Mets aeglustab vee äravoolu ja vähendab toitainerikaste vete kiiret jõudmist veekogudesse, teisalt on metsal tähtis roll vee tagasijõudmisel ringlusesse.
Metsa majandajad puutuvad metsa vetele avaldatava mõjuga kokku näiteks lageraie korral. Kui suured puud, kes imavad oma elutegevuseks suurtes kogustes vett, on maha raiutud, ei leia see vesi enam ärakasutamist ja raiesmikul võib tekkida liigniiskus.
Selle vältimiseks soovitatakse pärast lageraiet puhastada alal olev kraavitus. Kui sellest ei piisa, aitavad kaasa vesivaod ehk nõvad, mis tõmmatakse raiesmikule maapinna ettevalmistamisel enne uue metsakultuuri rajamist. Puutaimed istutatakse vesivagude nõlvadele.
Järjest rohkem on kasutusel ka liigniiskete raiesmike mätastamine – spetsiaalse mätastajaga (kinnitatakse ekskavaatorile) laotakse raiesmikule nii-öelda ümberpööratud mättad, millele istutatakse puutaimed. Metsaomanik Taavi Ehrpais, kes tänavu uuendas oma metsas vähemalt poole raiealast mätastele istutatud taimedega, ütles, et sel viisil on mitu plussi: taim jääb liigniiskusest kahjustamata, tal on piisavalt valgust ja ka toitaineid on rohkem. Lisaks jääb ära vajadus otsekohe kultuurihooldusega (rohu tõrjumisega) tegelema hakata.
Vesi liigub läbi metsa
Piltlikult öeldes liigub vesi läbi metsa mitmes suunas. Tuleb sademetega alla, imbub pinnasesse, jõuab taimejuurte (ka puud on taimed) kaudu taimedesse. Osaliselt läheb vesi uuesti ringlusesse pinnasest ja taimedest aurudes ning osa veest voolab pinnast mööda ära ning jõuab lõpuks vooluveekogudesse.
Äravooluvesi on üks neist põhjustest, mis tekitab poleemikat. Lihtsustatult on nii, et mida aeglasemalt vesi vooluveekokku jõuab, seda puhtamaks ta saab. Kui alal on eeskujulik kraavitus ja kõik looduslikud lodukohad on kõrvaldatud, voolab vesi ära kiiresti, kuid ei jõua puhastuda ja vooluveekokku jõudev vesi on mineraalide- ja toitaineterikas.
Kui teiste sõnadega ütelda, on kraavitus metsamajandusele hea, kuid loodusele sobib vähem. Metsa majandaja juhib liigveed metsast välja, aga loodusele sobiks, kui metsas leiduks ka lodualasid.
Kompromissina on looduskaitsjad soovitanud (nt Eestimaa Looduse Fondi väljaandes „Elurikkad metsaojad”) metsaomanikel oma metsa kraavide süsteem läbi mõtelda, metsandusele mittevajalikud kraavid kinni ajada ning eraldi tähelepanu pöörata looduslikele veekogudele (nt ojad), kui neid kinnistul leidub. Veekogude kallastel soovitavad nad puid säilitada ja lasta kaldaribade puistul kasvada loodusilmeliseks. „Kui vähegi võimalik, jäta vette kukkunud puud vette,” on näiteks veel üks looduskaitsjate soovitus seoses elurikkusega.
Mõjutab veerežiimi ja kliimat
Veekogused, mis metsas ringlevad, on suured. Näiteks on välja toodud, et lehtpuumetsa aurumine ehk transpiratsioon ühel hektaril võib sooja ilmaga olla 20 000–40 000 liitrit päevas või et üks suur tamm võib aastas transpireerida kuni 151 000 liitrit vett.
Üldisem pilt on teada vihmametsade kohta: vihmametsade taimed seovad umbes poole piirkonda langevatest sademetest, mis aurumise ehk transpiratsiooniga jõuab tagasi atmosfääri. Veerand sademetest imbub pinnasesse ja veerand kaob pindmise äravooluna.
Ühe metsaosa raiumine toob kaasa selle ala veerežiimi muutuse, metsade seisund suurematel aladel mõjutab kliimat – kasvav mets on kliimaprotsesside stabiliseerija.
Just seos kliimaga on põhjus, miks tänapäeval metsa suhted vetega (sademed jm) on jätkuvalt teadlaste tähelepanu all. Muuhulgas uuritakse näiteks, kuidas mets sademete hulka mõjutab.
Kirjutis ilmus 30. augustil Maalehe Metsalehes.