fbpx
Ando Eelmaa: lendoravat kaitseme aga kes kaitseb maainimest?
Lendorav. (Foto: Rainar Kurbel)

Ando Eelmaa: lendoravat kaitseme aga kes kaitseb maainimest?

Riik käitub Alutaguse elanikega vääritult, kirjutab meie juhatuse esimees Ando Eelmaa Postimehe arvamusküljel.

Vahel märkame meedias lugusid sellest, kuidas looduskaitsjad peavad Alutagusel viimset võitlust lendorava eest. Käib lendoravasõda. Looduskaitseaktivistide sõnul sureb lendorav kohe-kohe välja, kui me taas mõnd väiksema linna suurust maalahmakat range kaitse alla ei võta ja maainimestel seeläbi töökohti ja leiba käest. Looduskaitsjate ennustuse järgi oleks see sõda juba eelmisel aastal pidanud lõppema lendorava kaotusega.

Ta on alles. Lendorav, see salapärane öine liugleja, kes elab tohutul alal Euraasia mandril Eestist kuni Hiina ja Jaapanini, ei ole ilmselt kursis ega hooligi, et tema eest Eestis säärast ennastsalgavat võitlust peetakse, kus ükski ohver pole liiast.

Rahvusvaheline Looduskaitseliit (ingliskeelne lühend IUCN), kuhu Eesti kuulub 2007. aastast, koostab tuginedes väga põhjalikule uuringute analüüsile rahvusvahelisi punaseid raamatuid (punaseid nimestikke) ning liikide ja elupaikade seisundi hinnanguid. Lendoravale on IUCN määranud staatuseks LC (least concern, soodne seisund). Sama kaitsestaatust jagab muuseas inimene.

Me kulutame meeletult vahendeid, võtame range kaitse alla kümneid ja kümneid tuhandeid hektareid maad, sisuliselt küüditades inimesed nende põlistest kodudest. Meelt heites kaitseme liiki, kelle rahvusvaheline kaitsestaatus on soodsas seisundis? Vajame terve mõistuse kaitseala, arvas hiljuti Alutaguse saagast kirjutanud kohalik ajaleht ja õigusega.

Kas keegi suudaks veenvalt selgitada, miks on ebainimlikud jõupingutused vajalikud siin, lendorava tohutu areaali serval? Oleks ju üsna loogiline arutleda, et servaalalt võib ebasoodsate olude tõttu liik ära minna ja olude paranedes naasta. Soomes on ta samamoodi oma populatsiooni piiril, ometi erinevad lendorava kaitsmise põhimõtted oluliselt mitmes aspektis.

Helsingis, mis on pindalalt umbes poole väiksem Alutaguse rahvuspargist, jagab 600 000 inimest elupaika umbes poole suurema hulga lendoravatega kui Alutagusel.

Püüdes lendorava ja inimese koos elamist ja tegutsemist soodustada, on Soomes samuti kaitse all olev loomake jäetud peamiselt metsaomanike hoole ja vastutuse alla. Suurte, vaid lendorava rangeks kaitsmiseks mõeldud reservaatide moodustamisest on hoidutud ja hetkel nähakse lendorava tulevikku koos metsamajandamise ja muude inimtegevuse ilmingutega. Loomulikult kohandatakse tegutsemisviise nii metsanduses kui ka linnaplaneeringutes parima teadmisega kooskõlas, kuid tohutute alade rangest kaitsest ei räägi täna Soomes isegi mitte tumerohelised radikaalid. Jääb mulje, et soomlastel on õnneks nende kuulsat «sisu» ja tervet talupojamõistust omajagu veel alles. Oleks ehk nutikas nende kogemustest õppust võtta. Hea võimalus õppimiseks oleks parasjagu käimas olev LIFE’i lendorava projekt ​, mille üks eesmärk oligi soomlastelt lendoravametsade majandamise kogemusi omandada.

Soomlased ja Soome lendoravad paistavad kooselamise harjutamisega päris hästi toime tulevat. Lendorav elutseb näiteks linnade haljasaladel pesakastides ja inimeste koduõuedel ning on oma eluala Helsingis viimastel aastatel nii jõudsalt laiendanud, et kahtluse alla langeb tema väidetav inimpelglikkus ja hädavajadus põlismetsade järele. Selle järel, kui lendorava elutsemine üle aastakümnete taas 2014. aastal kinnitust leidis, on tema asustatud elupaikade hulk kümnekordistunud ja 2019. aasta uuringuga tuvastati linna territooriumil 124 lendorava elupaika. Seega Helsingis, mis on pindalalt umbes poole väiksem Alutaguse rahvuspargist, jagab 600 000 inimest elupaika umbes poole suurema hulga lendoravatega kui Alutagusel. Suur vahe on elanike arvus, Alutagusel elab inimesi üle saja korra vähem. Ja looduskaitsjate arvates ei passi needki vähesed alutaguslased lendoravatega koos elama.

Alutaguse rahvuspargi loomisel 2018. aastal tõotas riik, et uue rahvuspargi asutamisega ei hakata olemasolevate kaitsealade piire laiemaks nihutama ja piiranguid maaomanike jaoks ei karmistata, pigem vastupidi. Elu Alutagusel pidi muutuma imeliseks, uued töökohad, välisturistid, külataristu – õnn trügib õuele. Alutaguse rahvas elas teadmises, et sõna maksab.

Möödunud aasta lõpul uuendati Alutaguse rahvuspargi kaitse-eeskirja ja oh üllatust, rahvuspargiga liideti juba uusi alasid ja muudeti tsoneeringut rangemate majanduspiirangute suunas. Nüüd on menetluses uus ettepanek suurendada rahvusparki taas olulisel määral. Läks mööda kaks aastat ja pole enam lubajaid ega lubadusi. Riik annab sõna ja võtab selle, ta on oma sõna peremees.

Suheldes põliste Alutaguse peredega ja kuulates nende lugusid justkui lootusetust võitlusest oma maal järjest ahenevate tegutsemisvõimaluste eest seismisel, tekib küsimus, kas riik käitub oma kodanikega väärikalt. Elanikud on oma esivanemate töö vilju suure hoole ja kirega edendanud järeltulijatele edasiandmiseks, kuid on hoolimata aastatepikkustest kohtusaagadest sellest ilma jäämas.

Mind saadab mõte, et kaitset vajavad Alutagusel eelkõige sealsed inimesed. Lendorav saab kindlasti oma Läänemerest Vaikse ookeanini ulatuval tohutul elualal hakkama, isegi kui ta Alutaguse ajutiselt või pikemaks ajaks kliimapõgenikuna maha jätab. Anelil, Juhanil, Gunnaril, Jaanil, Markol, Evelynil, Vellol, Andrusel, Maidul ja paljudel teistel on vaid nende oma Alutaguse. Nad hoiavad, mida armastavad!

Sulge menüü