Erametsaliit avaldab oma kommentaari 30.11 Postimehes ilmunud Rein Kuresoo artiklile “Lendorav on nunnumeetri lõhki löönud” , mille avaldamist Postimees vajalikuks ei pidanud.
Avaldame ka keeldumisjärgselt Postimehe peatoimetajale Marti Aavikule Eesti Erametsaliidu juhatuse esimehe Ando Eelmaa poolt saadetud pöördumise, millele hoolimata meie meeldetuletusest pole Marti Aavik leidnud võimalust või soovi vastata.
Postimehe peatoimetajale Marti Aavikule saadetud kiri 7.12.2021
30. novembri Postimehes ilmus mitu lendoravatemaatikat kajastavat arvamusartiklit, muuhulgas Rein Kuresoo lugu pealkirjaga “Lendorav on nunnumeetri lõhki löönud”, milles on nimeliselt välja toodud mitmete erametsaomanike, teiste hulgas minu internetis kirjutatud kommentaar, ilmselge eesmärgiga süvendada teadlikult vastandumist looduskaitsjate ja metsaomanike vahel, viimastele tegelikult sõna andmata.
Eesti erametsaomanikud ei ole kurjad kirvemõrvarid, kes iga hinna eest majandusliku kasu saamiseks kõik ettejäävad puud langetavad, ent sellist pilti üritatakse meist maalida. Kõnealuses teemas – lendorava elupaikadest – oleme varasemalt ja teeme nüüdki mitmeid ettepanekuid, kuidas erinevate osapoolte vahel sisulist koostööd teha.
Sellest tulenevalt ja tuginedes faktile, et Rein Kuresoo oli oma arvamuses otseselt mind tsiteerinud, saatsime Eesti Erametsaliidu poolt talle vastulause selgitamaks ka teise, kriitika alla sattunud osapoole seisukohti. Siiras usus, et eetikakoodeks kehtib ajakirjanduses endiselt ning üleriigilise levikuga väljaanne nagu Postimees peab oluliseks informatsiooni mitmekülgsust ning teemade erapooletut kajastamist. Minu vastulause lükkas Rein Kuresoo pikema kaalumiseta tagasi.
Metsandusringkondades keerleb varjamatult arusaam, et Postimees on metsandusteemade kajastamisel erapoolik ja ühe huvigrupi poole kaldu. Vaadates kasvõi vaid viimase kuu statistikat sellest, kui palju on metsandusteemade kajastamisel või oma arvamuslugude avaldamisel sõna antud looduskaitsjatele eesotsas Eestimaa Looduse Fondiga ning kui tihti inimestele, kes meie metsade eest igapäevaselt hoolitsevad, ei saa sellist arvamust ka pahaks panna. Tõsi, tänases lehes (7.12) leiti trükiruumi Andres Sepalegi, kuid loomulikult avaldati selle ümber lükkamiseks kohe mitte üks vaid kaks vastuarvamust. Millegipärast aga meile kui metsamajandajatele vastaspoole kriitikale reageerimist võimalust ei pakuta ka siis, kui ise seda soovime.
Ajakirjanduseetika koodeksi järgi peaks ajakirjanik olema sõltumatu ega tohiks olla kajastatava institutsiooni või asutuse teenistuses. Vaadates, kui tihti armastab Rein Kuresoo endale südamelähedastel teemadel anda sõna Eestimaa Looduse Fondile, tekib paratamatult küsimus, kas Postimees väljaandena on ühe isiku perekondliku agenda ajamise teenistuses või kehtib eetikakoodeks meil endiselt.
Eesti Erametsaliit on alati olnud arvamusel, et metsandusteemade kajastamine on vajalik ning erinevate huvigruppide vahel ühisosa leidmisel on avalikul debatil oluline roll. Debatti aga ei saa ühepoolselt pidada.
Ando Eelmaa
Eesti Erametsaliidu juhatuse esimees
Eesti Erametsaliidu vastus 30.11 Postimehes ilmunud artiklile „Lendorav on nunnumeetri lõhki löönud“
Lendorava elust Eestis – eetiliselt ja empaatiliselt inimese ning looduse vastu
Ando Eelmaa, MTÜ Eesti Erametsaliit juhatuse esimees
Lendorava telemeetriauuringute peamine järelm on, et kaelustatud lendorav hukkub kahe nädala jooksul metsnugise või kaku küünte vahel. See on loodus ja nii võibki looduses juhtuda, nendime lohutuseks.
Uuringud nii Eestis kui mujal näitavad, et lendorava arvukust võivad mõjutada nii händkakk kui kanakull, samuti metsnugis (Timm & Kiristaja, 2002; Selonen et al., 2010). Milline oli nende liikide arvukus ajal, kui lendorav oli Eestis laialdasemalt levinud? Metsasuse protsent oli siis ligikaudu 30%, praegu on 51% ja metsavahid said toona kakujalgade ettenäitamisel preemiat!
Kas lahendus dilemmale on, et peame hakkama taas küttima kakke, et kaitsta lendoravat? Metsaomanikud on teinud vahepeal kõvasti tööd – kasvatanud metsa, kuid ilmselt sellest ei piisa. Me teeksime enamgi. Mis oleks, kui püüaks seekord ennetada süüdistavaid sõnavõtte, kuidas metsamajandajad kõike valesti teevad. Kui lepiksime kokku ühised eesmärgid ja liiguksime koos nende poole.
Senini on lendorava ja kogu eluslooduse kaitse Eestis olnud ühesuunaline liiklus. Kõik, mida me elurikkuse heaks täna teeme, tuleb maaomanikele tagasi otsustusõiguse äravõtmisena. Sisuliselt maa riigistatakse, sest kaitsealade üle valitseb teatavasti riik. Kuid saab ka teisiti.
Soomes ei ole lendorava kaitseks kaitsealasid ega rahvusparke moodustatud. Lendorav elab majandusmetsas ja linnaparkides tehispesakastides. Ta ei karda inimest ega inimese loodud elupaiku vastupidiselt meie teadlaste arvamusele.
Hiljutine vestlus ühe USA looduskaitsebioloogiga nende edu toonud loodushoiu praktikatest oli väga inspireeriv. Lendorav on Põhja-Ameerikas laialt levinud ja populaarne lemmikloom. Meie väljakutsetest kuuldes arvas ta, koostöös metsaomanikega ei ole lendoravate käekäigu parandamine ületamatu probleem. Lendoraval on aastaringselt üks elupaik ja üsna tagasihoidlikud nõudmised, selline lihtne näriline. Ameeriklastel on kogemusi palju pirtsakamate haruldaste liikide „majandamisega“, kelle populatsioone maaomanike abil edukalt laiendatakse.
Meie, metsaomanikud, võtame unaruses vapilooma hea meelega oma hoole alla. Teeme maaomanikust looduse hoidja, ka eraomanik võib olla looduskaitseala valitseja.
Oleme seni lähtunud ja lähtume edaspidigi praktikast kaasata laua taha endast targemaid ning neid, kes meiega koos laua taga olla soovivad. Märgiline, eetilika ja moraali seisukohast küsitav olukord tekkis, kui looduskaitseühendus lahkus lendorava kaitseprojektist, kui maaostudeks rahastust ei eraldatud. Maaomanikel on olemas maa, mida saanuks koos hoida, selmet see ära võtta.
Hetkel on käimas eelpool nimetatud LIFE+ projekt Alutagusel, mille abil püütakse lendorava elujärge parandada. Tänu ekspertide kaasamisele väljastpoolt Eestit riikidest, kus liigil läheb paremini, katsetame sealsetes lendoravametsades teistsugust majandamist. Koostatakse majandamisjuhiseid metsaomanikele ja rahastatakse näidisalasid. Tunnustame sellist inimsõbralikumat ja ressursisäästlikumat arengut kaitsealade laiendamise asemel.
Edaspidi tuleks veelgi rohkem kaasata neid eksperte, kes on nõus tegema sisulist koostööd – USAst või Soomest, kui Eesti teaduse panus piirdub vaid “kaelustamisega”.
Kauakestvaks tegevuseks või pigem tegevusetuseks sobib ideaalselt valida oma vapiloomaks tegelane, kelle kliimamuutustele allajäämist saab pikalt jälgida. Samal ajal on hea kritiseerida maaomanikke ja teisigi, kes püüavad lahendada sisulist probleemi, aga teevad kõike “valesti”. Käesolevas loos andsin mõned ideed sisulisteks muudatusteks, mis aitaks kaasa lendorava ja teiste harulduste heale käekäigule.
Alutagusel jätkab maaomanik oma elu nii kaua, kui lastakse ja laseb oma maal teistelgi elada. Kasvatab linnainimestele kartuleid ning toolide jaoks puitu. Võibolla klopsivad kokku ka mõned lendorava pesakastid ja paigutavad need sinna, kus peale lendorava neid keegi ei leia.
Last modified: 27. sept. 2024
