fbpx
Ando Eelmaa: metsast ja tarbimisühiskonnast, emotsiooniga

Ando Eelmaa: metsast ja tarbimisühiskonnast, emotsiooniga

Eesti Erametsaliidu juhatuse esimehe Ando Eelmaa arvamuslugu ilmus ERR portaalis 17.09.2020.

Oleme Eestis oma metsarikkusega suhteliselt privilegeeritud, võiks isegi öelda ära hellitatud. Kui üldiselt maailmas metsasus väheneb, mõnes piirkonnas lausa drastiliselt, siis meil on metsade pindala viimase sajandi jooksul rohkem kui kahekordistunud ja metsas kasvava puidu tagavara pea neljakordistunud. Seda hoolimata viimastel kümnenditel hoogustunud raadamisest, kus oleme metsa asemele rajanud oma kaunid unistuste kodud, laiad maanteed ja liinitrassid.

Samal ajal on palju endisi põllumaid metsastatud või metsastunud. Nii oleme siiani suutnud oma metsade pindala hoida mõõdukas kasvutrendis. Et trend ka jätkub, pole sugugi kindel ega ka tingimata vajalik.

Siiski oleme suhteliselt jõuka ja kohati rehepaplikult nutika ühiskonnana suutnud oma jalajälje siirdada Aasiasse lapstööjõu kanda või vähemalt Ida-Virumaale. Igatahes silma alt ära. Aga nüüd põrnitseme neljarealise maantee ääres raielanki kui elavat etteheidet, sest sealt tulevad meie soojad toad, majad, mööbel, õpetajate ja arstide palgad ning see tekitab viha. Viha mitte selle vastu et me tarbime, vaid et me näeme, kust ja mille arvelt see kõik tuleb.

Seejuures on puit kõikides resurssidest, mida inimkond tarbib üks kõige keskkonnasõbralikumaid. Ikkagi taastuv. Mitte maa alt lisasüsinikku õhku paiskav. Kohalik. Maapiirkondi toetav. Iga puupindu mõneks tooteks või energiaks kasutav.

Metafoor kaotatud paradiisist

Kuulates Peeter Lauritsa päevakommentaari Vikerraadio saates “Uudis+”, milles ta metsasektorit vaat et surmapattudes süüdistas, ei tundnud ma tema kirjeldatud Eestit ära. Hea küll, kunstnikud elavadki ehk endi loodud maailmas, aga ma ei tundnud ära ka “vanade metsameeste” vahitornilikku tagasivaadet, ega ka hirmsaid tänapäevakirjeldusi nende hiljutises avalduses.

Mõlema puhul kumab läbi metafoor kaotatud paradiisist, mis on olnud juba Marshi ja Clementsi aegadest ökoloogilise mõtte nurgakivi.1,Paraku ei elanud metsavaht, hunt ja seitse kitsetalle nii paradiislikus harmoonias3 koos, kui tahame mäletada.

Olen olnud metsandusega seotud juba varsti 40 aastat – ei ütleks küll vana, aga pika kogemusega ja ikka veel tegutsev metsamees. Kas emotsioonidest pimestatuna ei suuda me kainelt vaadata tõsiasjadele? Läheme vihaseks muutustest meie ümber, mis tekitavad ebamugavust. Lageraielangist maanteeservas, mis osundab nii valusalt meie endi ökoloogilisele jalajäljele.

Kultuurilehtedes räägitakse paatosliku häälevärinaga juba neljandat aastat kestvast metsasõjast. Ebainimlikest jõupingutustest meie metsade kaitsel metsamajandajate eest. Metsasektor on juba jätnud majandamisest välja ligi 330 000 harangelt kaitstavaid metsi, metsade kogupindalast moodustab see ligi kuuendiku. Seda on rohkem kui kusagil mujal Euroopas.

Suurendada kaitsealuste metsade osakaalu veelgi, ei ole enam jätkusuutlik. Vastasel korral seame sellega ohtu metsadest saadavate hüvede jätkuvuse. Ma pole näinud ühtegi metsasõdalast arutlemas selle üle, millega me siis selle puudujääva puidu asendame. Vene gaasiga? Hiina plastmassiga? Rohkema betooni ning terasega? Riigilaenuga? Veel inimtühjemaks jäävate küladega?

Eesti seisukohtades Euroopa elurikkuse strateegiale jäi väga häirivalt silma seesama rehepapilik püüd. Tulu meile, kulu teiste kanda. Näiteks kiideti plaani linnaruumi rohkem loodust tuua, aga toodi välja, et see ei tohiks linnadele kaasa tuua täiendavat kulu. Kellele see kulu siis jääb, mis linnade kaukasse ei sobi? Maaomanikule, kelle vara lihtsalt käest võetakse, sest linna eelarves pole selle eest õiglaselt tasumiseks raha.

Ja see üksikinimene? Olgu õnnelik, et sai oma vara kogukonna hüvanguks tasuta ära kinkida? Just sellist mõtteviisi näeme ka rahandusministeeriumi planeeritavas seadusemuudatuses, millega soovitakse anda omavalitsusele õigus metsaomaniku huve arvestamata tema maa kasutuseesmärkide üle otsustada5. Aeg oleks mõista, et tasuta, jõuga võetavate hüvede taastootmine ei ole jätkusuutlik. Me oleme seda viimase sajandi jooksul juba korduvalt proovinud.

Metsad on osa lahendusest

Konverentsil “Eesti Looduskaitse 110” tõi president Kersti Kaljulaid oma kõnes välja seni liiga vähe tähele pandud mõtte. Meie metsaomanikud, nende igapäevased otsused ja teod tagavadki suurepäraselt kestlikkuse meie metsades6. Paradoksaalsel kombel tagab metsade säästlik majandamine kõige paremini metsade pakutavate oluliste hüvede säilimise.

Metsakaitsjad aga võiksid suunata oma energia sinna, kus tegelikud ohud meie metsi ähvardavad. Inimkährikud ja palju väiksem, kuid usin kooreürask. Hiljuti näitasime koos Ott Tänaku rallivõiduga kogu maailmale, mida ürask Lõuna-Eesti kaitsealuste metsadega teeb. Kaunitel aerovõtetel nähtud metsapilt oli pruunikirju.

Maailma juhtivad kliimateadlased on selgelt oma positsiooni väljendanud – metsad on osa lahendusest. Seda kinnitab ka ÜRO kliimaraport IPCC.Meie metsad vajavad kaitset tulekahjude, tormide, haiguste ja kahjurite eest. Metsamaa vajab kaitset raadamise eest.

Metsade säästlik majandamine ja puidu kasutamine pikaajalistes toodetes ning töötlemise ja raie jääkide kasutamine muuhulgas ka fossiilkütuste asemel energia tootmiseks on parim ja ökonoomseim viis meie metsi kaitsta ning keskkonda säästa.

Metsade majandamine ja puittoodete kasutamine on oluline osa kliimaprobleemi lahendusest. Kuid ei statistika, rahvusvaheliste teadlaste järeldused ega kohalike ekspertide sõnad purusta head lugu “hävitatud paradiisist”, millesse nii mõnigi metsakaitsja uskuda soovib ja mille kinnituseks sobib iga raielank.

On halastamatu tõsiasi, et maailma rahvastikuarv ja erinevate ressursside tarbijate hulk kasvab. Meil on aeg endale tunnistada, et me elame kõik koos antropotseeni ajastus, inimmõju ulatub kõikjale ja on paratamatus.

Meie võimalus on pakkuda välja lahendusi, kuidas metsi ja nende hüvesid kasutada nii, et võidaksid nii inimesed kui looduskeskkond. Et tervete ja tugevate metsade hüvesid saaksid nautida ka meie järeltulevad põlved.

 

1 George Perkins Marsh, Man and Nature; or, Physical Geography as Modified by Human Action (1864, rohkelt uustrükke)
2 Frederic E. Clements, Plant Succession: An Analysis of the Development of Vegetation (Washington, DC: Carnegie Institution of Washington, 1916)
3 Daniel Botkin, The Moon in the Nautilus Shell: Discordant Harmonies Reconsidered (New York: Oxford University Press 2012)
Sulge menüü