Tõenäoliselt juba lähitulevikus jõuab uus süsteem mingis vormis metsaomanikeni.
Alustuseks lihtsustatud näide praegusest ajast: metsaomanikul on raieküps metsaosa, kus ta tahab teha seadusekohaselt lageraie, aga lähikonna inimesed on selle raie vastu. Et saadav hüve puit asendada esteetilise vaate hüvega, peaks keegi metsaomanikule lageraie tegemata jätmise kinni maksma.
Erametsakeskuse juht Jaanus Aun toob Eesti Metsa 2017. aasta detsembrinumbris ilmunud kirjutises välja, kes Eestis võiks olla need, kes võiks olla huvitatud sellises tehingus maksmise poolest. „Esiteks need, kes oma äriga ise looduses n-ö sees on ning metsa hoidmisest enda majandustegevuses kasu saavad. Siia kuuluvad näiteks loodusturismi ettevõtjad, kes maastike mingil moel säilitamise eesmärgil saaks naabritelt teatud käitumise nõudmise asemel ise panustada, et maastik säiliks sellisena, nagu on nende ärile kasulik.”
Teine võimalik grupp oleks Auna järgi „suurema ökoloogilise jalajäljega ettevõtted, kes enda äri vähese keskkonnasõbralikkuse kompenseerimiseks võiks Eesti looduse suhtes mõne heateo teha”.
Kolmas grupp oleks isikud, kes võiks ise maaomanikega sõlmida kokkuleppeid. „Ennekõike need, kes nõuavad, et majandustegevus loodushoiu ees taanduks. Nii nagu tehakse annetusi heategevuskampaaniate raames, saaks panustada ka loodushoidu konkreetsetel maatükkidel,” kirjutas Jaanus Aun.
Samast kirjutisest leiab viite võimalikule põhimõttelisele muutusele lähitulevikus. Seni on olnud põhiline looduse kaitsja riik, kes maksumaksja raha eest loob kaitsealasid, sätestab piiranguid jms, kuid ökosüsteemiteenuste kontseptsioon toob ökosüsteemide kaitse iga inimeseni. Aluseks ei pea olema seadus, vaid võib olla ka inimeste omavaheline kokkulepe.
Väga lai haare
Ökosüsteemiteenused on üha laiemalt kõneaineks terves maailmas. Selle taustal on planeedi Maa ülerahvastatus ja paljude ökosüsteemide (isegi on välja toodud, et kaks kolmandikku kõikidest ökosüsteemidest) kehv seis ning liikide kiire väljasuremine. Selle taga on omakorda näiteks linnastumine, intensiivne põllumajandus, saaste jne. Paljud ökosüsteemiteenused on seni olnud tasuta ja loomulikul kombel kättesaadavad, kuid see kestab vaid seni, kuni ökosüsteem enam ei toimi. Inimkonna teadvusesse on jõudmas, et ongi võimalik, et loodus enam ei suuda ja kannatada saavad seeläbi kõik inimesed.
Laias laastus kattuvad metsa ökosüsteemiteenused metsa väärtustega, mida käsitletakse, lähtudes jätkusuutliku metsanduse neljast aspektist (ökoloogiline, majanduslik, sotsiaalne ja kultuuriline), ent need teenused on toodud igale inimesele lähemale ehk on vormistatud otseselt „mida inimene looduselt saab” võtmesse.
Üle ilma on tehtud hulgaliselt uuringuid ja pakutud välja erinevaid lähenemisi (et päästa veel, mis päästa annab). Siinmail on peamiseks lähtekohaks võetud maailma teadlaste mitmeaastase suure ühistöö aruanne 2005. aastast, milles kirjeldati Maa ökosüsteemide seisundit ja loodi teaduslik alus ökosüsteemi teenuste klassifitseerimiseks ja tõhusamaks kaitseks.
Aruanne jagab ökosüsteemiteenused (mitte ainult metsa, vaid üldisemalt) nelja rühma:
•Tugiteenused (supporting services) — näiteks aineringe, mullateke, fotosüntees, elupaigad.
•Reguleerivad teenused (regulating services) — teenused, mis mõjutavad kliimat, vee-, õhu- ja mullakvaliteeti, veevarusid, üleujutusi, samuti tolmeldamine.
•Varustusteenused, ka tootvad teenused (provisioning services) — teenused, mida inimene saab ökosüsteemilt, näiteks toidu, vee, puidu jm materjalidena.
•Kultuuriteenused, ka rekreatiivsed teenused (cultural services) — teenused, millega loodus pakub esteetilist ja vaimset naudingut, mis on lõõgastumise koht ja uute teaduslike teadmiste allikas.
Eesti hetkeseis
Hea ülevaate sellest, kusmaal Eestis praeguseks teemaga ollakse, saab maaülikooli teadlaste 2018. aastal valmis saanud alusuuringute aruandest, mis koostati keskkonnaministeeriumi tellimusel Eesti metsanduse uue arengukava (aastani 2030) koostamise eel.
Ökosüsteemiteenuste osa ettepanekutes iseloomustab autor Aija Kosk Eesti hetkeseisu:
• Hetkel on olemas mõned loetelud Eesti metsa pakutavatest ökosüsteemiteenustest ja need teenused on ka klassifitseeritud, kuid puudub ühiskondlik kokkulepe, missugused on prioriteetsed teenused ning missugust metoodikat kasutades tuleks arvutada nende rahalised väärtused.
• Metsa ökosüsteemiteenuste pakkumise ja nõudluse hetkeseis on tänaseks määratlemata ning kvaliteeti ei saa hinnata, kuna pole ei hindamiskriteeriume ega ka kvaliteedi mõõtmiseks kokkulepitud indikaatoreid.
• Metsa ökosüsteemiteenuste säilitamiseks ja õigete kasutusotsuste vastuvõtmiseks on vaja fikseerida nende hetkeseis ja määratleda prioriteetsete teenuste säilimiseks vajalikud baastasemed. Analüüsida tuleb, kuivõrd arvestavad metsa ökosüsteemiteenuste säilimist ja seisundit hetkel kehtivad loodusressursside kasutuse tasud ja missugused oleksid võimalused nende muutmiseks eeldusel, et rakendatakse ökosüsteemiteenuste kasutamise maksustamine.
Viimase punktiga seoses soovitab autor mitte määrata üldisi rahastamisaluseid, vaid lähtuda rahastamise määramisel konkreetsetest olukordadest.
Keskkonnaministeerium andis tänavu jaanuaris teada, et Maaülikooli ja Tartu ülikooli tippekspertidest koosnev töögrupp töötab 2019. ja 2020. aasta jooksul välja metoodika ja viib selle alusel läbi nelja maismaaökosüsteemi (metsad, sood, niidud, põllumajanduslikud ökosüsteemid) seisundi ja ökosüsteemiteenuste ehk looduse hüvede hindamise ja kaardistamise. (Vt ka „Ökosüsteemiteenuste hindamise ja kaardistamise tegevuskava” keskkonnaagentuuri kodulehel www.keskkonnaagentuur.ee.)
Uus süsteem on arutelu aineseks ka metsanduse uue arengukava töögruppides.
Head ja pahad
Huvitavat lisalugemist leiab ühest Säästva Eesti instituudi 2012. aasta väga põhjalikust ülevaatest. Seal on muu hulgas välja toodud, kuidas eri autorid on eristanud positiivse ja negatiivse mõjuga ökosüsteemiteenuseid.
Et kogu käsitlus on inimesekeskne, on arvestatud ka sellega, et mõnele inimesele ei meeldi sääsed või majja tükkivad kuklased. Üldisemalt toovad inimestele alati ebameeldivusi kaasa tormid, maalihked jms, kuid osa „pahateenustest” sõltuvad kohalikust kultuurist ja näiteks sellestki, kas inimene elab maal või linnas. On hulk nüansse, mida uut süsteemi üles ehitades tuleb arvestada.
Lisalugemist:
SA Säästva Eesti Instituut/ Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna keskus „Ökosüsteemiteenused. Ülevaade looduse pakutavatest hüvedest ja nende rahalisest väärtusest”, Marit Sall, Meelis Uustal, Kaja Peterson, Tallinn 2012.
Eesti Maaülikooli „Eesti metsanduse arengukava aastani 2030 alusuuringu aruanne”, 2018