Kristina Traks

Euroopa Liidul on plaan 2030. aastaks kahandada heitkoguseid enam kui poole võrra. Plaani üks osa on ettevõtete poolt õhku paisatavate kasvuhoonegaaside vähendamine, mille tasaarvelduseks on loodud süsinikukrediitidega kauplemine.

Süsinikukrediit on sertifikaat, millega ostja ehk ettevõte tõendab, et ta on tasunud teatud koguse CO₂ keskkonnast eemaldamise eest. Tehingu teine pool on metsa- või maaomanik, kes on pannud oma maa süsinikku siduma. Kogu asi on konverteeritud süsinikukrediitideks. Süsinikukrediite müües ei müü metsaomanik ära maad, vaid ainult arvestuslikku süsiniku sidumise väärtust. Tehinguga ei vahetu maa omanik.

Istutan põllule metsa ja saangi rikkaks?

Päris nii lihtne see ikkagi ei ole. Loodushoiu Fondi juht Pille Ligi selgitab, et metsa kasvamine ei tähenda automaatselt kaubeldavate süsinikukrediitide olemasolu. Nimelt peab süsiniku sidumine olema tõendatud ja sellel peab olema fikseeritud algus. „Kui juba kasvab kaitsealune mets, siis see ei lähe süsinikukrediitide alla,” sõnab ta. Üldiselt on hektar metsastamist väärt kuus-seitse krediiti aastas. Kõige suurema krediidiga ja kõige otsitum on uusmetsastamine.

Krediidi hind võib kõikuda ja sellel on palju mõjutajaid. „Näiteks segametsa krediit on kallim. Loeb ka projekti kaaskasu – kas sellega on kaasnenud elurikkuse suurenemine, kas keegi on saanud selle tulemusel tööd. On ostjaid, kes eelistavad kodumaiseid krediite,” toob Ligi näiteid. „Üldiselt ei maksa lasta end pimestada ulmelistest hindadest ja loota, et saad justkui õhu müümisega rikkaks. Kui kuskil räägitaksegi 60–90-eurosest süsinikukrediidist, siis see ei ole raha, mis jõuab maaomanikuni. Mõnikord võib neis projektides vahendustasu ulatuda 80 protsendini. Võin tuua näite Aafrikast, kus osteti süsinikukrediit 45 dollariga, aga maaomanikuni jõudis sellest ainult kaks dollarit.”

Tasub ka teada, et eksisteerib kohustuslik ja vabatahtlik süsinikukrediitide turg, mille hinnad erinevad üksteisest kümneid kordi – vabatahtlikud krediidid maksavad võrreldes kohustuslikega väga vähe.

Mis on süsinikuprojekt?

Süsinikuprojekt on krediidi ostja ja maaomaniku vaheline tegevus, mis toimub kokkulepitud reeglite järgi ja mille tulemusena seotakse kiiremini, rohkem või kauem süsinikku puitmassiks ja mulda. Sellega kaasneb maaomanikule krediidi eest tasumine, kuid maaomanikule tulevad ka kohustused. Eestis tegutsevad juba mõned ettevõtted, kes pakuvad süsinikuprojekti tegemise võimalust ehk sisuliselt vahendavad süsinikukrediidi müüke.

Üldiselt kasvab vabatahtlikul süsinikuturul nõudlus krediitide järele ruttu ja palju. Maaomanikule on see positiivne, sest tal ei ole põhjust karta rongist mahajäämist. Kindlasti pole vaja kiirustada esimesena projektiga liituma. Ligi sõnul tasub võtta aega asja rahulikuks uurimiseks, sest süsinikuprojektid on pikaajalised – lepinguga võtab maaomanik kohustuse 30–50 aastaks.

Esimesed projektid on juba käimas

Süsinikukrediitide teema on uus ja Eestis tegelevad nende arendamisega vaid mõned noored ettevõtted, ent jõutud on küllalt kaugele. 2021. aastal asutatud EcoBase.Earthi projektid ulatuvad otsapidi Euroopasse ja ettevõte oli esimene, kes Euroopas taoliste süsinikuprojektidega tegelema hakkas. EcoBase.Earthi asutaja ja juht Jaan Sepping ütleb, et ettevõttel algab esimene uusmetsastamise projekt Euroopas, mille Werra audiitorid on heaks kiitnud. „Tegutseme 19 Euroopa riigis ja süsinikuprojektiga on hõlmatud 189 000 hektarit maad,” sõnab ta. Eestis on ettevõttel umbes 75 klienti ja lepingutega hõlmatud 3000 hektarit. „Kiidan väga Eesti maaomanikke, kes teevad pikki plaane ja mõtlevad kaasa. Raske on leida siit suurt maaomanikku, kes süsinikuteemaga veel ei tegeleks.”

Teine Eesti kliimaidu on paar aastat tagasi investori ja finantsanalüütiku Kristjan Lepiku kaasosalusel asutatud Arbonics. Lepik selgitab, et Arbonicsi idee on luua üleeuroopaline süsiniku­lahendus, mille kaudu ka Eesti maaomanikud saaksid müüa süsinikukrediite globaalsetele ettevõtetele.

„Euroopa suurkorporatsioonid tegelevad süsinikuheite vähendamisega väga jõuliselt. Mida nad vähendada ei suuda, selle maksavad kinni süsiniku­krediitidega. Selleks otsivadki nad partnereid, kes tegeleks süsinikuprojektidega,” räägib Lepik.  „Ilmselgelt pole suurkorporatsioonidega suhtlemine maaomanikele jõukohane ja siin tulemegi mängu meie – koondame maaomanikud kokku ja viime projektid ellu.”

Lepiku sõnul on Arbonicsil Eesti maaomanikega töös juba 160 süsinikulepingut. Arbonicsi projekt on seotud uusmetsastamisega. Kui palju võib siis süsinikumetsanduselt teenida? Lepiku sõnul hakkab uusmetsastamise puhul maaomanikule tulu tulema umbes viiendast aastast ning aastatel 5–20 võib teenida koguni 10 000 eurot hektarilt. „See on kordades suurem kui mistahes eurotoetused,” lisab ta.

Ole lepingut sõlmides hoolikas

Metsaomanikke on läbi aegade pommitanud igasuguste skeemidega kõikvõimalikud petturid. Kas sama lugu ei või juhtuda ka süsinikuteemadega? „Ei välista, et siin võib tulla turusolkimist umbes nii, nagu oli panganduses 1990ndatel. Minu soovitus maaomanikule on, et ta peaks alati küsima projekti struktuuri kohta ja aru saama, kes on projekti teine pool ehk millised ettevõtted on krediitide ostjad. Kui vahendajal pole ette näidata konkreetseid ettevõtteid, on asi kahtlane. Maaomanikul ei maksa lepingusse minemisel kiirustada – tegemist on pikaajalise kohustusega,” ütleb Lepik.

Sama soovitab ka Pille Ligi Loodushoiu Fondist. Tema sõnul võivad ettevõtete pakutavad lepingud olla väga erinevad. Näiteks võttis Ligi prooviks eri firmade pakkumised oma maale ja pakkumiste sisu erines mitte ainult hindade, vaid ka lähenemise poolest. „Osal projektidel on reeglid puuliikide osas. Mõnes projektis ei tohi maapinda ketasadraga ette valmistada. Paika tuleb panna, kes vastutab istikute kasvama minemise ja ulukikahjude eest, kas maaomanikul on valgustus- ja harvendusraie õigus, mida tehakse metsatulekahju või üraskirüüste korral, kas ja kuidas tohib väetada, mismoodi käib projekti auditeerimine, kas projektiga on mingeid kaasnevaid kohustusi jne,” õpetab ta.

Omaette teema on kõik rahaga seotud küsimused – näiteks mitu protsenti maksad projektijuhile. „Klassikaliselt on see 10 protsenti, kuid vaata, kas seda arvestatakse kasumist või projekti mahust,” sõnab Ligi. Pane tähele, mis maksab projektist väljumine ja kuidas saab projekti vahetada. Oluline on mõista, millal raha päriselt laekub – näiteks kui võtad 40 aastaks kohustuse ja saad 22 aastat krediite müüa, siis raha saadki 22 aastat, kuid pärast seda oled veel 18 aastat kohustustega seotud.

Üldiselt soovitab Ligi olla projektidega mõistlikult ettevaatlik ja mitte loota hiiglaslikku hõlptulu. „Tuluga on seotud pikaajalised kohustused ja väga konkreetsed tegevused. Minu nägemuse järgi on süsinikuprojektid maaomanikule kõrvaltegevus,” räägib ta. „Ja lõpuks – nende projektidega tegelemine ei ole kohustuslik. Kui tundub, et asjast ikkagi aru ei saa ja lepingusse minna ei julge, siis polegi vaja.” 

Last modified: 27. sept. 2024