Silvia Sool
Kohtume Jim Coxiga erametsaliidu korraldatud loodushoiukonverentsil, kuhu ta on kutsutud rääkima lepingulisest eraloodushoiust Ameerikas. Cox pole varem Eesti käinud ning kavatseb siin viibida paar nädalat ja koos abikaasaga meie looduses ringi vaadata.
Kust te pärit olete ja kuidas te üldse oma praeguse tegevuse juurde jõudsite, kust teie suur loodusehuvi pärit on?
Ma kasvasin üles Kesk-Floridas, looduse keskel. Viibisin väikese poisina palju vabas õhus ning nägin ja kogesin kogu seda ilu. Hiljem ülikooli minnes õppisin loodusteaduseid ja mul tekkis suur huvi lindude ja nende eluviisi vastu. Pärast lõpetamist õnnestus mul leida hea töökoht, kus sain lindude uurimisega tegeleda, samuti puutusin kokku looduskaitse teemaga. Esimesel töökohal tegelesingi põhiliselt sellega, et pidin välja selgitama, millised alad tuleks looduskaitse alla võtta, millised liigid kaitset vajaksid ning kuidas saaks maid ja metsi majandada nii, et mõju keskkonnale oleks võimalikult väike.
Ameerikas on maaomanikud looduskaitsesse kaasatud, mismoodi see välja näeb?
Ameerika ohustatud liikide seadus keelab kahjustada ohustatud liikide elu. See kaitseb ka ökosüsteeme, millest need liigid sõltuvad. Seadust tuleb loomulikult järgida igal kodanikul, ole sa eraomanik või ettevõte. Samas kehtib Floridas ja seitsmes teises osariigis lepinguline looduskaitse programm Safe Harbor. Lepinguline looduskaitse hõlmab sadu erinevaid liike ja just neile sobivaid elupaiku. Nene liikide hulgas on imetajaid, linde, kalu ja liblikaid jne.
Minu töö keskendub suures osas kirjurähnide ja nende elupaikade uurimisele ning säilitamisele. Safe Harbor’iga liitumine on vabatahtlik. Omanik sõlmib osariigiga lepingu, millega võtab endale kohustuse rakendada oma maal ühte või mitut liigi elupaiga säilimise seisukohast olulist tegevust. Võtame näiteks kirjurähni, kes vajab elutegevuseks küpseid täiskasvanud mände (≥70 aastat). Nendes metsades tehakse regulaarselt (ca 3 aasta tagant) kontrollitud tulekahjusid (spetsiaalne hoolduse viis, kus süüdatakse metsa all lõkked, mis aitab parandada elupaiku, kontrollida konkureerivat taimestikku ja aitab tõrjuda haiguseid) ning rähni elupaiku ei tohi lasta lehtpuuvõssa kasvada.
Safe Harboriga liitunud omanik valib kas ühe või mitu tegevust, mida ta oma metsas rakendab: majandab metsi viisil, mis soodustab küpsete puude kasvamist, korraldab regulaarselt kontrollitud tulekahjusid või hoiab metsa lehtpuudest vaba. Valides ühe tegevuse nendest kolmest, võib ta nö vastutasuks oma metsi mõistlikult majandada. Loodus saab hoitud ning omanik saab tulu teenida.
Kui kaua Safe Harbor lepinguid sõlmitud on?
Varem oli probleem selles, et metsaomanikud hakkasid looduskaitsepiirangute hirmus metsi massiliselt maha võtma, et ohustatud liigid ei asustaks end nende metsadesse. Sellise tegevuse tagajärjel jäi kirjurähnide elupaiku järjest vähemaks ning liik sattus ohtu. 1995. aastal ütles bioloog ja rähniuuria Ralph Costa, et nii enam edasi minna ei saa ning tuleb leida moodus, kuidas eramaa omanikku rohkem loodushoidu kaasata. Siis sündiski Safe Harbor, mis on sisuliselt leping maaomaniku ja osariigi vahel. Omanik võtab endale kohustuse loodust säästvalt majandada ning see tagab uute elupaikade tekkimise ja säilimise.
Kuidas maaomanikke motiveeritakse, et nad on nõus vabatahtlikult lepingule alla kirjutama?
Eks iga algus on raske ja esialgu tuli maaomanikega palju suhelda ja parasjagu lobby-tööd teha. See avas meile uksed, praegu on kaheksas osariigis rohkem kui 400 maaomanikku Safe Harboriga liitunud, kokku on kaetud 0,9 millionit ha maad. Ma arvan, et kõige parem motivaator ühele maaomanikule on teine maaomanik, kes juba liitunud ja kelle maal asjad toimivad. Oluline on seegi, et leping on küll osariigiti veidi erineva mahuga, kuid siiski arusaadav ning omanikule on jäetud võimalus ise valik teha, millist tegevust ta oma maal tegema hakkab. Lepingud sõlmitakse tavaliselt teatud perioodiks, mis samuti iga maaomanikuga eraldi kokku lepitakse.
Mis te arvate, mis on sellise lepingulise loodushoiu puhul need kõige olulisemad punktid ja mis võib problemaatiliseks osutuda?
Ma usun, et omanikule on oluline, et lepingu punktide täitmine ja sel moel rähni või mõne teise liigi arvukuse suurendamine ei ole talle rahaliselt suur väljaminek. Lepingu täitmine ei nõua suuri investeeringuid. Oluline punkt on seegi, et omanikul on õigus lepingus lubatud tegevusi muuta ning see ei kehti igavesti, st loomulikult võib lepingut pärast lõppemist pikendada, kuid see ei ole kohustuslik.
Väga tähtis on pidev selgitustöö. Võin ühe näite tuua Floridast, kus töötasin avaliku maatükiga, kuhu soovisime luua rähnile sobivat männikut, milleks oli vaja teha regulaarseid kontrollitud põletusi. Õnneks leidsime maaomaniku, kes lubas meil oma maal nö näidistulekahju korraldada. Kõik oli väga kontrollitud ja turvaline. Selgitasime inimestele, mis eesmärgil seda tegema peab ja kuidas ohutus tagada ning miks me seda teeme. Sellest oli abi, nüüd on seal piirkonnas mitmeid lepingulise loodushoiuga liitunud maaomanikke. Sageli ongi meie töös suurim probleem muuta masside meelt, ehk veenda inimesi, miks me looduse kaitseks just neid tegevusi peame tegema.
Osalesite loodushoiukonverentsil ja kuulasite ettekandeid nii Eesti maaomanike kui riigiametnike vaates, kas te oskate meile mõned näpunäited anda, kuidas Eestis võiks looduskaitsega edasi minna?
See oli väga sisutihe päev, kuid kas ma kohe nõu andma hakkaksin. Saan rääkida sellest, mida meie USAs alguses tegime. Kõigepealt kaardistasime väga põhjalikult, milliseid liike ja millistes piirkondades üldse kaitsma peaks ning miks just neid ja seal. Kogu meie struktuuri ülesehitus baseerub nendel teadmistel. Samuti suhtlesime kohalikega, kelle maadel ohustatud liigid paiknesid, selgitasime välja ka maaomanike vajadused ja soovid. Ma arvan, et rangete käskude ja keeldudega looduskaitse ei toimi. Vastupidi, nagu enne rääkisin, on sellel hoopis vastupidine mõju ja maaomanikud võivad looduskaitse hirmus metsi maha raiuma hakata.
Maaomanike võiks kindlasti Eestiski rohkem looduskaitsesse kaasata.
Olete Eestis juba metsa ka jõudnud, millised on muljed?
Jaa, käisin metsas. Mulle väga meeldib siinne loodus, väga mitmekülgne ja teistsugune kui minu kodukandis. Olen Eestis kokku paar nädalat ja tahan jõuda veel looduskaitsealasid vaatama minna, metsa, rabasse ja mere äärde. Kuna olen suur linnuhuviline ja veel ei ole linnuvaatlusega siin tegeleda jõudnud, siis ootan väga, et saan oma binokli võtta ning linde otsima ja vaatlema minna.
Lõpetuseks uurin, milline on üldse teie lemmiklind?
Mulle väga meeldib puukoristaja, kes elab Euraasias ja keda Eesti looduseski leidub. Lisaks kaunile välimusele, on ta minu arvates üks kõige sotsiaalsemaid tegelasi lindude maailmas. Nad on väga uudishimulikud ja intelligentsed linnud. Just puukoristaja on see lind, keda loodan siin Eestis kindlasti kohata.
Kes on Jim Cox?
Jim Cox (Tall Timbers Research Station & Land Conservancy, Florida, USA) on eramaaomanik ja loodushoiuentusiast. Oma tegevuse eest mitmekordselt auhindadega pärjatud Cox’i peamiseks huviks on looduskaitse ja majandamise parema sidumise võimaluste uurimine. Tema praegused projektid on seotud mitmete linnu- ja putukaliikide pikaajaliste uuringutega, et hinnata nende ökoloogilisi ja sotsiaalseid elutungimusi. Cox on keskendunud elupaikade kaitse- ja majandamissoovituste väljatöötamisele ennekõike just haruldaste liikide vaates. Jim Cox on veendunud, et kõige tõhusamalt saab loodus hoitud ja mets majandatud eraomanikega sõlmitud lepingute kaudu.
Intervjuu ilmus õppelehes Sinu Mets nr 70. Loe teisi õppelehe lugusid SIIT.