Kahjulike maakasutustavade kasutamise vähendamine põllumajanduses ja metsanduses puudutab eelkõige metsamaade raadamise pidurdamist. Kui põlluks raadatud endisele metsamaale on võimalik üsna hõlpsasti uus mets kasvama panna, siis tehes metsast või põllust hoopis teemaa või elamumaa, on nende alade metsaks tagasi viimine keeruline kui mitte võimatu.

Metsa raadamisest ja muudest maakasutuse muutustest tingitud elupaikade kadu praegu keskkonnale ei kompenseerita. Selle eest tasuvad kaudselt metsa- ja maaomanikud, kellele langeb aina suurem surve loobuda alles jäävate metsade tavapärasest majandamisest ning kelle maadele luuakse uusi kaitsealasid.

Taolist maakasutuse muutmist võiks pidurdada täiendav maksustamine, mis võimaldaks ka panustada metsahüvede tootmisse kusagil mujal.

Kindlasti tuleb praegustele keskkonnakriisidele tõhusalt reageerimiseks täiustada mitmepoolset koostööd. Eestis on keskkonna- ja looduskaitse üles ehitatud eelkõige keeldudele ja käskudele, arvestamata, et parim looduse ja keskkonnakaitsja on maaomanik, kes maal igapäevaselt elab ja toimetab.

Praegu on looduskaitse metsaomaniku jaoks pigem halva maiguga sõna, sageli tähendab see, et mets pannakse omaniku eest lukku ja targem on kaitsealustest liikidest oma metsas kõva häälega mitte rääkida.

Seetõttu tuleks ka looduskaitse korraldamisel astuda samm edasi ning lihtsa piirangute seadmise asemel alustada maaomanikke kaasava aktiivse keskkonna- ja looduse kaitsmisega.