Otsesõnul ei saa seda öelda, sest metsaturismi* tavaliselt eraldi välja ei tooda, vaid ta jääb loodusturismi või maaturismi üheks osaks.
Kui tahta ikkagi piiri vahele tõmmata, on Eesti metsaturismi lipulaev ilmselt RMK – riigimetsa on rajatud 309 kattega lõkkekohta, 214 matkarada, 59 telkimisala, 28 metsaonni, 19 metsamaja ja 4 maastikusõiduala. Ligi 1200 kilomeetril pakuvad matkamisvõimalusi RMK pika matkatee kaks haru – Oandu-Aegviidu-Ikla (375 km) ja Peraküla-Aegviidu-Ähijärve (820 km). Puhkevõimaluste pakkumisel lähtutakse igaüheõiguse põhimõttest – riigimets on külastamiseks avatud kõigile, kes seal käituda oskavad.
RMK pakub looduses liikumise võimalusi 13 puhkealal, viies rahvuspargis ja kaitsealadel üle Eesti. Näiteks 2016. aastal külastati neid puhke- ja kaitsealasid 2,3 miljonit korda, mis on 100 000 võrra rohkem kui aasta varem.
Eramets ja loodusturism
Nii oma rahva kui väliskülaliste huvi loodusturismi suhtes kasvab pidevalt ja järjest rohkem tegutseb turismiettevõtjaid ka erametsa poolel, kuid seda nii lihtsalt täpsete arvudega iseloomustada ei saa. Ühelt poolt on väga mitmekesine ettevõtjate hulk, teisalt pole marsruudid sageli erametsapiiridega piiritletud või tegelebki ettevõtja mitme suunaga korraga (nt matkad metsas ja sõidud järvel). Kolmandaks võib juhtuda, et metsaomanik ei tegele oma metsas turismiga ise, vaid tegutseja on keegi laiema haardega turismiettevõtja.
Metsaturismi erametsas mõjutavad eraomandus ja omanikutunne. Metsaomanik Ando Eelmaa on öelnud: „Looduse vaatlemine, matkamine ja tervisesport on väärt harrastused, kuid nii mõnigi metsaomanik ei vaimustu puhkajate hordidest ja tunneb muret neist maha jääva pärast. On oht, et külastuskoormus ületab looduse taluvusvõime. /…/ Vähesed metsaomanikud suudavad tegeleda korraldatud turismiga, enamjaolt püütakse „metsiku” liikuja pääsu pigem takistada või siluda nende tegevuse jälgi…” (Eesti Mets, 1/2009)
Loodusturismi korraldajad peavad tihtipeale marsruute määrates arvestama eraomanike huvidega ja vaatama, et turistide liikumine ei häiriks liialt eramaaomanike privaatsust.
Kuigi tegu on piiridel konfliktiolukordi tekitada võiva valdkonnaga, kutsutakse erametsaomanikke järjest üles laiendama oma metsakasutust ja sobivuse korral mõtlema ka turismipotentsiaalile. Sellega läksid esimestena kaasa ettevõtjad, kes ka majutusteenust pakuvad.
Alustaja turismiettevõtja erametsas satub kohe eriolukorda: turismiga tegelda tasub, kui see toob ka lisasissetulekut, ent tasulise teenuse korral tuleb välja mõtelda erilisi „konksusid”, mis tooks turisti erametsa selle asemel, et liikuda RMK tasuta igaüheõiguse radadel. (Vt selle kohta Tarmo Pilving „Loodusturismist ja Eesti metsaomanike võimalustest” õppelehes Sinu Mets nr 51, juuni 2018.)
Enamasti kõrvaltegevus
Eesti loodus on nii rikas ja erametsades leidub nii palju huviväärsusi (nt pärandkultuuriobjektid), et võimalusi loodus- või ka metsandushuvilisele turistile midagi pakkuda on palju rohkem, kui ära kasutatud on. Turismi korraldamine ise on aga suur ettevõtmine. (Internetist leiab SA Lõuna-Eesti Turismi koostatud „Käsiraamat loodusturismi ettevõtjale”, Tallinn 2007.)
„Neid pühendunud ettevõtteid, kes meil aasta ringi ennast loodusturismist ära elatavad, on ikka väga vähe. Paljudele on see kõrval- või lisategevus,” ütleb maaülikooli nooremteadur, turismi asjatundja Tarmo Pilving. Oma Sinu Metsa kirjutises toob ta välja, et „aktiivsete loodusturismiga tegelevate ettevõtete arv jääb Eestis hetkel vahemikku 80–90 ning nende peamised tegevusalad on: matkad maismaal (jalgsi, rattaga, räätsadega) ja vees (kanuu, süst), loodusvaatlused giidiga, mängud maastikul ja loodusõpe”.
Üks pühendunutest, kes aktiivsete tegutsejate hulgas, on Lääne-Virumaa metsaomanik Priit Adler, kes 2014. aastal pälvis erametsaliidu korraldatud metsamajandajate konkursil tunnustuse kui tubli pärandkultuuri hoidja ja loodushariduse edendaja.
Tema ettevõtmine kujutab endast suurt kompleksi, kus Metsamõisa talu ümber pakutakse erinevaid teenuseid ja rajatud on puhta vee teemapark, kus võimalus osa saada 26 riikliku õppekava kohasest õppeprogrammist. Need on suunatud kõigile: lasteaia- ja koolilapsed, täiskasvanud, puudega inimesed, eakad inimesed jne.
Programmid on seotud loodusvaatlustega, looduse ja metsanduse õppega, loodusvideo- ja fotokoolitusega jms, aga ulatuvad teisalt geoloogiani, inimese meelteni jms.
Priit Adler ütleb, et metsaturism on Metsamõisa tegevuse ühe osana olemas ja sama on loodusturismiga, kuid nende kahega ta kogu tegevust ei piiritle, kuna õppe põhisisu on kooslused, tervikud. Ta toob sellelaadse hariduse vajalikkuse näiteks ühiskonnas käiva metsaraievaidluse, mis ta sõnul näitab puhtalt harimatust. „Näeme vajadust rääkida lastele, et inimene elabki looduse arvelt. Ega taimetoitlane ei ole parem inimene sellega, et ta liha ei söö. Selleks, et ta teri saaks, on metsa raadatud, piltlikult nii mõnigi karu on kodust ilma jäänud, et inimene põldu pidada võiks. Sama asi on metsaraiega. Miks raiume? Sest tahame paremini elada, sooja tuba, kiiremini sõita jne.”
Üsna piirideta tulevik
Eesti tuntuimaks erametsaomanikust loodusturismiettevõtjaks Priit Adler ennast nimetada ei lase – tuntuim on ta arvates ikkagi Aivar Ruukel Soomaalt. Ta tegevus erineb Aivar Ruukeli omast selle poolest, et Ruukel võtab vastu ka välisturiste, kuid Priit Adler on keskendunud koduturule.
Metsamõisa ettevõtmise teadlik arendamine on kestnud kaheksa aastat. „Areng on olnud väga kiire,” hindab Adler ise. „Kuna meie põhirahvas tuleb koolidest, arvestan õppeaastaid ja võin öelda, et lõppeval õppeaastal on meil käinud umbkaudu 10 000 inimest.”
Alustajale on Priit Adleri sõnul raskeim asi investeeringud, mida Metsamõisa taoline kompleks on vajanud ohtralt. Teine ja veel keerulisem koht alustaja ettevõtja teel on turule pääsemine.
„Mina alustasin absoluutsest nullist ja olid ainult kaks mudast rööbast tee asemel,” meenutab Priit Adler. Küsimusele, kas on veel sihte, kuhu üldse edasi minna, vastab ta nii, et näeb edasiminekuvõimalusi üsna hõlmamatult. Viimase aja pingutused on käinud selle nimel, et saaks tegutseda aasta ringi. „Ma olen tänulik PRIA-le, kellelt on võimalik saada tuge,” nendib Priit Adler. Talve suhteliselt vaiksemat perioodi saab sisustada, kui on olemas soojad ruumid ja ideed tegevusest, mida nendes sisse seada.
***
Selle kirjutise tarvis kirjalikke materjale sirvides õnnestus leida metsaturismile vähemalt üks mõisteseletus: Teele Meriste on oma TÜ Pärnu kolledži lõputöös (2017; teemaks kohalike kogukondade roll ja kaasamisvõimalused Matsalu turismipiirkonnas) välismaisele allikale viidates pakkunud maaturismi üheks võimalikuks jaotuseks:
- taluturism (toode, mis põhineb põllumajandusel ning majutusel tüüpilistes taluhoonetes);
- roheline turism (massiturismi vastand, keskkonnasõbralik);
- ökoturism (sisaldab unikaalseid loodusväärtusi, keskkonnakaitse toetamist ning toob kasu kohalikule kogukonnale);
- metsaturism (turismivorm, kus turismitaristu paikneb metsaaladel).
*Tarmo Pilving selgitab mõistet „metsaturism”, mida mujal maades on eraldi turismialana loodusturismist ka eristatud: „Mõistetega on turismis üldse väga suur segadus, sest need kipuvad väga laiali valguma ja iga sihtkoht kasutab neid erinevalt. Turism areneb nii kiiresti, et mõisted ei käi tihtipeale ajaga kaasas.
Eestis on üldiselt nii, et paljud ühesugust teenust (näiteks räätsamatk) pakkuvad ettevõtted võivad nimetada ennast samal ajal seiklus-, öko-, metsa- või loodusturismi ettevõteks. See sõltub natukene ka sellest, millist klienti nad ootavad ja millisel sihtturul ennast müüvad. Mingit selget süsteemi siin kahjuks ei ole.”
Last modified: 27. sept. 2024
