehtestamise otsuse peale kohtusse pöördumine.
Viimase olulise asjana tuleb tuua välja et üldplaneeringu koostamisel ei saa metsa omaniku õigusi kaitsta mitte keegi teine kui metsa omanik ise. Ainult omanikul on omaniku õigused ja nende kaitsmisel peab omanik ise olema aktiivne ja esitama omavalitsusele endale sobivaid ettepanekuid ja arvamusi.