Pikaaegne erametsanduse edendaja Ants Varblane vaatas kinos ära viimasel ajal ohtralt kõneainet pakkunud Martti Helde filmi „Vara küps“ ning jagab oma muljeid ja mõtteid, mis tal filmi vaadates tekkisid.. Kas autori soov – näidata, millises seisus on Eesti metsad täna ja milline olukord valitseb metsas 30 aasta pärast, kui kohe kaitsealuste metsade kaitseks midagi ette ei võeta – kannab välja või mitte.
Pärast päevast filmiseanssi kinos Artis, koos rohkete küpses eas kinokülastajatega, tekkis mul soov välja selgitada, kuidas Eesti keele selgitav sõnaraamat mõistet „varaküps” täpsemalt käsitleb. Sõnaraamatus on kirjas, et selle sõnaga nimetatakse varakult väljakujunenud, väljaarenenud noorukit, intellektuaalselt, kehaliselt varaküpseid piigasid, ka kunstiinimesi ja puuvilju. Ei oska arvata, mis mõtted olid peas filmi loojal Martti Heldel, kui ta pani oma dokumentaalfilmi pealkirjaks „Vara küps“ lahku kirjutatult. Filmi tutvustades on ta maininud, et soovib näidata, millises seisus on Eesti metsad täna ning millised on nad 30 aasta pärast, kui kohe kaitsealuste metsade kaitseks midagi ette ei võeta.
Ajas tagasi vaadates, olin just küpsesse ikka jõudnud, kui 30 aastat tagasi algas Eesti metsapoliitika (RT I 1997, 47, 768) dokumendi koostamise ettevalmistamine. Kõigile oli selge, et oleme nõukogude ajast pärinud väga elurikkad (tollases keelepruugis bioloogiliselt mitmekesised) ja suhteliselt vanad looduslikud metsakooslused. Kui tookord mainisime plaani 5% metsadest range kaitse alla võtta, siis mõned mu väga küpses eas kolleegid pobisesid pahuralt: „Kuradi poisike!” Statistikaameti andmetel oli meil aastaks 2022 range kaitse all juba 18,1% metsadest.
Kõnealusest filmist saame teada, et metsal ei saagi olla vanust, küll saab vanust määrata igal üksikul puul. Kui mets on võetud kaitse alla, siis kaob mõte rääkida selle vanusest. Filmis sõna saanud eksperdid mainisid korduvalt vanade metsade kaitsmise vajadust. Võib arvata, et nad pidasid silmas neid metsi, mida ei ole kaitse alla võetud. Kui filmi tegijate sõnul oli esialgu eesmärgiks kritiseerida nõrgema režiimiga kaitsealade vööndites tehtavaid lageraieid, siis pärast filmi vaatamist ei tekkinud tunnet, et Eesti metsade päästmiseks tuleb kaitsealuste metsade kaitseks midagi otsekohe ette võtta.
Küll jääb aga filmist mulje, et meie ametkonnad on nõrgad, üleinvesteerinud metsatööstus vaevleb toormenäljas, metsaressursse on häbematult üle ekspluateeritud ja elurikkus Eestis aina väheneb. Keegi ei räägi sellest, mida siiani tehtud on ja kuidas kaitseb või peaks meie kaitsealade võrgustik tagama elurikkuse säilimise! Miks ei võiks meie metsaseadust nimetada metsahoiuseduseks, nii nagu see on meie põhjanaabrite seadusandluses? Siinkohal soovitaks ametnike arvu suurendamise ja seaduste karmistamise pärast muret tundval kodanikul lugeda lisaks ERR-i 05.02.24 avaldatud uudist „Rikkumismenetluse ajel tehtav seadusemuudatus annab tööd 20 ametnikule”.
Toona nägi metsapoliitika ette metsade täiendavat inventuuri koos kaitseväärtuse hindamisega ning selle põhjal kaitsealade võrgustiku laiendamist nii, et meie metsade elurikkuse säilimine oleks tagatud. Seda tehtigi. Väljaspool kaitsealasid eeldati, et metsa majandamine intensiivistub ja seoses sellega kahaneb elurikkus tasemele, mis võimaldab metsade hea tervislikus seisundis hoidmist. Majandatavates metsades pidid peamiste loodusväärtuste säilimise tagama langi suuruse ja raievanuse piirangud, metsade kuivendamise lõpetamine, segapuistute kasvatamine ning tänases mõistes vääriselupaikade vabatahtlik kaitsmine.
Miks rääkisime juba kolmkümmend aastat tagasi elurikkuse kahanemisest? Kui võrdlesime EL Elupaiga direktiivi (92/43/EMÜ 21.05.1992) kaitset väärivate metsaelupaikade kirjeldusi meie metsade tegelike näitajatega, oleksime pidanud ligi 90% metsadest kohe kaitse alla võtma. Olukord tingis vajaduse koostada meie oludele sobivaks kohandatud „Loodusdirektiivi elupaigatüüpide käsiraamat” (Jaanus Paal 2000 Tartu Ülikool). Paraku on täna meie kaitsealadel selliseid metsakooslusi, mis ei vasta nimetatud käsiraamatu kirjeldustele, sest neid on aastasadu inimese poolt intensiivselt kasutatud ja alles üsna hiljuti jäetud nö „üksnes looduslike protsesside” meelevalda. Kui nüüd RMK ja kaitsealade inimesed hakkasid väikeste lageraietega neid piiranguvööndi metsi erivanuseliseks kujundama, siis leidus kohe aktiviste, kes kaebekirjad Brüsseli poole teele saatsid ja filmitegijatele ainest pakkusid.
Metsade statistilise inventuuri (SMI 2022) andmetel on kaitsealust metsa kogu metsamaast 31%. Paraku tekib küsimus, miks seda kõike vaja oli, kui meie metsad on jätkuvalt hävimisohus? Looduskaitse, mis on seni tuginenud nn preventiivsel maade hõivamisel, on laienemas ka kunsti valdkonda, sest ega muidu kutsu filmi autor ERR-ile 25.01.24 antud intervjuus rohkem kunstnikke metsa kohta midagi ütlema. Tänane riigikogu saadik Tiit Maran ütleb filmis, et kasvamise ja laienemise narratiiv ei saa enam kesta. Küllap kehtib see ka kitsamas mõttes looduskaitsealade kohta.
Tõnu Õnnepalu on kirjutanud: „Hea looduskaitse peab olema paindlik, olukorraga kohanev, loodust ja ühiskonda lepitav.” Samas annab ta soovituse kokkulepete saavutamiseks: üks teeb sammu edasi, teine tagasi. Teinekord jälle vastupidi (Hundijutt 09.02.24. edasi.org).
Ega minagi oska midagi targemat soovitada, kui seda, et metsasõja õhutajatel oleks nüüd aeg veidi tagasi astudacja küllap siis ka need rahuläbirääkimised tulevad.
Arvamuslugu ilmus Maalehes.