Metsa kõrvalkasutusest kõneldakse Eestis järjest rohkem, kuid selle valdkonna hetkeseisust ülevaadet ei ole.
Enamasti Eesti inimesed teavad loetleda päris palju asju, mida inimene veel metsast peale puidu saab. Enamasti ollakse ka ise midagi sellist (nt mustikad, seened) varunud või kasutanud. Metsaomanikud on kindlasti ajalehest lugenud, kuidas neile järjest soovitatakse metsa mitmekülgsemalt kasutada. Isegi on tänapäeval leitud, et pigem ärgu raiutagu puitu, vaid võetagu näiteks hoopis turiste vastu.
Kui asendatav on aga puidutulu metsa kõrvalsaaduste tuluga? Kui mõttekas oleks metsa kõrvalkasutus ettevõtlusena? Kas see sobiks põhitegevuseks või jääks igal juhul kõrvalreaks?
Allikaid, kust sellistele küsimustele majanduslikult analüüsitud vastuseid leiaks, napib.
Mis see kõrvalkasutus on?
Defineeritud on seda valdkonda mitut moodi. Näiteks on metsa kõrvalkasutus:
- Klassikaliselt: metsast marjade, seente, dekoratiiv- ja ravimtaimede ning nende osade korjamine, metsa kasutamine mesilaste korjemaana.
- Tänapäevasemalt: metsast peamiselt mittepuiduliste saaduste varumine või metsa baasil teenuste pakkumine või kasutamine. Metsa kõrvalkasutus kätkeb endas mittepuiduliste metsasaaduste kasvatamist, varumist, kasutamist ja tootmist müügiks, korilust, rekreatsiooni, jahindust, loodusturismi ja muud.
Metsa kõrvalkasutuse mõistes on tänapäeval kasutusel ka väljend „mittepuiduline tootmine”. Selle leiab näiteks metsanduse arengukavast aastani 2020, kus asja sisu on selgitatud nii: „Metsa kasutamine muuks otstarbeks kui puidu tootmine kätkeb endas muude metsasaaduste kasvatamist ja tootmist müügiks, korilust, rekreatsiooni, jahindust ja loodusturismi ning eelmiste põlvkondade loodud ja minevikku tänapäevaga ühendavate aineliste ja vaimsete väärtuste kogumi säilitamist nii pärimustena kui ka materiaalsel kujul.”
Kasutusel on ka väljend „metsa mitmekülgne kasutus”. Erametsakeskuse vastav väljaanne (2009, Jürgen Kusmin „Metsa mitmekülgne kasutus Eestis”), selgitab mittepuidulist tootmist, toob välja metsa kõrvalkasutuse klassikalise ja tänapäevase tähenduse ning märgib: „Loetelusse võime lisada looduskaitse, keskkonna- ja sanitaarkaitse, teaduse ja õppetöö ning riigikaitse.”
Metsamarjad ja just mustikas
Kõige rohkem infot leiab metsamarjade varumise kohta, seda eelkõige tänu maaülikooli teadlasele Taimi Paalile. Erametsakeskuse mainitud väljaanne kasutab ka Vello Kepparti Luua metsanduskooli loengutekstist hinnanguid metsa kõrvalkasutuse mahtude kohta.
Kõige parem info marjadest-seentest on selle kohta, kui palju neid eksporditakse-imporditakse, kuna seda kajastab riigi statistika. Kuidas koduturul kogused jagunevad (omatarbeks varutu, turule viidu olgu otse või töödelduna), jääb Eestis kahjuks või õnneks saladuseks. Kahjuks, kuna metsa kõrvalkasutusest pole selget pilti, kuid õnneks seetõttu, et inimesi pole koormatud kohustuslike andmete jagamisega.
Ühed värskemad andmed marjade-seente (aga napilt ka mõne muu kõrvalsaaduse) väliskaubanduse kohta leiab Marjaana Rimi 2015. aastal valminud bakalaureusetööst (juhendaja Taimi Paal, töö nimi „Metsa kõrvalsaaduste eksport ja import Eestis aastail 1995–2015”).
Töös on öeldud, et marjade ja seente korjamine ning müük on lisasissetulekuallikaks paljudele inimestele, kuid nende hulk on võrreldes varasemate aegadega tunduvalt vähenenud.
Kõige rohkem on kaubeldud aastatel 1995–2015 hariliku mustika värskete või külmutatud marjadega. Kahekümne aasta jooksul on eksporditud külmutatud harilikku mustikat 56 131 tonni ja värsket harilikku mustikat 2992,5 tonni. Nende marjade eksport on toonud üle 129 miljoni euro tulu. Teine rahaliselt tasuvaim kaup on seened, mida on kahekümne aasta jooksul eksporditud kokku pea 10 miljonit euro eest.
Samast tööst leiab viite kõrvalsaadustest, mis samuti välisturule on jõudnud. 1995–2015 on kokku eksporditud: samblaid ja samblikke 186,5 tonni, okaspuuoksi 73,5 tonni ja jõulupuid 169 072 tükki. (Võrdluseks import samal perioodil: okaspuuoksi 297 tonni, samblaid ja samblikke 145 tonni ja jõulupuid 1 131 454 tükki.)
Marjaana Rimi märgib, et metsa kõrvalsaaduste turu näitajad võivad olla aastati väga muutlikud, põhjuseks: konkurents turul, ilmastikuolud, marjade ja seente puhul ka saagiaastad ning korjajate olemasolu.
Töös on nenditud, et inimeste endi või kohalike tööstuste kasutusse minevaid koguseid riigi statistikas ei registreerita.
Hetkepildistus 2008. aastast
Tegijatest ja tegevusvaldkondadest metsa mitmekülgsel kasutamisel saab teatava hetkeülevaate Erametsakeskuse tellitud uuringust, mis pärit aastast 2008 – „Metsa mitmekülgse kasutusega seotud osapoolte ja tegevuse kaardistus” (leitav www.eramets.ee). Töö kujutab endast ülevaadet 357 organisatsiooni ja isiku tegevuse uurimise alusel, kusjuures keskenduti erasektorile ja enamasti ametlikult registreeritud ettevõtlusele.
Näiteks tuuakse välja, et uurituist 48% oli seotud rekreatsiooniga nii otseselt teenuse pakkujana kui ka rekreatsiooni jaoks sobiva infrastruktuuri tagajana. Tegutsejate arvult teisel kohal olid valdkondadest loodusmatkad (16%). Metsaandidest loodustoodete valmistajaid oli 11%. Järgnesid suhteliselt võrdse osakaaluga puidust käsitöö, metsasaaduste kasvatus ja metsasaaduste varumine.
Viimase valdkonna ehk saaduste varumise puhul (viitega, et osaliselt käib see ka puidukäsitöö kohta) on märgitud, et täielikult kaardistada on keeruline, kuna osalejate seas on palju eraisikuid.
Kust nõu saab?
Analoogseid ülevaateid on mõningaid veel (nt eraldi Tartumaa kohta jt), aga värsket info-, õppe- ja abimaterjali potentsiaalsetele tegijatele peaaegu mitte.
Erametsaomanikel, kes plaanivad metsa kõrvalkasutust ja avastavad, et oma tarkusest jääb puudu, on muidugi alati võimalus pöörduda nõu saamiseks lähimasse metsaühistusse. Tarkust saab metsaühistute selleteemalistelt õppepäevadelt ja metsakoolid korraldavad vastavaid kursusi (nt maaülikoolis hiljuti metsamarjakasvatusest).
Allikaid, kust ise valdkondade tulususe, riskide jne kohta teadmisi saaks, annab otsida. Nii-öelda klassikalise õpetuse, kuidas turule minna, mis kuludega arvestada jms, leiab näiteks jõulukuuskede kasvatuse kohta. Ka internetist on veel kättesaadav maaülikooli teaduri Risto Sirgmetsa kirjutis „Kui kasvataks jõulupuid…”, mis ilmus Maalehe Metsalehes 2009. aasta jaanuaris.
Üks koht, kuhu analoogseid materjale on koondatud, on 2012. aastal Erametsakeskuse väljaandena ilmunud „Metsaomaniku käsiraamat”. Sealt leiab metsaomanik näpunäiteid järgmiste valdkondade kohta: jahindus, metsamesindus, metsataimekasvatus, metsamarjade kasvatus, seente kasvatamine, jõulupuude kasvatus. Põgusamalt on juttu puitkäsitööst, kase- ja vahtramahla kogumisest, ravimtaimedest, erametsa õpperadadest ja puhkusest metsas. On ka viiteid uut moodi metsakasutusest ehk metsaomaniku võimalusest tulevikus tulu saada, pakkudes ühiskonnale keskkonna- ehk ökosüsteemiteenuseid.
2000. aastate esimesel poolel püüdis metsa mitmekülgsemat kasutamist erametsades hoogustada keskkonnaministeeriumi vastav kampaania – leidku metsaomanikud oma metsast üles ka mittepuidulised väärtused. Üldisemalt on potentsiaalsetel tegutsejatel üsna vabad käed leida endale tegevusvaldkond ja õige turunišš. Arvestusega, et ka tururiskid tuleb endal kanda.
Last modified: 27. sept. 2024