fbpx
Ando Eelmaa: kas liblikad vajavad pelleteid?

Ando Eelmaa: kas liblikad vajavad pelleteid?

Rumala keskkonnapoliitikaga võime ohustada meie metsade bioloogilist mitmekesisust, kirjutas Eesti Erametsaliidu juhatuse esimees Ando Eelmaa Postimehes.

Oleme harjunud natuke kulunud ja sageli valesti interpreteeritud väljendiga «iga liblika tiivalöök võib muuta maailma» põhjendama kõige meile võõra ja ­tundmatu proovimisest keeldumist. Ärme tee midagi, sest liblika tiivalöök, teate isegi… Nii matemaatik E. Lorenz küll oma teooria rakendusi ei näinud, kuid sageli elavadki keerulised teooriad lihtsustatult oma tavaelu hoopis teistsugusena.

Nii võib juhtuda, et meie tegevusel on hoopis ootamatu ja positiivne mõju, mida me pole ette näinud. Näiteks on palju kirutud lageraielangid hakanud edukalt asendama inimestele praegusajal ebavajalikke ja maastikupildist peaaegu kadunud looduslikke niite, mida ohtralt asustavad ohustatud päevaliblikad. Liblikarohkus annab märku, et raiesmikel kasvab ajutiselt üsna rikkalikult liblikatele ja teistele putukatele sobivaid toidutaimi ja tänu mitmekesistele elupaikadele on majandatavas metsas päevaliblikatele tekkinud isegi soodsamad olud kui spetsiaalselt elurikkuse kaitseks eraldatud aladel. Näiteks selgus ­Tartu Ülikooli päevaliblikate seire aruandestki, et kõige liblikarohkemad uuringualad asuvad vaheldusrikkas majandusmetsas, ületades kaugelt isegi enamikku kaitsealadel ja puisniitudel asuvaid uuringualasid.

Meil peab olema julgust märgata ja tunnistada, et muutused inimeste maakasutuses on muutnud meie ökosüsteeme ja liigid on nende muutustega kohanenud. Nüüd on puidukasutus täielikult muutunud ja peensusteni arenenud puidukaubandus leiab igale puujupile parima kasutuse.

Umbes sajand tagasi oli meil peaaegu miljon hektarit looduslikke ­niite, heina- ja karjamaid, nüüd on need valdavalt metsad. On ­tähelepanuväärne, et nüüd loovad niiduliikidele ­sobivaid elupaiku metsaomanikud oma majandusmetsades ja osutavad sellega ka ühiskonnale ökosüsteemi teenuseid täiesti tasuta. Polegi vaja kulutada miljoneid eurosid aastas ­poollooduslike niitude taastamiseks ja ­hooldamiseks, mida tegelikult ei ole inimestele enam vaja. Ja see pole kindlasti esimene kord ajaloos, kui maastik on niimoodi muutunud. Meil peab olema julgust märgata ja tunnistada, et muutused inimeste maakasutuses on muutnud meie ökosüsteeme ja liigid on nende muutustega kohanenud. Endised niidud on asendunud metsadega ja metsamajandamisel tekkivad ajutised lagendikud-raiesmikud asendavad elusloodusele vajalikke niite. Me võime kindlasti leida samalaadseid muutusi veel enda ümber.

Peame ka aktsepteerima tõsiasja, et inimesest puutumatut loodust pole enam olemas. Peame sellega leppima. Niinimetatud antropotseenis ehk inimese ajastul tuleb meil ilmselgelt keskenduda sellistele ökosüsteemidele, kus inimene ja loodus jagavad sama territooriumi ja tegutsevad koos, teineteist toetades. Looduse lahutamine inimesest looduskaitseala piiri taha ei toimi enam ammu ja on sageli võimatu. Paneme eluslooduse justkui sahvrisse, konserveerime neid, kes tegelikult saaksid areneda, muutuda, liikuda ja inimesega kohaneda.

Aeg enne pelleteid pole nii ­kauge minevik, et me seda ei mäletaks. Minu enda metsamajandamise koge­mused ulatuvad enam kui 30 ­aasta taha. Siis käisid metsas tööd veel nõukogude plaanimajanduse kursil. Polnud haruldane olukord, kui raskemini ligipääsetavatelt raiesmikelt veeti välja vaid jäme palgisortiment ja kuni pool puidust jäi kasutuseta – see jäi lihtsalt vedelema või kuhjati hiiglaslikesse vaaludesse raiesmikul. Iseseisvuse alguses jätkus metsategu samamoodi. Kui puidu kokkuostja tahtis vaid männipalki, siis raiutigi vaid männipalki ja ülejäänu jäi raiesmikule mädanema. Kuni saabus bioenergia aeg.

Nüüd on puidukasutus täielikult muutunud ja ­peensusteni arenenud puidukaubandus leiab igale puujupile parima kasutuse. Vaatasin just oma hiljutisi üsna väikesemahuliste raiete laoplatse, kus seisid pikas reas kümned puidusortimendid. Nende seas ka energiapuu – süsinik, mis varem lagunemisprotsessiga otse õhku haihtus, kütab nüüd enne atmosfääri jõudmist soojaks nii mõnegi toa.

 

Hiljuti avaldatud suures ­Oxfordi Ülikooli teadlaste ülevaateuuringus püüti saada selgust, kas puidu kasutamine pelletitootmiseks USA kagupiirkonnas mõjutab sealsete metsade bioloogilist mitmekesisust. See suur, ligi 20 000 teadusartiklit hõlmanud analüüs andis Eestiski hoogsalt levitatavale arvamusele vastupidise tulemuse. Teadusuuringud pole valdavalt negatiivset mõju metsade elurikkusele täheldanud või on mõju olnud lühiajaline, kajastas hiljutisi uuringutulemusi ERR Novaator.

Peame endale aru andma, et ­rumala ­keskkonnapoliitikaga võime nüüd väga hästi toimiva puidukasutuse lõhkuda ja ohustada meie metsade bioloogilist mitmekesisust. Kui anname keskkonnapoliitikaga praegu metsaomanikule ja tööstusele signaali, et teatud puidusortimentidel ei ole tulevikku, siis lühikeses perspektiivis reageerivad metsaomanikud sellele lepikute ja teiste pehmete lehtpuuliikide enamusega ­metsade majandamata jätmisega. Need metsad uuendataks edaspidi vaid nende puuliikidega, millele on näha kindlat turgu. Kasvatataks vaid kuuski, ­mände ja kaski ning kõik kaasnevad puuliigid raiutaks välja võimalikult vara, noore metsa hooldamise käigus.

Kokkuvõttes vähendaks alguses keskkonda parandama mõeldud poliitika meie metsade liigilist mitmekesisust ja kliimakindlust hoopis vastupidises, mitmekesisuse vähenemise ja suurema kliimariski suunas. Ja seda me, metsaomanikud, ju kindlasti ei tahaks. Nii võibki ka liblika tiivalöök raiesmikul olla ühenduses pelletitehasega ja uskumatul kombel võivad nad üksteist toetada.

Sulge menüü