Kui investeeringutele reaalseid tingimusi ei looda, siis jäävadki metsamehed paberipuud ümarpuiduna eksportima Soome ja Rootsi, tulevikus ka Lätti, kirjutab Ants Erik.
Eelmise nädala lõpus tuli teade, et pikisilmi Eestisse oodatud biorafineerimistehas võib tulla hoopis Lätti. Otseinvesteeringuna jääb Eestil saamata ca 700 miljonit eurot. Sellest veel olulisem on tõik, et igal aastal jääb tekkimata lisandväärtus ning meie riigi rahakotti laekumata maksutulu. Juurde ei tule ka vajalikke töökohti ja ära jääb nii oluliseks peetav efekt süsinikuneutraalsuse suunas liikumisel.
Ühtlasi jõuab lõunanaabrite juurde rafineerimistehase ehitusega kaasnev lisaefekt toodangu tarbijate ehk edasitöötlejate näol. Läti võidab, Eesti kaotab.
Suuga teeme suure linna, käega ei kärbsepesagi
Eestis on aastaid räägitud, et tuleb puitu rohkem väärindada, just räägitud, mitte tehtud. Kirjutatud siiski on, näiteks erinevatesse arengukavadesse, strateegiatesse ja uuringutesse, mis tegelikult ei realiseeru. Samal ajal on igal aastal Eestist veetud kuni kolm miljonit tihumeetrit tselluloosi tootmiseks sobivat puitu nendesse riikidesse, kus pole mitte ainult suuri sõnu tehtud, vaid planeeritu ka ellu viidud.
Need riigid on Soome ja Rootsi. Näiteks alustas Soome metsatööstuse ajaloo suurim investeering, hiiglaslik tselluloositehas Kemis tööd alles eelmise aasta lõpus. Eestis suleti samal aja Näpi ja Laesti saetööstus. Neist esimene kuulub suurde metsanduskontserni Stora Enso, mis näitab, et ka rahvusvahelistel tegijatel on kadumas usk Eestisse kui investeerimiskõlblikku riiki.”Millegipärast on selle kava tulemuseks hoopis see, et isegi meie enda riigi investorid siia investeerida ei soovi.”
Kui loeme riigile olulisi dokumente – nagu näiteks koalitsioonileping –, mis võiksid ka kliimaminister Kristen Michalile selgeks juhtnööriks olla, siis näeme selgelt, et Eesti puitu tuleb väärindada maksimaalselt, kusjuures rõhutatud on, et suurema lisandväärtuse saamiseks peetakse vajalikuks puidukeemia arendamist. Millegipärast on selle kava tulemuseks hoopis see, et isegi meie enda riigi investorid siia investeerida ei soovi.
Kas kliimaministri tegelik plaan on luua olukord, kus loodus õilmitseb ilma tööstuse ja inimesteta ning koalitsioonileppe sõnastus on vaid suitsukatteks muudele kavatsustele? Raske uskuda, aga tuleb mõista, et tööstuses ei ole võimalik mitte millestki teha midagi. Kui puitu kasutada ei saa, siis investeeringut ei tule.
Puidu väärindamisest küll räägitakse, kuna see on populaarne teema, aga samal ajal tõmmatakse metsaressursi kasutamist pidevalt koomale, leides üha uusi “kaitset” vajavaid alasid. Arvudega mängitakse nii, nagu valijatele meelepärasem paistab olevat. Kui aga investeeringutele reaalseid tingimusi ei looda, siis jäävadki metsamehed paberipuud ümarpuiduna eksportima Soome ja Rootsi, tulevikus ka Lätti.
Kõik pole veel kadunud
Esialgu on investori ja Läti riigi esindajate vahel allkirjastatud vaid memo. See tähendab, et otsust tehas just lõunanaabrite juurde ehitada, pole veel langetatud. Kui Eesti nüüd päriselt pingutataks, oleks veel võimalik saada investeering meie majandust ja kliimat parandama.
Märkimisväärne on Fibenoli eestvedaja Raul Kirjaneni öeldu, et Lätis on tööstusinvesteeringu tegemiseks olemas pikaajaline selge ja stabiilne metsanduspoliitika ja roheinvesteeringuid toetav poliitiline nägemus.
See, milline Eesti riigi keskkond roheinvesteeringute toetamiseks olla võiks, on suures osas kliimaministeeriumi vastutusalas. Kui minister Michal võtaks metsanduspoliitikas roheinvesteeringute tõstmise prioriteediks, oleks investeering Eesti jaoks ehk veel päästetav. Soovin Kristen Michalile ja kogu valitsusele kiiret ja tulemuslikku tegutsemist.
Artikkel ilmus ERR-i portaalis.