Jahindusnõukogude tööst kirjutas õppelehes Sinu Mets metsamees Anti Rallmann, Eesti Erametsaliidu esindaja Põlvamaa jahindusnõukogus.

Mõnikord on mulje, et kõik jahimehed veel ei teagi jahindusnõukogudest ja nende rollist.

Alates 2013. aastast käivad koos maakondlikud jahindusnõukogud, mille ülesandeks on määrata maakonnas jahipiirkondade kaupa uluksõraliste küttimise mahud, sh sooline-vanuseline struktuur, ja teha keskkonnaametile ettepanekuid suurkiskjate küttimiseks. Jahindusnõukogude liikmeteks on ulukitega seotud varalist vastutust kandvate organisatsioonide esindajad, sealjuures on kahjukandvate organisatsioonide (riigimetsa, erametsa ja põllumeeste esindajad) ja jahimeeste esindajaid võrdselt. Keskkonnaameti esindaja ülesandeks on kokkuleppe saavutamisele kaasa aidata ja vormistada otsuse protokollid. Jahindusnõukogus osalemise eest kellelgi tasu ei maksta.

Pole kokkulepet, pole jahti

Uluksõraliste küttimismahtude ja soolise jaotuse otsustamisel võetakse aluseks keskkonnagentuuri (KAUR) ulukiseire aruanne ja küttimissoovitused ning jahimeeste küttimissoovid. Jahindusnõukogudes osalemine paneb aga eri huvidega liikmete koostööoskused proovile, sest nõukogu otsus peab olema konsensuslik. Kui kõik ei ole otsusega nõus, siis kokkulepet ei saavutata ja jahti ei peeta. Seetõttu on väga suur kaal KAURi küttimissoovitustel, millest lähtumises metskitse küttimise osas (et kütitakse vähemalt teadlaste soovitatud miinimum) lepiti kokku tänavu 13. juunil maa- ja metsaomanike ning jahimeeste esindajate ümarlauas. Jahindusnõukogudes selgus siiski, et varasemad kokkulepped alati ei pea.

Metskits tekitab vaidlust

Seni on tekkinud jahindusnõukogudes suuremad erimeelsused eelkõige põdra, saartel ka punahirve osas, aga tänavu põhjustas enim vaidlusi just hoopis metskitse küttimismaht. Kaberil on viimastel aastatel läinud väga hästi, hea toidubaasi ja soodsate talvede mõjul on selle, Eesti suurima populatsiooniga suuruluki arvukus hüppeliselt tõusnud. Arvukuse kasv annab mitut moodi tunda – oluliselt on kasvanud metskitsede tekitatud kahjustused metsas, põllul ja aianduses, kiiresti on tõusnud metskitsedega seotud autoavariide arv ning lisaks on väga kõrge asustustiheduse tõttu kitsede seas levima hakanud parasiithaigused. Vältimaks suurte kahjustuste teket ja hoidmaks ära suurest asustustihedusest tulenevaid haiguspuhanguid, tegi KAUR tänavu küttimisettepaneku, mis on senistest suurim – 35 100 metskitse. Hoolimata maaomanike ja jahimeeste kokkuleppest, millele enne juba viitasin, kujunes jahindusnõukogudes küttimismaht siiski väiksemaks – minimaalselt 31 618 metskitse.

Põder ja punahirv

Meie metsade uhkus, aga ka nuhtlus on põder. Tema teeb enim pahandust männinoorendikes, kus põdrakahjustuste oht võib püsida 10–15 aastat. Selleks ajaks, kui noorendik põdra söömakõrgusest välja kasvab, on seal ca 60–90% puudest kahjustatud. Põdrakahjustuste maht on jätkuvalt metsakasvatuse jaoks liiga suur ja seetõttu on põdra arvukust vaikselt vähendatud. Eesmärgiks võiks olla alandada värske kahjustuse esinemist männinoorendikes alla 3%, praegu on see 6,2%.

Punahirv on Eestisse jahimajanduslikel kaalutlustel sisse toodud liik – osalt Eestis, osalt Lätis Gauja rahvuspargis lahti lastud ja sealt Eestisse levinud. Tänaseks on tema arvukus kõrgeks tõusnud eelkõige saartel. Kuna hirv on karjalise eluviisiga liik, on nende kahjustused põllul või metsakultuuris kontsentreeritult tugevad. Saartel on punahirv jahindusnõukogudes jätkuvalt tõsine teema
ja kui kliimasoojenemine tõeks osutub, siis õige varsti ka mandril.

Esimene maksimaalne küttimismaht

Käesoleva aastani polnud maksimaalset küttimislimiiti jahindusnõukogudes kordagi kokku lepitud ei metskitse, põdra, metssea ega ka punahirve osas. Jahindus on Eestis ülivaldavalt hobi ja sinna panustatav aeg piiratud, jahimehi on ulukite kohta suhteliselt vähe ja jahimeeskond vananev. Siit tulenevalt polegi mingit ohtu üleküttimiseks, sest ulukite arvukuse langedes muutub ka jaht järjest ebaefektiivsemaks.

Paraku lepiti aga tänavu Jõgevamaal põdra osas kokku maksimaalne küttimismaht, mis samas jääb väiksemaks KAURi soovitatud minimaalsest limiidist. Sellega võttis Jõgevamaa jahindusnõukogu endale väga suure vastutuse. Maksimumlimiidi küttimise järel pole jahipiirkonna kasutajaga lepingulises suhtes oleval maaomanikul (nt RMK-l) kahjustuste korral enam võimalik jahipiirkonna kasutajale kahjunõuet esitada. Kui, siis ainult Jõgevamaa jahindusnõukogule.

Kahjustustest tuleb teatada!

Jahindusnõukogudes õigete otsuste tegemiseks on vaja täpseid algandmeid, mis saavad tulla eelkõige jahi- ja metsameestelt. Jahimehed peavad oma jahikasutusõigusega kohustuseks saadud loendused ja vaatlused korrektselt ära tegema ja metsaomanikud esitama metsakahjustuste teatised. Tulevikus võiks infovahetust lihtsamaks ja operatiivsemaks muuta arendatav jahinduse infosüsteem, kus saaks kokku viia kahjustuste tulipunktid ja küttimise.

Kutsume metsaomanikke üles ulukikahjustustest keskkonnaametile teada andma, sest vaid piisava info olemasolul saame ka jahindusnõukogudes teha kõigi osapoolte jaoks mõistlikke otsuseid!

Uluksõraliste minimaalsed küttimismahud 2019. aastal jahipiirkondade kaupa ning mullu registreeritud hirvlaste tekitatud metsakahjustuste kaardi leiab SIIT.

Lugu ilmus õppelehe Sinu Mets 2019. a sügisnumbris.

jahindus

Last modified: 27. sept. 2024