Riik peaks metsamaaomanike piiramise ja keelamise asemel tellima maaomanikult tulemuspõhiseid, mitmekesisust ja elurikkust soodustavaid tegevusi metsas ja põllul, leiab Ando Eelmaa.
Põlise maarahvana väärtustame on maad ja juuri, metsadel on ja jääb igipõline väärtus ja sümboolne tähendus. Rohepöörde ajastul seisavad meie ees kohati vastuolulised ja suurt kompromissi nõudvad eesmärgid metsa- ja maakasutuses: kliimaneutraalsuse saavutamine olukorras, kus vanade puude CO2 sidumise võime on ülehinnatud; elurikkuse säilitamine ja edendamine muutuvas kliimas; loodussõbralikku alternatiivmaterjali ehk puidu kasvatamine, millega saame asendada terast, plastikut, betooni jt taastumatuid materjale ja vähendada üha uue süsiniku ringlusesse toomist; metsa esteetilise väärtuse säilitamine muude majanduslike eesmärkide saavutamiseks – olgu see turismi, isikliku investeeringu või kinnisvara väärtuse kasvatamine.
Kõik valikud nõuavad metsast oma osa ja seda demokraatia, inimõiguste, turumajanduse ja eraomanduse kontekstis. Pealtnäha probleemi pole, kuid eesmärkide endi vahel puudub konsensus – need kõik ei saa korraga ühel maalapil võita. Kuidas me seda siis saavutame?
Loodushoiu väärtustamine
Viimased kümme aastat on maaomanikud otsinud rahvusvahelisel tasandil viise, mis võimaldaks täita maakasutuse eesmärke samaaegselt. Põhitõdesid on kaks – maaomaniku kaasamine ja kiitmine loodushoiu tegevuste eest ning enam finantsvahendeid ökosüsteemiteenuste tagamiseks ilma rohepesuta. Viimane ei tähendaks hinnasildi kleepimist näiteks igale mesilasele, kuid see tähendaks maaomaniku tegevuste toetamist mesilaste elu soodustamiseks. Ehk teisisõnu, juhul kui me keelitame maaomanikku tootmisest loobuma, kaasneb ühiskonna või konkreetse isiku jaoks kulu, veel täpsemalt tulu puudumine. Otsustades midagi säästa ja edendada, peame olema valmis ühiselt vastutama ja väärtustama. See võib teostuda suurenevate maksude või välja makstavate tasude näol.’
Statistikaameti aprillikuise teate alusel panustatakse Eestis keskkonnakaitse kogukulutustest elurikkuse ja maastiku kaitsesse 600 miljonist eurost vaid 45,6 miljonit eurot aastas. Kaks kolmandikku keskkonnakaitse kogukuludest püüab korvata juba tekitatud kahjusid. Kui palju läheb neist kulutustest praktiliste loodushoiutegevuste asemel menetlemiseks, palkadeks, üldkuludeks ja kontrollimisele, ei tule statistikast välja. Kui looduses elurikkust suurendavates tegevustes valitseb suur tühimik, siis seda saaksime parandada riigi raha targema suunamisega maaomanikelt tellitavatesse loodushoiutegevustesse ja erarahastuse kaasamisega.
Maaomanikud mõistavad liigirikkuse olulisust meie heaolule. Me näeme ka, et loodus ei seisa paigal ja maa pikaajaline konserveerimine (conservation – looduskaitse ingl. k.) päriselus võimalik ei ole. Näiteks vanas kuusikus majandustegevuse keelamine teatud liigi heaks võib tulemuseks anda tiheda sarapiku alusmetsa, mis lämmatab ära nii kuuse järelkasvu kui konkreetse kaitsealuse liigi. Muidugi tekib ka uusi kuusikuid, kuid alles pärast pikki aastaid, kui metsa arengus on läbitud n-ö “lehtpuu etapp”.
Ajutine maastikupildi muutmine (k.a uuendusraie) ei ole süüdi kõigis praegustes ökoloogilistes muutustes. Loodus on ülikeeruline süsteem ning seda mõjutavad kümned erinevad faktorid ning muuseas viimasel ajal oluliselt soojemad talved (mille tagajärjel kõigub mitme liigi arvukus). Samal ajal on inimese kaasabil või olude soodsamaks muutumise tõttu meie elurikkus täienenud tuhandete uute liikidega, kellest mõned tekitavad omakorda ka tõsiseid probleeme. MTÜ-de ja entusiastlike spetsialistide abil piirangute alla lükatud hektarid ja Exceli tabelid üksi ei kaitse, maaomanike tulemuspõhised loodushoiutegevused kohapeal aga edendavad ja väärtustavad.
Uus metsikus
Eesti poliitikutel, kes taas valimisteks valmistuvad, võib tulla see infokild üllatusena, kuid Turu-uuringute AS poolt läbiviidud küsitluse (2011) järgi peab 300 000 Eesti inimest ehk 26 protsenti elanikkonnast end metsaomanikuks, metsaomaniku lähikondseks, töötab või on õppinud metsandust. Neist ligi 100 000 väikeomanikul, kellel on väga erinevad teadmised, oskused ja eesmärgid, oleks võimalik panustada taasmetsikustamisesse. Mittepuiduliste eesmärkidega loodushoiukavade ning riigi poolt leitavate katteallikate abil saab teha nende abiga ära reaalsed taasmetsikustamise tegevused – mitmekesiste metsade kasvatamisest majandamise vähendamiseni. “Kohe käed külge” stiilis võimalus toetab meie loodust (loe: panustada kliimaeesmärkidesse, elurikkusesse, õhu, pinnase ja vee kvaliteeti).
Meediaruum on keskendunud metsaraiele kui universaalsele probleemile, mille piiramine lahendaks meie keskkonnamured. Kuid raiumise tagajärjel ei muutu mets millekski muuks ja ta jääb endiselt metsaks, läbides erinevaid arenguetappe. Seevastu seniste metsa- ja põllumaade püsiv muutumine kinnisvaraks ja asfaldiks vajab Eestis oluliselt rohkem tähelepanu, kui ajutine metsakeskkonna muutumine raie tulemusena. Eesti Inimarengu Aruande 2019/2020 kohaselt on viimase kahekümne aasta jooksul Eestisse rajatud ligi üheksa uut Viljandi-suurust linnaruumi. Laiendades oma urbanistlikku keskkonda, “sööme” ise ära oma metsa- ja põllumaad ning ei märkagi seda.
Maaomanikud, kelle jaoks on metsas toimetamine tema ja tema kogukonna elatusallikaks, soovivad ja oskavad täita ühiskonna tellimust taastuva vara ehk puidu järele, mis panustab efektiivsemasse CO2 sidumisse ja tagab keskkonnasõbraliku materjali olemasolu. Osaline ja ajutine metsakoosluse muutmine ei hävita Eesti loodust, sest mets taastub ja seda teadlikult ning sihikindlalt taastatakse. Asfaldi all või uuselamurajoonis mulla ega metsa taastumist ei toimu.
Vastutame ja väärtustame koos
Brigitte Baptiste, tuntud Kolumbia maastikuökoloog, rääkis Nobeli preemia tippkohtumisel 2021 vajadusest seada riiklikul tasemel realistlikke eesmärke – nii võimekuste kui lahenduste leidmisel. Sõnumit toetati tippkohtumise erinevates aruteludes. Rõhutati vajadust leida finantsvahendeid, et saavutada mitmesugused loodushoiu eesmärgid ning toetada teadust vajalike uuringute teostamiseks. Kui eeldame, et bioloogilise mitmekesisuse ja maastike hoidmiseks piisaks Eesti kontekstis keskkonnakaitseliste investeeringute mahu suurendamisest kolm korda. Sellisel juhul moodustaks meie ühiskonna panus loodusesse ühe protsendi SKP-st. Kas “hindamatu” looduse päästmiseks oleks seda palju või pigem vähe? Ja mis oleks, kui riik piiramise ja keelamise asemel telliks maaomanikult tulemuspõhiseid, mitmekesisust ja elurikkust soodustavaid tegevusi metsas ja põllul?
Loodushoiu kontekstis on tarvis teha lihtsalt õigeid asju õigel ajal. See tähendab, et me jõuame kõige tulemuslikumalt lahenduseni elurikkuse, kliimaneutraalsuse, säästliku metsade majandamise ja muude ülalkirjeldatud eesmärkidega siis, kui suhtleme maaomanikuga ausalt, sõbralikult ja tegutseme koos. Meie, kõik Eesti elanikud, k.a. need 26 protsenti Eesti inimestest, kel on olemas seosed metsandusega, oleme kaasteelised. Meie lootus toetub Nobeli võitnud majanduspoliitika analüütiku Joseph Stiglitzi ja majandusteadlase Nicholas Sterni teeside teostumisele ka Eestis. Et roheinvesteeringute tulemusel saab loodud ligi kolm korda rohkem töökohti võrreldes traditsioonilise tööstusega ja need uued valdkonnad võimaldavad head elu kõigile: loomadele (s.h inimestele), metsadele ja lindudele, liblikatele. Aastaringselt ja igal pool.