fbpx
Ando Eelmaa: Püüd peatada looduse muutumine on määratud läbikukkumisele
"Võõrliik" kasvab kiiresti üle pea- hea või halb?

Ando Eelmaa: Püüd peatada looduse muutumine on määratud läbikukkumisele

Eesti Erametsaliidu juhatuse esimehe Ando Eelmaa arvamuslugu ilmus kärbitud kujul ka 16.12.2020 Eesti Ekspressis.

Inimene on igal pool. Teda jätkub „katkuajal“ raba laudteed ummistama, Akste sipelgariigi jalgrajale kuklaseid tallama ja üldse igale poole ka siin, vanajumala selja taga, Eestis. Üle 7 miljardi inimese ja meie poolt peetavad koduloomad moodustavad täna 97% maailma imetajate biomassist.[1] Kuhu siis metsik loodus veel mahub? Loodus on siiski igal pool. Hämmastav, kuidas ta end võilillenutina läbi asfaldi pressib, igast maha trimmerdatud võsast 10 uut asemele sirutab. Eriti võimsalt avaldub loodus, kui ta inimese poolt mahajäetu tagasi võtab. Ka Eesti pealtnäha põlised loodusmaastikud peidavad endas pea igal pool varasemaid, olgu vanemaid või uuemaid inimtegevuse jälgi. Üsna hiljutised majad, tehased, teed, põllud, kõikjal triumfeerib „metsik“ loodus.

Kui esimesed ökoloogia pioneerid hakkasid rääkima looduskaitsest ja ökoloogiast, jäeti vääritu inimene loodusest kõrvale ja nii on see kestnud kuni tänase päevani. Metsik loodus, kui inimese poolt rikutu vastand, ideaalmaastik ilma inimeseta, Eedeni aed enne inimest. Ökoloogia on ehitatud süütundega koormatud arusaamale, et me oleme rikkunud looduse tasakaalu, nüüd on kõik valesti ja see on meie süü. [2]

Rahvastel on erinev stardipunkt või siis aeg kuhu kellad tagasi pöörata. Aega enne rikkumist. Ameerikas enne Kolumbust, nii mõneski teises paigas enne valge inimese saabumist. Millist aega meie oma peas ette kujutame idealiseerides Eesti loodust? Vanasti oli kõik parem, aga nüüd. Mis on nüüd? Millal see enne oli, enne kirvest, harvesteri… Enne raamatuid ja kirjaoskust, enne ökoloogiat? Millal sai Eestis parim enne mööda looduse jaoks? Või äkki, pole seda kunagi olnudki? Miks me alati kella tagasi tahame keerata?

Meie esivanemate mõju loodusele ei saa alahinnata

Loodust, kui puutumatut ja ajata paika, mida oleks võimalik kirjeldada ilma inimeseta, ei ole enam. Inimene on osa loodusest, sellest ajast peale kui me eellased Aafrika savannides omaette liigiks kujunesid. Tere tulemast antropotseeni, inimese ajastusse, kes te veel pole märganud, et meie eelkäijad on loodust ümber kujundanud juba kümneid tuhandeid aastaid. Pole kohta maa peal, mida inimene poleks muutnud. Paigad, mida kindlalt peame ürglooduse kantsideks, on inimese poolt tugevalt muudetud üsna hiljuti. Amazonase vihmametsi me peame loomulikult ürgse looduse suurepärasteks esindajaiks. Kas see vastab ka tõele? Kui Hispaania konkistadoor Francisco de Orellana 1542. aastal purjetas mööda Amazonast ülesvoolu umbes 1000 kilomeetrit ja jõudis Rio Negro suubumiskoha lähedale, kirjeldas tema kroonikakirjutaja vend Gaspar de Carvajal nähtut „Seal oli üks linn mis ulatus servast servani umbes 15 miili ilma, et majadel oleks vahet olnud. Seda oli võimas vaadata. Seal oli palju teid, mis suundusid sisemaale, head maanteed. Sisemaal umbes 6 miili kaugusel jõest võis näha suuri linnu, mis särasid heledalt. Lisaks sellele on maa siin viljakas ja näeb välja üsna sarnane sellele, mis meil Hispaanias.[3] Hiljem pole neid linnu nähtud. Liialdus või luulud, ei. Tänaseks on teadlased veendunud, et alad mida peame suurimateks puutumatuteks põlismetsadeks on inimese poolt vähemalt korra üles haritud ja olnud tihedalt inimese poolt asustatud.[4]  Maa kujundamine inimese poolt algas palju varem, kui arvame.

IUCN (Union of Conservation Nature) peab arvet inimese kaasabil välja surnud liikide üle alates aastast 1500. Mille poolest see aasta erilisem on, kui teised, pole teada, kuid Tony Barnosky, California ülikooli paleontoloog märgib, et vähemalt 178 liiki maailma suurimaid imetajaid tapeti ja söödi kuni lõpuni ära kaua enne aastat 1500  juba eelajalooliste küttide poolt.[5] Vähemalt 178 liiki. Õigupoolest, siis millal oleks saanud üldse kirjeldada loodust ilma inimeseta? Kõik paigad siin maal on aja jooksul põhjalikult ja korduvalt ümber kujundatud, liigid on tulnud, ära läinud ja taas tagasi tulnud. Loodus, kui puhas ja ajatu paik, mida kirjeldatakse ilma inimeseta on lõppenud![6] Kus on looduse tasakaal ja kuidas välja näeb? Näidake mulle ka! Kas see on vaid näilisus, mis eksisteerib ökoloogia keerulistes excel tabelites?

Väljasuremise võla kõrval tuleks arvestada ka uute liikide krediiti

Koos inimesega on saanud võimaluse paremini reisida ka teised liigid. Seegi algas üsna ammu, meie esivanemad võtsid kaasa taimi ja loomi, mida uues asukohas toiduks, kehakatteks vmt kasvatada. Nii on tuhandeid aastaid koos meiega levinud tuhanded liigid. Eestis on teadmata arv taimede liigirikkusest inimese „töö“. Kui paljud neist meie looduses end juba hästi tunnevad me täpselt ei tea. Aga me teeme vahet, kes kolis „ise“ ja kes on inimest reisimiseks ära kasutanud. Neid me nimetame võõrliikideks. Kes on õigupoolest võõrliik ja miks peaks temasse ksenofoobselt suhtuma.

Meie meel on muutlik. Kui 2013. aasta veeburaris kütiti Matsalu kandis juhuslikult šaakal, oli palju imestamist ja jutud liikusid selles suunas, et siia inimese poolt levitatud võõrliik tuleb loodusest hävitada. Kui juba sai selgeks, et ta ikka ise tuli siia, muutus üldine tonaalsus ksenofoobiast raotsionaalsuse suunas.[7] Täna on seesama šaakal jahiuluk, kes tekitab kohati karjakasvatajatele probleeme ja teda peab ohjama. Aga täpselt seda sama me peame tegema rahvuslooma hundiga, et oma toitu kaitsta. Ksenofoobiast tolereerimiseni šaakaliga läks aega umbes aasta. Armastuseni, kui see kunagi võimalikuks osutub, palju kauem. Britid on oma saare võõrliikide näitel hinnanud, et ksenofoobiast armastuseni kulub aega kusagil 500 ja 2000 aasta vahemikus. Mägivahtra vihkamine veel kestab, aga halljänest juba armastatakse.[8] Me ei taha tunnistada, et need vihatud võõrliigid pole ei paremad, ega halvemad. Aga nad annavad oma panuse elurikkuse suurendamisse ja ka sellega ei taha me arvestada. Võõrliigid on meie taimestikku rikastanud sadade naturaliseerunud liikidega, suurendanud meie liigirikkust. Ei, see pole võimalik, liigirikkus saab ainult väheneda, parimal juhul saab seda peatada, ütleb peavoolu looduskaitse. Väljasuremise võlga me näeme, kiidame heaks, kuid seda tasakaalustavat või ületavatki invasiooni krediiti me ei aktsepteeri.[9]

Ökosüsteemide mõiste on algusest peale olnud vastuoluline oma masinlikkuses ja hiljem excel tabelitele allutatuna. Ökosüsteem nagu mingi masinavärk, mis töötab ideaaltingimustes täpselt ja tõrgeteta, kui vaid inimene ja invasiivsed võõrliigid poleks alaliseks ohuks, tasakaalu kõigutamas. Aga see ei ole vaid peenhäälestamist vajav masin, loodus „töötab“ ka siis kui liike ära võtta, juurde panna, neid asendada, isegi siis, kui kõik algselt mingis kindlas kohas elanud liigid vahetuksid. Kõikide põhiliste ökosüsteemiteenuste genereerimine jääb alles ja mis eriti huvitav, mõnikord need võõrliiigid pakuvad paremat teenust kui pärismaised. Tunnustatud ökoloog Robert O’Neill esitab juba mõni aeg tagasi väljakutse: Kas pole juba aeg ökosüsteemide kontseptsioon maha matta?[10]

Kui ökosüsteemide paradigma on kaheldava väärtusega, looduses pole tasakaaluolekut, mida säilitada ning võõrliikide vastu võitlemine võrdub evolutsiooni eitamisega, siis mis on looduskaitse mõte?

Tänane looduskaitse on läbi kukkunud

Kuigi elupaikade muutused ja paraku ka liikide väljasuremised on paratamatud, ei tähenda see, et me peaksime igat väljasuremist ükskõikse abitusega pealt vaatama, kui meil on nende aitamiseks teadmised ja vahendid. Olgu selleks kliimamuutustega lõksu jäänute kolimine sobivamasse elupaika või kasvõi liigi arvukuse suurendamine kunstliku paljundamise abil. Geneetilise mitmekesisuse säilitamine igaks juhuks on oluline ka meie, inimeste jaoks, oleme ju oma edukuse paljus võlgu taimede, loomade ja lindude kodustamise ja aretamise eest. Puna-džunglikana on inimese abil rännates oma algset eluruumi oluliselt laiendanud. Ometi jääb ta edukuselt tublisti alla oma kodustatud ja kõikjale maakeral inimesega koos levinud järeltulijale, kodukanale. Kodukana on tänu inimesele kõige arvukam lind, neid elab meie planeedil umbes 24 miljardit. Kiirjas mänd USA-s Kalifornias Monterey poolsaarel ja paaril Mehhiko saarel kasvav endeemne männiliik, kes kodumaal ohustatud, kidurakasvuline „inetu pardipoeg“, osutus lõunapoolkerale introdutseerituna erakordselt kiirekasvuliseks ja head tarbepuitu andvaks „mändide printsiks“ Uus-Meremaal[11] ja mujal. Temast on saanud oluliseim lõunapoolkera okaspuu.

Pealtnäha kasutuidki eluvorme tasub hoida, nad pole võib olla oma metamorfoosi inetust pardipojast uhke luigeni veel läbi teinud. Ja lisaks, inimestena oleme kohustatud teisi eluvorme eetilistel ja esteetilistel põhjustel aitama, kui see vajalik on. Me kaitseme ka neid esteetilisi, kultuurilisi väärtusi, mida me armastame. Oikofiilia ehk kodukoha armastus ja tsiviilühiskonna kokkulepped, ilma riigi liigse sekkumiseta, on filosoof Roger Scruton’i arvates üks efektiivsemaid keskkonnasäästliku tegutsemise käivitajaid.[12] Kui me vaid ei hakkaks oma teisi egoistlikke soove ja vajadusi looduse kaitsmise pähe müüma. Ja lõpuks, me tahame kaitsta neid kõige nunnumaid liike, sest nad meeldivad meile. Olgu selleks hiidpanda, või mõni muu looduse „mänguasi“, tol elaval trofeel on meie jaoks tähendus. Aga pole vaja end lollitada mõttega, et neil on veel tähtsust looduse jaoks. Kaitseme neid meie endi pärast ja seda ei peaks häbenema. Aga need siiski on hoopis teised motivaatorid, millega täna looduskaitset õigustame. Traditsiooniline looduskaitse on keskendunud kahele põhilisele eesmärgile: kaitsta ohustatud liike ja taastada Maa nagu ta oli. Mõlemad on määratud läbikukkumisele. Esimene paneb märgist mööda ja teine on võimatu.[13]

Emake Loodus on pragmaatiline, ratsionaalne, „südametu bitch“. Loodus on võimas ja vastupidav. Ta kohaneb, liigub, areneb. Meil pole sageli julgust tunnistada, kui hästi saavad hakkama väga paljud liigid inimesega koos. Meile ei pruugi meeldida kuidas uus metsik tuleb, end sisse seab, kuidas välja näeb ja toimetab. Aga ta on kohal, täidab neidsamu funktsioone ja pakub samu hüvesid, mis see ammune, mida taga nutame.

Käesoleva sajandi suurim looduskaitseline paradoks on, et traditsiooniliste põlislooduse asupaikade (vanad metsad, rannaniidud ja teised ajaloolised elupaigad) eksistents jääb edaspidi kõige rohkem sõltuma inimese sekkumisest. Ja seetõttu polegi nad ka päriselt põlised. Pigem ajakapslid, museaalid möödunud aegadest.[14] Aga mida rohkem inimene oma eksistentsiga loodust kahjustab, seda olulisemad on uued liigid ja uudsed ökosüsteemid looduse kestlikkuse jaoks. Uus metsik on kohal. Linnades, tööstusmaastikul, isegi seal kust inimene pole veel taandunud. Ta ei vaja meie nunnutamist, ega mähkmete vahetamist. Darwini olelusvõitlus oma parimal moel, tugevaimad jäävad. Meil on loot(d)ust.

[1] Felisa A. Smith et al. “Megafauna in the Earth System”, Ecography, 39, ( veebruar 2016)

[2] Stephen Trudgill, “A Requiem for the British Flora? Emotional Biogeographies and Environmental Change”, Area 40, no. 1 (märts 2008)

[3] Tsiteeritud (autori tõlge): Jose Toribo Medina ja Bertram T Lee, The Discovery of the Amazon According to the Account of Friar Gaspar de Carvajal and Other documents, American Geographical Society, 1934; 217

[4] Michael Heckenberger et al, „Amazonia 1492: Pristine Forest or Cultural Parkland“ Science 301, no. 5640 (19. september 2003)

[5] Chris D Thomas, Inheritors of the Earth, Allen Lane, 2017, lk. 40

[6] Jamie Lorimer, Wildlife in the Antropocene: Conservation After Nature, University of Minnesota Press, Minneapolis, 2015

[7] https://issuu.com/elfond/docs/muutuv_eesti_loodus.rein_kuresoo.20/8

[8] Chris D Thomas, Inheritors of the Earth, Allen Lane 2017, lk. 104-105

[9] Stephen T. Jackson ja Dov F. Sax, „Balancing Biodiversity in a Changing Environment: Extinction Dept, Immigration Credit and Species Turnover“, Trends in Ecology and Evolution 25 no. 3 (2010)

[10] Robert V. O´Neill, „Is it Time to Bury Ecosystem Consept? (With Full Military Honors Ofcourse!)“, Ecology, 82(12), (2001)

[11] Chris Hegan, Radiata, Prince of Pines, New Zealand Geography Issue 020 Oct-Dec 1993, https://www.nzgeo.com/stories/radiata-prince-of-pines/

[12] Roger Scruton, Green Philosophy: How to Think Seriously About the Planet, London, Atlantic Books, 2012

[13] „Rebuilding Not Rewinding Is the Future of Conservation“, New Science 16. mai 2013, 3

[14] Fred Pearce, The New Wild, London, Icon Books, 2015

Sulge menüü