Taasiseseisvunud Eesti metsaomanikud on jõudnud läbi käia pika kasvamise tee.
Maareform jääb järjest kaugemale minevikku. Eestis on üle 100 000 metsaomaniku, kellest suurem osa on läbi käinud omanikuks kasvamise tee. Nüüd ollakse palju teadlikumad, metsad on palju tuttavamad. Paljudes peredes on maareformi osalised juba andnud metsa majandamise üle järgmisele põlvkonnale.
Mets on rikkus
„Metsaomanik olla on uhke tunne,” ütleb Hiiumaa metsaomanik Maive Vaarpu, kes tänavusel metsamajandajate konkursil pälvis taimetundjast metsaomaniku tiitli. „Ma tunnen oma metsa kooslusi ja mul on uhke tunne, et saan omalt poolt kaasa aidata sellise looduskeskkonna säilimisele. Peale selle on osa mu metsast seotud lapsepõlvemälestustega. Seega on oma mets minu jaoks tunnete ja südamega seotud armas koht, mis on mu eksistentsiks hädavajalik.”
Maive Vaarpu räägib, et eriti tajub ta oma rikkust, kui on käinud kusagil välismaal, kust selliseid metsakooslusi ei leia. Kusagil stepis, kus ainult lagedus, või mõnes lõunamaariigis, kus puud kuumuse tõttu kidurad. „Mujalt tulles tunneb selle ka ära, kui eriliselt värske õhk Eestis on – ikka ju tänu sellele, et meil on metsa nii palju. Siis tajun taas sedagi, kui rikas ma olen. Mul on oma mets ja see on selline rikkus, mida ei kaalu üles mingigi rahasumma.”
Lähedus metsaga on kasvanud
„Meil on peremets, mis kuulub mu isale. Metsaomandus on seotud paljude sentimentaalsete tunnetega. Ma tean, mida on siin teinud mu vanaisa ja mida isa, ma näen, kuidas omaistutatud mets kasvab,” räägib Oliver Koitmaa, kes tänavusel metsamajandajate konkursil koos isa Märdiga pälvisid tubli hobimetsaomaniku tiitli. „Lähedus metsaga on ajas aina suurem ja see tunne kõik kokku on väga super. See on miski, mis on eriline ja mida rahaga ei mõõda.”
Samas ei lepi Oliver Koitmaa ühiskonnas leviva suhtumisega, nagu tehtaks metsas kõike valesti. Oma ameti poolest on ta metsataksaator, kes üle Eesti metsades palju ringi liigub ja näeb tegelikku olukorda. „Eestis käib melu linnade ümber ja maaelu ei huvita enam kedagi. Kui seal linnas hakatakse jälle rääkima, kuidas loodust armastatakse, kuidas mets on kõigi oma, kuidas kõik peavad saama metsas seenel-marjul käia ja kui kole on, kui kellegi seenemets on maha raiutud, siis tahaks öelda, et jätke järele.”
Oliver Koitmaa ütleb, et ta soovitaks metsast võõrdunud inimestel, kes teeäärse raie pärast tagajalgadel, keerata mõnest teeotsast sisse ja vaadata, mis tegelikult toimub. Igal raiel on oma põhjus ja näha saaks ka ilusaid metsakultuure või hooldatud metsa, mis suurele maanteele ära ei paista.
„Minu arvates ei peaks raie olema tabuteema, nagu ta Eestis praegu on. Raie on normaalne metsa majandamise viis. Iga kohusetundlik metsaomanik uuendab ja hooldab oma metsa, käib seal ja teab hästi, mis ta metsas toimub. Inimesel, kes sellesse pole süvenenud ja kes maal toimuvaga kursis ei ole, ei ole minu arvates arvamisõigust, mis metsas on tehtud õigesti või valesti,” ütleb Oliver Koitmaa.
Looduskaitse nagu teises ajas
Eesti parim metsamajandaja 2018 Lauri Salumäe ütleb oma metsaomanikutundest rääkides, et võrreldes omanikuks saamise ajaga on see tal olnud üsna ühesugune. „Tol ajal paljud, kes metsaomanikuks said, ei tajunud kohustusi ja vastutust, mis sellega kaasneb, sageli ületati piire. Mul oli see piiride tunnetamine ja metsa võimalustega arvestamine enam-vähem kohe olemas, kusjuures see muide ei ole üldse seotud sellega, et olen metsandust õppinud,” räägib mees.
Üldisem pilt on Lauri Salumäe sõnul nüüdseks muutunud ja metsaomanikke, kes tahavad ja oskavad oma metsa säästlikult majandada, on järjest rohkem. Tuhanded hektarid looduslikult halvasti uuenenud viljakat metsamaad, mis varem valdavama hoolimatuse tunnistajaks, on aastatega muutunud harjumuspäraseks. Kõige suurem probleem on tänavuse konkursivõitja arvates aga looduskaitseametkonna suutmatus tunnistada metsaomandi mõiste sisu.
„Meie õigusriigi niisugune suhtumine häirib kõige rohkem. Ja kõige selgemalt väljendub see looduskaitses,” ütleb Lauri Salumäe. Oma väite selgituseks toob ta püsielupaikade ja teiste kaitsealade loomise. Õigusriigis algaks selline tegevus omanikega läbirääkimisest ja tugineks kokkulepetel, aga Eestis tehakse otsuseid jätkuvalt nii, et omanik jäetakse justkui ettekavatsetult otsustusprotsessist kõrvale ja saab otsusest teada alles tagantjärele.
„See on nagu mingi kommunistlik suhtumine, millega kaasneb, et looduskaitse on säästlikult majandavale metsaomanikule nagu karistus, mida karistusseadustikust ei leia,” ütleb Lauri Salumäe.„Säästlik majandaja hoiab oma metsa, majandab seda järgukaupa ja vastavalt metsa tervisele. Siis tuleb riik, kes katkestab selle tegevuse, kuulutades hoitud metsa kaitsealaks ja kui omanik soovib oma õiguste eest seista, kujuneb see peaga vastu seina jooksmiseks.”
Lauri Salumäe ütleb, et Eestis on metsaomanikul suhteliselt suur tegevusvabadus ja metsaomanikud hoiavad oma metsi järjest paremini, kuid õigusriigile mittesobilik looduskaitsekorraldus on tekitanud olukorra, kus looduskaitsest on saanud metsaomaniku kõige suurem oht.
VIKTOR HAAB
Kirjutis ilmus Maalehe Metsalehes 27. septembril 2018.