Võib-olla tasuks raietöid planeerides mõelda: kuidas seda korraldada, et maastik oleks mulle vastuvõetav ka pärast raiet.
Kui oli metsaomanike 2001. aasta kokkutulek 2000. aasta parima metsamajandaja Tõnu Reinvaldi metsas Lääne-Virumaal, oli see üks esimesi kordi, mil sai näha taasiseseisvunud Eesti metsaomaniku suurejoonelist maastikukujundust. Tõnu Reinvald oli siis alustamas oma puhkekeskuse rajamist – palkhoone ehitus oli alles pooleli, aga selle juurde olid kaevatud suured tiigid.
Kuigi metsaomanike tegevus mõjutab maastike ilmet eelkõige raietöödega, on uued, rajatud või korda tehtud veekogud need objektid, mida metsaomanik viib tavaliselt vaatama sõnadega „nüüd näitan midagi ilusat”. Uhkusega on näidatud ka korda tehtud metsateid, nüüdsel ajal üha rohkem omaistutatud metsaosasid. Pluss detailid, kui mõelda näiteks Järvamaa metsaomanik Raivo Karpenderi metsale, kus turult läbiraiutuna ostetud metsakinnistule on istutatud uus mets, aga lisaks veel metsa viivat teed ääristav allee.
Mis see maastik on?
Eesti keele seletav sõnaraamat annab sõnale „maastik” kaks tähendust:
• Maastik on looduslikult ühtlase ilmega maa-ala, kus korduvad teatud pinnavormid, taimkatteüksused, inimtegevuse avaldused jms.
• Maastik on teatud maa-ala välisilme, värvide ja vormide laad vaatevälja ulatuses.
Kolmas seletus pärineb Euroopa maastikukonventsioonist, millele Eesti kirjutas alla 2017. aasta detsembris ja mis jõustus meil 1. juunil 2018:
• Maastik tähendab inimese tajutavat, looduslike ja/või inimtekkeliste tegurite toimel ning koosmõjul kujunenud iseloomulikku ala.
Konventsioon tähtsustab maastikke ja nende kaitset, mis Eestis ei ole uus asi – maastikke väärtustati meil juba president Kontantin Pätsi ajal ja uue lainena tõi selle avalikku ruumi mitukümmend aastat tagasi Jaan Eilart Eesti looduskaitse seltsis. Tänaseks on paraku elu Eestis palju muutunud.
Seoses Euroopa konventsiooniga analüüsis keskkonnaministeeriumi juhitud töögrupp me maastike seisu (analüüsiga saab tutvuda ministeeriumi kodulehel). Rääkides põllumajanduse, metsanduse, kaevandamise jms mõjudest, seadis töögrupp „ilmselt Eesti maamaastike probleemiks number üks” maapiirkondade tühjenemise ja ääremaastumise: „Kui ei ole inimest, siis pole ka seda, kes maastikku kasutaks ja kujundaks, rääkimata väärtuste säilitamisest või taastamisest.”
Metsandus ja maastikud
Metsanduse poolelt leiab töögrupi analüüsist peamiselt raiete mõju, kuigi märgitud on, et maastike seisundit mõjutab kõik metsamaal toimuv, peale raie ka istutused, puuliikide valik jms. Administratiivselt reguleerib seda metsaseadus (nõue raietöödest teatada keskkonnaametile, ette kirjutatud nõuded langi suurusele jms), kuid otseselt pole see seotud maastikega – keskkonnaamet ei hinda metsateatist kooskõlastades mõju maastike ilmele, vaid jälgib, et töö oleks kooskõlas metsaseadusega.
Mõju maastikele on päevakorral vaid väga ulatuslike raiete, näiteks suurte raadamiste puhul. „Metsanduse arengukava näeb maastike kvaliteedi tõstmiseks ette mitmeid tegevusi – nt metsade majandamisel eraldisepõhise langi pindala varieerumise ning loomulikuma maastikku sobivuse tagamise, kahjustatud metsa taastamise jne,” saab lugeda analüüsist.
Samas on raietel „oluline visuaalne ja puhkemajanduslik mõju, mis on osutunud probleemiks nt tiheasustusaladel”.
Ülim eesmärk
Konventsioon ei tähenda, nagu hakataks Eesti maastike kujunemist kusagilt kõrgelt ja kaugelt suunama. „Eesmärk ei ole maastike ametlik kaitse, vaid et iga kogukond väärtustaks oma (igapäeva)maastikku. Kuna maastik on pidevas muutumises, tuleks pigem pöörata tähelepanu erinevate olemasolevate maastikuväärtuste hoidmisele ja uute loomisele,” on kirjas analüüsis, mis rõhutab ülimat eesmärki: et iga inimene elaks enda jaoks väärtuslikus maastikus.
Kui vaadata, kes Eesti metsas tegutsevad, saavad siin esirinnas olla just erametsaomanikud, kellel on kõige suurem võimalus tegutseda oma metsas loominguliselt. Riigimetsas või firmametsas on reeglid üldisemad ja iga metsakinnistut eraldi maastikupildist lähtuvalt ei vaadelda.
Erametsas on võimalusi ja vabadust rohkem. Näiteks näitas metsaomanik Taavi Ehrpais hiljuti, kuidas ta on tegutsenud metsaosas, kus seaduse järgi oleks võimalik teha lageraie. Metsatükk piirneb ühest küljest maanteega. Taavi Ehrpais teeb raietööd järkude kaupa, mis tähendab, et maantee äärde jääb esialgu mets kasvama. Sinna jõuab raie alles siis, kui raiesmikud metsas on uuenenud ja tee äärde ei teki enam vaadet häirivat suurt tühimikku.
Me linnastunud ühiskonnas on metsaomanikud (ka siis, kui ise linnas elavad) ühed nendest, kes metsa kaudu ikkagi jäävad seotuks looduse ja maamaastikega, nad on oma tegevusega nende maastike mõjutajad. Kõige õnnelikum variant on, kui metsaomanik ise elab selles väärtuslikus maastikus, mille ta ise on loonud.
Kirjutis ilmus Maalehe Metsalehes 25. aprillil 2019.
Last modified: 27. sept. 2024
