fbpx
100 000 otsustajat veerandil Eesti territooriumil

100 000 otsustajat veerandil Eesti territooriumil

Ando Eelmaa, Eesti Erametsaliidu juhatuse esimees

Erametsaomanikke on Eestis 100 000. Kujutage ette, 100 000 ühe tegevusala esindajat. Seda on sama palju, kui Tartus elanikke. Need inimesed varustavad meile kõigile elulise tähtsusega toormega üht olulisemat tööstusharu Eestis, puidutööstust. See on suure tulevikuga sektor, mille roll maailmas, kus fossiilsüsinik asendatakse taastuvaga, saab olema määratult suur. Pole vahet, kuidas tulevikus energiat toodame, süsinikuta ei ole meil materjale, riiet, maju ega mööblit. Mitte midagi, mida igapäevaselt vältimatult vajame.

Üle 90% metsaomanike jaoks sarnaneb metsade majandamine, tulenevalt nende omandi väiksusest ja tegevuste episoodilisusest, hobile. Palju erinevaid ideid, eesmärke ja tegevusi aitavad tagada elurikkuse meie metsades ning teiste metsahüvede kestlikkuse. Erametsaomanike seas on neid, kes ei majanda oma metsa üldse ja samuti neid, kes raiuvad oma 5 hektarit korraga lagedaks. Mõni istutab ja hooldab igat puud, teine jätab kõik looduslikule arengule. Nuputame, katsetame, otsustame ja tegutseme. Ka eksime, et õppida.

Metsaomanikud on Eesti elurikkuse tagajad. Nad on teadlikud elurikkuse tähtsusest, sest nende metsade tervis ja seeläbi majanduslik toimetulek sõltub sellest. Metsaomanikud panustavad keskkonnahoidu reeglina seaduses nõutust palju enam. Ometi jätavad meie majandusmetsade tervis ja puidu kvaliteet veel tublisti soovida. Olukorra parandamine on tõsine väljakutse. Põhjuseid, miks erametsade tervislik seisund pole kiita, on peamiselt kaks.

Väheväärtuslik puit tuleb Eestis tooteks teha

Esiteks pole me tulenevalt heitlikust ja katkestustega ajaloost saanud metsi pikalt kestlikult majandada. Erametsad ei ole valdavalt põlised metsamaad. Pärast teist maailmasõda toimusid pika perioodi jooksul olulised muutused maakasutuses. Endistele heina- ja karjamaadele kasvasid esimese põlvkonna metsad. Juhuslikult ja looduslikult uuenenud. Enamasti hooldamata. Sageli puudub neis või on täielikult lagunenud igasugune majandamist toetav taristu, näiteks metsateed ja kuivenduskraavid.

Nüüd on need metsad küpses eas, kuid puidu kvaliteet kesine. See tähendab, et sellistest metsadest saadav puit sobib peamiselt üksnes põletamiseks ja keemiliseks töötlemiseks. Paberipuidu ekspordime seevastu suures osas ümarpuiduna ja ülejäänu kasutame Eestis energia tootmiseks või veame samuti välja. Puitmassi ja tselluloosi tootmine on Eesti puidutööstuses puuduv lüli, millesse peame panustama. Väheväärtusliku puidu ise tooteks tegemine on oluline nii Eesti sõltumatuse, konkurentsivõime kui keskkonnaeesmärkide saavutamiseks. Hetkel oleme Skandinaavia tselluloositehastele sahvriks, omamata kontrolli sinna mineva toorme hinna üle. Seal loodav väärtus võiks jääda Eestisse, et parendada Eesti inimeste toimetulekut ja tugevdada riigi majandust. Samuti ei maksa unustada, et täna on puit üks keskkonnasõbralikumaid lahendusi erinevate fossiilsete toodete asendamiseks.

Metsast saadava puidu väärtuse tõstmiseks tuleb teha kaugelevaatavaid otsuseid

Teiseks põhjuseks on kliimamuutuste mõju metsale, mis avaldub metsade tervise halvenemises ja metsa majandamise tingimuste raskenemises. Soojad talved on metsatöödele suur väljakutse – pehmel pinnasel töötavad masinad jätavad endast maha inetu jälje. Tugevad tuuled ja tormid on järjest sagedasemad. Pikad soojad suved on üraskite levikut oluliselt laiendanud. Selle mõjul tuleb kahjustatud metsast turule järjest enam kehva kvaliteediga, vaid rafineerimiseks või energia tootmiseks sobivat puitu. See trend peab muutuma!

Erametsade taristu parandamiseks tuleb leida lahendus hoolimata erinevatest väljakutsetest. Näiteks sellest, et sageli jaguneb üksainus tee või kraav kümnete omanike vahel. Metsade kasvatamisel „kliimakindlaks“, samas kiirekasvuliseks ja kvaliteetset puitu andvaks, on teadusel veel hulgale küsimustele vaja vastused leida. Ometi teeb metsakasvataja juba täna mõnevõrra teistsuguseid valikuid kui kümnend tagasi. Olgu selleks siis puuliigi, raieaja või muude metsamajandusviiside üle otsustamine.

Mets on kaubamaja, kus hinnalipik on vaid ühel kaubal

Metsaomanikke ootavad ees suured väljakutsed. Kliimamuutustega kohanemine, bioloogilise mitmekesisuse tagamine ja kasvava inimhulga suureneva puiduvajaduse katmine kuid samaaegselt muude metsahüvede pakkumine. Kõike korraga ja rohkem. Mets on kaubamaja, kaupa täis. Kuid hinnalipik on vaid ühel kaubal – puidul. Tasuta saab igaüks metsas liikuda, enda „akusid“ laadida, seeni ja marju korjata ning muid privileege nautida. Kui midagi on tasuta, siis kes maksab arve?

Leian, et igasuguse mõistlikkuse piiri ületanud metsamajandamise kriitika asemel väärivad metsaomanikud eelkõige tänu. Tänu kõikide nende hüvede eest, mida metsadest külalistena saame. Erametsaomanikud on inimesed, keda teate ja tunnete. Teie lähedased, naabrid, töökaaslased ning vanavanemad. On erakordne, et 100 000 inimese hobist sünnib midagi nii väärtuslikku ja olulist. Nagu sipelgad, kes okkaid kokku tassivad, igaühel näiliselt oma siht ja arusaam, kuid millest saab kokku suur kuhi väärtust meile kõigile. Mõelgem, kas viha ja ärritus on ikka kohane reaktsioon metsaomanike püüdlustele?

Sulge menüü