Keda tunned, seda oskad hoida
Väljaspool kaitsealasid puutuvad metsaomanikud ametliku liigikaitsega kokku siis, kui nende metsamaal on püsielupaikasid, kus kaitse aluseks on looduskaitseseadus, või vääriselupaikasid, kus kaitse aluseks on omaniku vabatahtlikult sõlmitud leping riigiga.
Samas on hulk metsaomanikke, kes on õppinud oma metsa liike tundma, olenemata sellest, kas need on ametlikult looduskaitse all või mitte. Keda tunned, seda oskad ka hoida.
Mis on püsielupaik?
Eelmise aasta lõpu seisuga oli Eesti 3856 kaitstava loodusobjekti hulgas püsielupaiku 1480.
Püsielupaigaks loetakse kaitsealuse looma sigimisala või koondumispaika (näiteks rände ajal), kaitsealuse taime või seene looduslikku kasvukohta, lõhe ja jõesilmu kudemispaika, pruunkaru talvitumispaika, jõevähi looduslikku elupaika, mägra rohkem kui kümne suudmega urulinnakut. Püsielupaik võetakse kaitse alla keskkonnaministri määrusega.
Üldjuhul on piirangud nagu kaitseala piirangu- või sihtkaitsevööndis, kuid lisanduvad konkreetse liigi elupaiganõudlustest tulenevad erisused.
Eestis on kaitse alla võetud 570 taime-, seene- ja loomaliiki ning püsielupaiga määramine sõltub sellest, mis kaitsekategooria liigiga on tegu. Üldine süsteem on, et kaitseala, hoiuala või püsielupaik määratakse: I kaitsekategooria (kõige rangem) liikide kõikide teadaolevate elupaikade või kasvukohtade puhul; II kaitsekategooria liikide puhul vähemalt 50% teadaolevate ja keskkonnaregistris registreeritud elupaikades või kasvukohtades; III kaitsekategooria liikide puhul vähemalt 10% teadaolevate ja keskkonnaregistris registreeritud elupaikades või kasvukohtades.
Piiritlemata II ja III kategooria kaitsealuste liikide elupaikades rakendub isendi kaitse.
Mis on vääriselupaik?
Vääriselupaigaks loetakse ala, kus kitsalt kohastunud, ohustatud, ohualdiste või haruldaste liikide esinemise tõenäosus on suur.
Riigimetsas on kõik ka väljaspool kaitsealasid asuvad, inventuuridega väljaselgitatud vääriselupaigad kaitse all ja seda reguleeritakse keskkonnaministri määrusega. Erametsas kohaldub väljapool kaitsealasid asuvate potentsiaalsete vääriselupaikade kaitse siis, kui eraomanik sõlmib riigiga selleks vastava lepingu. 20 aastaks sõlmitava lepingu alusel on omanikul võimalus saada riigilt ala kaitsmise hüvitist.
Üldse kokku on Eestis vääriselupaiku inventeeritud 8586 (kogupindala 21 176 ha), erametsadesse jääb neist ligi 4000. Osa neist jäävad eramaadele ulatuvatele kaitsealadele ja üle poole jääb muule maale. Riigiga sõlmis näiteks perioodil 2007–2014 vabatahtliku kaitse lepinguid 114 füüsilist ja 24 juriidilist isikut kokku 344 ha ulatuses. 2015–2016 lisandus 29 lepingut kogupindalaga 58 ha.
Notariaalse lepingu sõlmimist korraldab SA Erametsakeskus. Inventeeritud ja registrisse kantud vääriselupaiga olemasolust on võimalik teada saada metsaregistri avalikust veebiteenusest http://register.metsad.ee/avalik/
Kui püsielupaik keskendub tavaliselt ühele liigile, keda kaitstakse, siis vääriselupaigas on tähtsustatud koosluse paljud liigid. Seal esinevaid haruldasi või ohustatud liike ei pruugi asjatundjadki teada, sest sageli on ala inventeeritud hoopis indikaatorliikide järgi, kelle olemasolu viitab võimalusele, et olemas on ka haruldused. Sageli käib jutt pisielustikust, mida otsitakse luubiga.
Kõike seadustega ära ei reguleeri
Rääkisime metsaliikide ja metsaomaniku suhteist Leili Mihkelsoniga, kes oma metsa hästi tunneb ja kes nüüd juba aastaid on pidanud Maalehe veebis metsablogi. Küsimuse peale, kas vääriselupaikade ja väike-konnakotka püsielupaiga olemasolu tema metsas on mõjutanud tema suhtumist metsaliikidesse, ütles Leili Mihkelson, et muidugi tekib uutest liikidest teada saades huvi neid veel rohkem tundma õppida. „Ega ma ennast näiteks väga heaks taimetundjaks ikkagi ei pea,” ütles Leili Mihkelson. „Aga õnneks on elu kokku viinud inimestega, kes on asjatundjad ja kes aitavad neid määrata.”
Väike-konnakotkaste elu jälgimine tekitas huvi röövlindude suhtes laiemalt ja viis sinnani, et Leili Mihkelson on nüüd peale muu Kotkaklubi liige.
Liikide ja omaniku suhteist rääkisime ka metsaomanik Toomas Lemminguga. Tema metsamaal pole ühtegi ametliku kaitsega püsielupaika või lepinguga vääriselupaika. „Ma ei ole seda teed läinud. Oma väärtuslikke metsakooslusi saab kaitsta ka ametliku kaitseta,” ütles Toomas Lemming, kes tõi näiteks oma metsas oleva kauni kuldkinga kasvukoha, mida ta spetsiaalselt säilitab, ja 140–160aastaste kuuskedega vana puistu, mida pole rohkem kui sada aastat majandatud ja mida ka tema alles hoiab.
Võrreldes Leili Mihkelsoniga, kes pole koolides metsandust õppinud ja on paljud metsateadmised saanud just iseõppimisega, on Toomas Lemmingul see erinevus, et tal on ka metsamehe diplom.
Kui veel ka väikesed metsaühistud riigilt õppepäevade korraldamiseks jms toetusi said, oli Lemmingu metsas Ambla metsaühistu metsanduslik õpperada. „Rajal oli lisaks arvukatele pärandkultuuriobjektidele mitu punkti just metsaliikide õppimiseks. Fotostendid näiteks kohalikus metsas kasvavate sammalde, orhideede ja teiste metsataimede tutvustamiseks.”
Toomas Lemming lisas, et isegi siis, kui tunned oma metsa kooslusi suhteliselt hästi, tuleb ikka ette ka üllatusi. „Kui oled õigel ajal õiges kohas, võid teha avastusi. Minul oli viimati selleks kauni kuldkinga arvukas kasvukoht, mis jääb metsaosasse, kuhu ma väga tihti ei satu.”
Nii Leili Mihkelsoni kui ka Toomas Lemmingu jutust jäi kõlama, et selline oma metsakoosluste põhjalik tundmaõppimine ja nendega arvestamine metsa majandades on tänapäeval suuresti väikemetsaomanike privileeg. Eraomanik saab endale seda lubada, et jätab teatud metsaosad hoopis majandamata. Riigimetsas ja nendes erametsades, kus peasiht on metsakasvatus ja puidu saamine, reguleerib liikide kaitset pigem ametlik looduskaitse.
LIIGID, KELLE PUHUL TEKIB PÜSIELUPAIK AUTOMAATSELT
Automaatselt (avastamise hetkest) ja looduskaitseseaduse kohaselt tekib püsielupaik:
- lendorava pesapuule ja seda ümbritsevale alale 25 m raadiuses;
- merikotka, madukotka ja kalakotka pesapuule ning seda ümbritsevale alale 200 m raadiuses;
- suur-konnakotka ja must-toonekure pesapuule ning seda ümbritsevale alale 250 m raadiuses;
- väike-konnakotka pesapuule ja seda ümbritsevale alale 100 m raadiuses;
- kaljukotka pesapuule ja seda ümbritsevale alale 500 m raadiuses;
- väike-konnakotka ja suur-konnakotka segapaari pesapuule ja seda ümbritsevale alale 250 m raadiuses.