Postimehes ilmunud Vello Kepparti, Leo Filippovi ja Farištamo Elleri kollektiivses arvamusloos kritiseeriti Eesti Erametsaliidu ettepanekuid metsandusvaldkonna bürokraatia vähendamiseks, väites, et need viivad looduskeskkonna pankrotti. Paraku sisaldab nimetatud tekst mitmeid valesid ja kontekstist välja rebitud väiteid.
Jaanus Aun
Eesti Erametsaliidu tegevjuht
Metsade majandamine ei ole vastand looduskaitsele
Säästva metsamajandamise terminit armastavad loodusaktivistid tihti kasutada, ent mugavalt räägitakse selles mõistes vaid metsa ökoloogilistest väärtustest. Jäetakse teadlikult mainimata, et säästliku metsamajanduse põhimõtete järgi tuleb metsa majandades lisaks bioloogilisele mitmekesisusele tagada ka nende tootlikkus, uuendusvõime ja elujõulisus. Artiklis heidetakse ette, et metsasektor peab arvestama kõigi metsa hüvede kestliku kasutuse võimalustega, aga millegi pärast ei pea looduskaitsjad ise vajalikuks samast põhimõttest lähtuda.
Eesti Erametsaliit on PEFC säästliku metsamajandamise grupisertifikaadi hoidja – läbi meie on sertifitseeritud enam kui 280 000 hektarit erametsa ehk ligi pool meie enam kui 10 000le metsaomanikust liikmele kuuluvast metsamaast.
21 metsaühistusse kuuluvast rohkem kui 10 000 liikmest suure osa moodustavad väikemetsaomanikud, kelle metsamaa suurus jääb mõne hektari piiresse. Liikmeskonna mitmekesisus – nii omandistruktuuri, asukoha kui majandamiseesmärkide poolest – tähendab, et liidu ettepanekud on suunatud just nende kitsaskohtade lahendamisele, mis takistavad säästvat metsamajandamist kogu erametsasektoris, sõltumata omaniku suurusest või õiguslikust vormist.
Faktid ei toeta süüdistusi pesitsusrahu osas
Mis puudutab kevad-suvise pesitsusrahu teemat, siis faktid ei toeta metsaaktivistide süüdistusi. Väide, et üle 90% inimestest toetab pesitsusrahu pidamist on lahtisest uksest sisse murdmine, sest juba 2019. aastal läbi viidud erametsaomanike küsitlusuuringus ütles 95% metsaomanikest, et nad on nõus vabatahtlikult lindude pesitusajal raietöid mitte tegema.
Tänane reaalsus on, et lisaks väikemetsaomanikele panevad kevadsuvisel ajal raied pausile ka paljud ettevõtted ja metsaühistud. Kuid viimase aja soojade talvede tõttu on kohti, kus ainukene võimalus kompenseerida talvel varumata jäänud puitu on kevadsuvisel perioodil, mil sademete hulk on väike ja pinnas metsatööks sobiv ning töid saab teha ilma pinnast kahjustamata. Majandusmetsades kevad-suvisel ajal raiete mitte keelamine ei tähenda, et läheks üleriigiliseks hoogsaks raietööks. Ei, raiutakse vaid seal, kus vesine talv ei ole lubanud raiet teha. Nagu uuring kinnitab – enamus metsaomanikke ei lähe kevadel saega metsa niikuinii.
Erametsaliit on korduvalt teinud keskkonnaametile ettepaneku anda vajadusel kevadsuvistele raietele eelhinnang, kuid sellest on keeldutud ressursside puudumise tõttu.
Samal ajal räägib statistika selget keelt: 2024. aastal kontrolliti 23. mai seisuga pesitsusrahust kinnipidamist 1543 maaüksusel, millest peatati 16 raiet. 2023. aastal kontrolliti 26. juuni seisuga 2030 maaüksust, peatati 32 raiet.
Kui me vaatame protsenti, kui paljudel juhtudel raied peatati – umbes 1-1,6% juhtudest – siis on avalikkuses küll mugav hoida narratiivi lindude massimõrva korraldavast metsasektorist, aga faktilist alust sellel jutul ei ole.
Kaitsealade numbritega žongleerimine ei anna õiget pilti
Kui rääkida looduskaitseliste piirangute ulatusest, siis on kerge segi ajada erinevaid statistilisi termineid: maismaa, kogupindala koos siseveekogudega, kogu kaitse, range kaitse jne.
Keskkonnaportaali andmetel oli 2024. aasta seisuga Eestis kaitse all 669 713 hektarit metsamaad ehk 28,4% kogu metsamaast, millest 16,8% ehk 395 687 ha on range kaitse all.
Eestis on võetud suund võtta kaitse alla 30% maismaast. Kuigi Euroopa Liidu Elurikkuse Strateegia annab soovituse kaitsta Euroopas 30% pindalast, ei tähenda see kohustust iga liikmesriigi jaoks. Nii kavatsevad Rootsi ja Saksamaa võtta kaitse alla natuke üle 16%, Tšehhi 23%, Taani aga alla 15% maismaast. Eesti ambitsioon kaitsta 30% maismaast ületab juba täna paljude suuremate ja jõukamate riikide sihid.
Erametsaliit on alati seisnud selle eest, et piirangud tuleb õiglaselt ja koheselt kompenseerida. Kahjuks on see jutt suuresti jäänud riigi kurtidele kõrvadele. Liit puutub igapäevaselt kokku metsaomanikega, kelle toimetulekut eelkõige maapiirkonnas elades nende metsa “lukku panek” otseselt mõjutab. Need on traagilised lood sellest, kuidas üleöö kaotatakse lapse ülikooliraha, enda pensionifond või võimalus oma metsast küttepuidki teha.
Metsateatis ei pea olema bürokraatlik kummitempel
Väide, et automaatne luba seadusjärgselt raieküpsetele metsadele viiks kontrollimatuse ja seadusrikkusteni, ei arvesta metsanduse tegelikku toimimisloogikat. Metsade majandamine toimub Eestis metsaseaduse alusel. Kui omanik tegutseb seaduse piires, siis miks on vaja selleks veel täiendavat riiklikku luba? Rohelise tulega tee ületamiseks ju luba küsima ei pea. Eriti olukorras, kus Keskkonnaamet on korduvalt kinnitanud, et metsateatiste menetlemine on neile üle jõu käiv ja seetõttu on kehtestatud ka uuendusraiete teatiste riigilõiv – metsaomanik maksab täna riigile selle eest, et ta võiks oma maal seaduslikult tegutseda.
Tegelikkuses on iga raie eelduseks niikuinii põhjalik kontroll ja dokumentatsioon. Raiete tegemiseks on metsaomanik kohustatud tegema metsamajandamiskava, mille koostab riiklikult litsentseeritud metsakorraldaja. Seejärel kontrollib keskkonnaagentuur kava õigsust ja kannab andmed metsaregistrisse. Alles seejärel saab esitada metsateatise, mida kontrollib ja aktsepteerib samuti keskkonnaamet.
Kui digitaalses süsteemis analüüsib teatist automaatselt algoritm ning sisuliselt lubatakse tegevust, mis on juba seadusega lubatud, siis ressursside ja ajaga kitsikuses vaevleval riigil pole mõistlik hoida üleval süsteemi, mis ei loo lisandväärtust ega suurenda järelevalve tõhusust.
Aktivistide poolt soovitud käskudele ja keeldudele üles ehitatud ühiskond on omane ühele teisele, mitte demokraatlikule riigikorrale.
Eesti Erametsaliidus hoiame au sees põhimõtet, et metsanduspoliitika peab tuginema faktidele, teaduslikule alusele ja pika vaatega otsustele, mitte emotsionaalsele vastandumisele ega vihakõnele. Oleme alati olnud avatud dialoogiks, aga on keeruline leida ühisosa nendega, kelle maailmavaates on kõik metsaomanikud spekulandid, kõik riigiametnikud korrumpeerunud ja kõik metsandust õppinud inimesed kallutatud. Selline lähenemine ei vii meid edasi ei looduse, metsaomanike ega ühiskonna kui terviku huvides.
Last modified: 5. mai 2025
