Mineviku inimtegevuse jälgi metsamaastikul nimetatakse pärandkultuuriks, aga täna sünnib tuleviku pärandkultuur.
Küsisin pärandkultuuri idee maaletoojalt, Läänemaa metsamees Lembitu Twerdianskilt, kui palju tema enda metsas pärandkultuuriobjekte on. Selgus, et metsamaad on tal vaid 1,2 hektarit – karjamaale istutatud ala pole veel metsamaa kirjas. „Meie objektid ei ole keset metsa, vaid pigem metsa-põllu piiril ja 120–130aastases männitukas, nii et kõige õigem on ütelda, et minu 7,5hektarilisel kinnistul on kolm objekti.”
Lembitu Twerdianski maale jääb kunagist Koluvere mõisamaade ja Kullamaa küla talumaade piiri tähistav vana Piiri tamm, mis on nii pärandkultuuriobjekt kui ka vääriselupaik. Sealsamas on mõisa ja talude vaheline piirikraav – Valli kraav, mis oli olemas juba 1888. aastal.
Kolmas objekt on mändide vahele liivakünkale jäävad kunagised Kullamaa talumeeste kartuliaugud. Umbes 1,5 meetri sügavustes kartuliaukudes hoiti talvel kartuleid ajal, mil keldreid veel ei olnud. „Olen neis aukudes ka meie pere kartuleid ja porgandeid hoidnud ning võin kinnitada, et seal säilivad need paremini kui keldris,” ütles Lembitu Tverdianski.
Peale vana aja objektide on ta kinnistul ka n-ö uusi kultuurimärke – kui tütar Reet lõpetas kaheksanda klassi, istutati selle auks tütre-nimeline vahtraallee. Sellest on nüüd möödas 40 aastat.
Üheksa korda mõõdab…
Teiselt pärandkultuuri asjatundjalt, Raplamaalt pärit metsamees Jürgen Kusminilt küsisin objektide küsimuse tagurpidi. Eeldasin, et mehel, kes pärandkultuuri nüanssidega kursis ja kes on käinud paljudele õpetamas, kuidas neid objekte metsas ära tunda, peaks vist endale iga märk kohe silma hakkama. Vana aja inimtegevuse jälgi peaksid me metsad täis olema, kuna suur osa praegusest metsamaast on endised karja- ja heinamaad. Kas asjatundja jaoks metsas üldse on kohta, mis poleks pärandkultuuriobjekt?
„Päris nii ikka pole,” ütles Jürgen Kusmin. „Minu metsas on ühte ja teist, kuid suuremaid objekte on kaks – üks vana talukohaase ja jupike vana veskiteed, mida nimetatakse Kohaveski teeks.”
Üritasime sõnastada, mida minevikumärkide tundmine ja eelkäijatest teadmine tänapäeva metsaomanikule annab. Kas paneb metsas kikivarvul käima ja metsatöid kuidagi teistmoodi tegema?
„Respekt, see austus on alateadlikult olemas,” ütles Jürgen Kusmin ja kirjeldas oma kogemust, mille järgi austus väljendub näiteks nii, et kergekäelisi otsuseid metsas ei tee. „Kui ma üldse midagi planeerin, siis kunagi ei tee otsust ühekordse metsas käimise põhjal. Näiteks noorendik, kus tahan valgustusraiet teha, on nii eri ilmega südasuvel ja talvel, et tulebki käia enne vaatamas nii suvel kui talvel. Või üks koht, kuhu tuleks vee äravooluks teha väike nõva. Üle-eelmine suvi oli nii vihmane, et selle järgi ei saanud otsustada, eelmine suvi nii kuiv, et ei saanud otsustada. Nüüd vaatan veel mõne suve, enne kui otsuse teen.”
RMK metsaülema ametis olev Jürgen Kusmin rõhutas, et niimoodi tegutsemine on võimalik väikeses metsas.
Uus kultuurikiht on kaitsetum
Paljud metsaomanikud loovad oma metsades uut n-ö omakultuuri. Metsaomanikud on andnud metsaosadele, teelõikudele, sihtidele jms uusi nimesid, kinnistuid on nimetatud laste järgi.
Viljandimaal Maalade peres pandi näiteks ühele noorele kaasikule nimeks Naiste mets, kuna seal tegid just pere naisliikmed hooldusraiet. Süsteemselt on kõik oma metsakultuurid nimedega nimetanud Järvamaa metsaomanik Toomas Lemming, kes näiteks 2013. aastal rajas talguliste abiga Kuulsuse kuusiku nende eesti meeste auks, kes 1944. aastal pidasid viimase lahingu punaarmee vastu.
Peale metsaomanike on metsas nimede andjad ka jahimehed.
Kas uute nimede panek võiks olla pärandkultuuri uus kiht? „Enne peab vaatama, kuidas need nimed ajas vastu peavad. Kui kultuurikiht, siis peab sel olema ka kandepind,” rääkis Jürgen Kusmin.
„Esialgu on uued nimetused pere või suguvõsa kultuur, saja aasta pärast on kindlasti pärandkultuur,” ütles Lembitu Twerdianski.
Jürgen Kusmin arutles, et tänapäeval töötab kohanimedele ja muudele maastikumärkidele vastu GPS. Kui metsas liikuda GPSi koordinaatide järgi, märkab inimene maastikumärke ja muid loodusemärke vähem ning tal pole ka põhjust neid meelde jätta või teistele kirjeldada.
Lembitu Twerdianski soovitas, et uued nimed võiks kindlasti fikseerida, kusagile kirja panna. „Meie pärandkultuuriobjektide inventuur käis ju ka vanade kaartide ja inimeste juttude järgi. See on väärtuslik folkloor, isikustatud loodustunnetuse edasiarendus. Kui see on fikseeritud, siis kunagi tuleviku kaardistajad leiavad selle üles.”
VIIO AITSAM
Pärandkultuuriobjektide kaart täieneb
• RMK eestvõttel inventeeritud pärandkultuuriobjektide andmed on kantud kaardile, mida saab vaadata kas RMK kodulehe pärandkultuuri jaotise kaudu või maa-ameti geoportaalist otse.
• Kuna inventuur ei hõlmanud (ei olekski saanud hõlmata) kõiki vanu objekte, mis me metsades olemas, saab kaardikihti pidevalt täiendada. Kõige lihtsam viis selleks on otsida RMK kodulehelt üles vastav ankeet, täita see ja ära saata. Sealtsamast saab vaadata pärandkultuuriobjektide tüübistikku ehk seda, mida pärandkultuuriks loetakse.
• Jürgen Kusmini andmeil on pärast 2011. aastat lisandunud igal aastal kaardile 500–1000 uut objekti ja samapalju on tehtud olemasolevate objektide andmetesse parandusi-täiendusi. Hetkel on kaardil objekte üle 38 000.
• Pärandkultuuriobjektide hoidmine ei ole metsaomaniku seaduslik kohustus. Metsaseaduses on neid mainitud vaid ühes punktis, kus on öeldud, et võimalusel tuleb need objektid (kiviaiad, lubjaahjukohad, vanade hoonete osad jne) metsatöid tehes säilitada.
• Pärandkultuurihoidu saab lugeda moraalseks kohustuseks.
Kirjutis ilmus ajalehes Maa Elu 31. jaanuaril 2019.
Last modified: 27. sept. 2024
