Vana kuusiku asemel võib järgmine põlvkond näha hoopis kaasikut või sarapikku.
Fantaseerisime metsamees Ants Varblasega (pildil) teemal, mis hakkaks toimuma metsas, kui inimesed sealt enam ei võtaks mitte üht tikku. Ühtpidi kogesime, et selle teemaga on lihtne jõuda absurdini – inimmõju metsas väldiks, kui eestlased Eestist evakueerida. Pikemalt jäime peatuma sellele poolele, et loodusmetsas kooslused vahelduvad, kuid inimese eluiga on nii lühike, et seda on raske ette kujutada. Õppinud metsamehed ja metsaökoloogid on võib-olla ainukesed, kes seda kujutleda oskavad.
Ants Varblane meenutas ka ütlemist, millega vanarahvas metsvindi laulu on iseloomustanud: „Siit-siit-siit metsast ei tohi võtta mitte üks pirrutikk.” Tõlgendus on sündinud ajal, mil eestlased veel suures osas maal elasid „Ega külade ümber tavaliselt metsa ei olnud, vaid olid karja-, heina- ja alemaad. Tekkisid juurde teatud kohad, hiied, kust siis tõesti ei tohtinud puid võtta.” Just hiies võis see lind Varblase sõnul laulda, mis tähendab, et mõttekäik tiku mittevõtmise kohta teenis muid eesmärke – palki hiiest keegi ju võtma ei läinudki.
Tänapäeval on hiitele lisandunud rangelt kaitstavad metsad, kus peaeesmärk pole esivanemate hingedega kohtuda, vaid tagada metsakoosluse looduslik inimmõjuta areng. „Minu meelest on need metsad jäetud jumala hoolde,” ütles Ants Varblane.
Mida see tähendab?
Arvan, et selline kaitsmine ei ole vastutustundlik käitumine. Kui inimühiskonnas ütleme, et keegi on jäetud jumala hooleks, siis ta on enamasti vaeslaps, vanemateta laps. See mets on samasuguses seisus.
Mul on imelik kuulata, kui sellegi metsa puhul räägitakse männikust, kuusikust jne, sest metsal, mis jäetud jumala hooleks, ei ole meie mõistes metsale omaseid tunnuseid. Täna on ta kuusik, aga järgmises etapis näiteks sarapik, mida mingil ajal asendavad taas kuused, aga selleks läheb aega sada või rohkem aastat. Looduses toimub suktsessioon, koosluste vaheldumine. Kõige lõpuks tulevad, nagu bioloogid ütlevad, kliimakskooslused. See tähendab, et kui midagi ei tehta, saavutab kooslus sadade ja tuhandete aastate jooksul seisundi, mis on suhteliselt püsiv ja enam ei vaheldu.
Milline on püsiv kooslus metsas, mida inimene pole tuhandeid aastaid mõjutanud, me täpselt ei tea. Arvatakse, et paljudel viljakatel aladel – ka Eestis – võiks see olla tammik, Kesk-Euroopas pöögimetsad, mis püsivad põlvest põlve.
Ühes rahvuspargis kuuldavasti on juba olnud, et inimesed imestavad, miks sarapikku nii hoolega kaitsta on vaja…
Aeg, mil kuusiku asemel püsib sarapik, võib kesta sada aastat ja rohkem. Võib ju ka juhtuda, et kuusk tahab jälle tulla küll, aga ulukid hoiavad uuenduse tagasi…
See jälle näitab, et me saame küll öelda, kui palju meil on range kaitse all näiteks sood või mineraalmaad, aga mitte seda, kui palju kuusikuid. Sest metsas on kõik pidevas muutuses.
Kui ühtegi tikku ei võta ja metsamehed peavad hakkama kaarega metsast mööda käima, jäävad metsa mõjutama tormid, ulukid, metsapõlengud, putukad. Näiteks sajandi torm 1967. aastal näitas inimese majandatud metsas kätte kõik majandamisvead. Kui tuleb samasugune sajandi torm, siis keskealisena või 100aastasena issanda hooleks jäetud puistud on pikali, jäävad, nagu on, ja kogu pikaajaline metsa taastumise protsess algab otsast peale.
Kui kogu mets on issanda hooleks, kas siis ühe põlvkonna saatus on näha tormiga uppi löödud metsaosasid ja võib-olla alles ülejärgmisel põlvkonnal on seal jälle „suur mets”?
Kui kuulata metsamajandamise kriitikuid, siis jah, noor mets nagu polekski mets, mõeldakse ikka sellist, kus palgipuud.
Näiteks 1967. aasta tormiga ümber löödud metsa asemele on tänaseks kasvanud suured metsalaamad, mis on suhteliselt ühevanused ja mille loodusväärtus on üsna kõrge. Tookord püüti tormialasid koristada, tehti metsauuendust, aga suures osas on selle okaspuumetsaala vallutanud kaasik. Nüüd istume selle kohe varsti küpseks saava kaasiku otsas ja ütleme – ei, siit metsast mitte üks tikk.
Kõiki metsi 1967. aasta torm maha ei murdnud, väikesed metsatukad pidasid tuulele vastu ja neid pole keegi läinud ka ekstra raiuma. Kui paarikümne aasta taguse metsainventuuriga sinna jõuti, leiti reeglina neist tukkadest vääriselupaikasid, kus liikide mitmekesisus suur. Kui ka järgmise lageraie ajal need majandatavates metsades olevad tukad alles jäävad, saavad need oma liikide säilitamise ülesannet edasi kanda. Ümberringi on majandatav mets, kus ju ka kehtivad piirangud. Ette on kirjutatud langi suurus, raievanused jms. Kõik see toetab mitmekesisuse säilimist.
Issanda hooleks jäetud metsades inimene ei tegutse, kõik muutub, kuid muutused võtavad hirmsasti aega. Kuna Eesti metsad on enamasti majandatud-istutatud, võib lähiaastasadadel tõepoolest olla nii, et mõni põlvkond näeb vaid ümberkukkunud metsa.
Äkki järgmine põlvkond, kes näeb kaitse alla võetud kuusiku asemel sarapikku, ei teadvusta koosluste vaheldust, vaid leiab, et näe, lollid on sarapiku kaitse alla võtnud, teeme ringi…
Asjatundjad räägivad, et vana kuusiku liigid on võimelised selles järgnevas sarapikus olema ja ootama ära järgmise kuusiku. Kes selleks võimeline pole, hävib koosluse vahetumisel ka sel juhul, kui inimene ei sekku.
Inimestele tõepoolest metsakoosluste vaheldumine väga nähtav ja selge ei ole. Inimene ei oska väga tajuda protsessi, mis kestab pikemalt kui tema enda elu.
Kas majandusmetsades paiknevad vääriselupaigad on ka jumala hooleks?
Nendega oli teine mõte, kuid idee kahjuks devalveerus juba siis, kui seda ellu viima hakati. Idee tugines mitte riiklikult korraldatud looduskaitsel, vaid omanikutundel. Üleriigilise metsade potentsiaalsete vääriselupaikade inventuuriga oli mõttes eelkõige infot koguda, mida metsaomanikele jagada. Semiootik Kalevi Kull on öelnud, et seda, mida oled tundma õppinud, hakkad armastama. Mõte oli, et kui omanikud on õppinud oma metsa väärtusi tundma, tuleb ka armastus ja nad saavad ise seda liikide mitmekesisuse paika hoida. Riik seda liikumist lepingutega soodustaks, aga kaitse oleks vabatahtlik ja mõeldud oli nii, et kui metsaomanik mõtestatult on otsustanud vääriselupaika kaitsta, annaks ta oma teadmised edasi lastele, kes selle metsatuka säilitamist jätkavad.
Tegelikkus kujunes teistsuguseks.
Tegelikult käsitletakse meil vääriselupaika kui riigi rangelt kaitstud metsaala, kuigi sõna „vabatahtlik kaitse” ripub juures.
Just. Inventeerimise ajal oli lisaks veel mõte inimestele teavet jagada niivõrd, et neil tekiks huvi ja vastutus selliseid paiku ise juurdegi tekitada. Muide on selleks tihti ka kirvest vaja, et metsa looduslikule arengule suunata…
Kuidas kokku võtame: kas metsakasvataja lahutamine metsast on metsale hea?
See mets areneb omasoodu ja muutubki loodusmetsaks. Aga rangete piiride tõmbamisega ütleme metsale kõige lähemal olevale inimesele, et looduse mitmekesisuse hoid pole sinu asi.
VIKTOR HAAB
Täiendavat lisalugemist koosluste vaheldumisest: Anneli Palo „Eesti metsad” (Varrak, 2016)
*Kirjutis ilmus 31. mail 2018 Maalehe Metsalehes
Last modified: 27. sept. 2024
