fbpx
Aira Toss: Lageraielank on metsa sünnitusmaja
2017. a metsamajandajate konkursi hindamiskomisjoni liikmed paremalt Aira Toss ja Mikk Link koos konkursil osalenud Virumaa metsaomaniku Daniil Starodubtseviga (Foto autor: Kertu Kekk)

Aira Toss: Lageraielank on metsa sünnitusmaja

Lageraie võib tunduda paljude jaoks midagi lõplikku, aga nii see tegelikult ei ole, Kirjutab meie liikme Hiiumaa Metsaseltsi juht Aira Toss Eesti Päevalehes. Seaduseski on kirjas, et lageraie on üks uuendusraie liike. Koht, kus sünnib noor mets.

Iga uue elu algus on habras. Nii ka metsas. Vanad puud on küll võimsad ja suured, aga oma esimestel eluaastatel on väikesed puutaimed eriti karmis konkurentsis rohttaimedega ja omavaheline võitlus toimub ikka valguse, vee ja toitainete järgi. Kes jääb kasvus alla, see on kaotaja, sest talle enam päiksevalgust ei jagu. Selleks, et seemest saaks puutaim kasvama hakata, peab ta jõudma mullapinnani, rohukamarasse kukkunud seemnel lootust tärgata ei ole.

Juba aastasadu on Eesti inimesed tegelenud metsamaale puude istutamisega. Seda nimetatakse metsakultuuriks. Metsamaale istutatud puutaimed aga ei jää kunagi ainsateks puudeks selles metsas, Eestimaa looduses tuleb ikka teisi puuliike ka juurde, eelkõige lehtpuid. Eks seda teavad kõik inimesed, kes metsa kasvamist kõrvalt näinud.

Puupõlde eriti pole

Praegu on tihti kuulda, et kasutatakse halvustavat sõna „puupõld“. Metsakultuur ja puupõld on väga erinevad mõisted ja ega puupõlde ei pea halvustama, neid ju rajatakse ikka selleks, et inimesed saaks kiiremini vajalikku puitu. Meil Eestis on puupõlde küll vähe. Peale taasiseseisvumise aegset kolhoosikorra lõppu rajati sööti jäänud põldudele mõnedes piirkondades hübriidhaavikuid, aga tänases maailmas tasub põldudel ikka tavapärase põllumajandusega tegeleda.

Selles valikus, kas mingil ajaperioodil kasutatakse maad põlluna või metsana, määravad rolli poliitika ja sõjad. Eesti asub metsavööndis ja aladel, kus inimesed põldu ei pea või kariloomi ei kasvata, hakkab lõpuks ikka mets kasvama. Põhjasõda ja sellel järgnenud katk hävitasid kuni kaks kolmandikku Eesti rahvastikust. Paljud alad, mis praegu on metsamaad, hakkasidki metsa kasvama just sel ajal. Eestimaa metsasust ja maastikupilti on väga mõjutanud ka II Maailmasõda ja sellele järgnenud võõrvõimu poolne sundkollektiviseerimine. Väiketalude aeg sai otsa, inimesed kolisid keskuste paneelmajadesse, heina-ja karjamaad ning põllud ja lõpuks ka taluõued kasvasid metsa. Nüüd on sellest ajast niipalju aega mööda saanud, et nende puude eluring on otsa lõppemas. Puul, nagu igal teise elusolendil, on oma algus ja lõpp.

Metsad ja puit on üks lahendus kliimakriisile

Puu kasvamine on ju süsiniku sidumine, teaduslikuma sõnaga fotosüntees. Selle protsessi käigus seotakse süsihappegaas ja vabastatakse hapnik. Kui kasvamine lõppeb ja algab puidu lagunemine, siis on tulemus sama mis on puidu põlemisel– vabaneb sama kogus süsihappegaasi ja hoopis tarbitakse hapniku.

Seega on väga oluline, et puit oleks võimalikult kaua ringluses, nii on süsinik kauem seotud, nagu näiteks mööblis ja majades. Miks see on oluline? Sest tänase kliimakriisi peamine põhjustaja on nafta, põlevkivi, söe ja teise sügava maapõuevarade agar kasutamine. Varem maa all olnud süsinik on õhku pääsenud.

Eesti vanim puithoone on Ruhnu saare vana puukirik, mille ehitusega alustati 1643. Kuid selleks, et puit oleks kaua aega kasutusel, peab olema ta hea kvaliteediga ja head kvaliteeti saab ikka vaid tööga ning seda tööd nimetatakse metsakasvatuseks. Metsakasvatus on hästi huvitav ja loominguline töö milles edukaks olemiseks on vaja laiapõhjalisi teadmisi, pidevat täiendkoolitust ja ka kannatlikku meelt, sest tulemuste nägemiseks kulub aastakümneid. See on töö mida tehakse põlvkondade üleselt, meie kasutame täna seda puitu mille kasvatamise alguses on olnud meie vanavanemad ja meie töö tulemused on meie lastelaste kasutada.

Sulge menüü