Jahindust on liigitatud ka metsa kõrvalkasutuseks, aga tänapäeval on selle tähendus märksa laiem.
Metsaomanikuks võib Eestis saada igaüks, kellel on selleks tahtmist ja metsamaa ostuks raha. Jahimeheks igaüks nii lihtsalt ei saa. Jahimeheks saada tahtja peab käima vastavatel kursustel (koolituse maht on ligi 60 tundi, sealhulgas ligi 40 tundi teooriat ja ligi 20 tundi praktikat), mis lõppevad eksamite ja laskekatsetega – nii saadakse jahitunnistus. Relvaloa saamiseks tuleb teha relvaeksam.
Jahitunnistus ei ole eluaegne, vaid seda tuleb iga 10 aasta tagant pikendada. Jahipidamine on jahiseaduse ja jahi-eeskirjaga samamoodi reguleeritud nagu metsakasutus metsaseaduse ja metsa majandamise eeskirjaga.
Metsaomanikke on Eestis üle 110 000, aga jahimehi üle 15 000. Sealjuures on jahimeeste tegutsemisruum märksa suurem. Metsamaaks loetakse umbes poolt Eesti territooriumist, kuid jahimaaks peaagu kogu pindala, kuna jahimaadest arvatakse välja vaid tiheasustusalad (linnad, alevid, alevikud, külad jms), puhke- ja virgestusalad ning kaitsealade need vööndid, kus jahipidamine on keelatud.
Jahimaa on Eestis jaotatud rohkem kui 320 jahipiirkonnaks, mis on antud jahindusorganisatsioonidele kasutada.
Jahimehed kui teadlaste abilised
Kõik teavad, et jahimees on see, kes metsas loomi kütib. See on jahinduse tahk, mille põhjal saab metsa kõrvalkasutusest rääkida. Jahimees kütib looma ja kasutab kas looma liha, nahka vms.
Selleks, et küttida, peab loodust ja loomi hästi tundma, teadma, mis aegadel ja kus loomad liiguvad, kuidas nad käituvad jms. Tänu nendele põhjalikele teadmistele on Eestis jahimeestest kujunenud need, kelle andmeid kasutavad ulukipopulatsioonide suuruse ja seisundi hindajad. Jahimeeste iga-aastane ulukiloendus on üks osa ulukiseirest.
Jahimehed on ka need, kellega lepitakse kokku igasuguste muude ulukiuuringute algandmete või algmaterjali saamine. Näiteks aitavad jahimehed kontrollida, kas marutaudi tõrjumisest on olnud kasu. Eestis ei ole enam marutaudi, kuid jätkuvalt on veterinaar- ja toiduamet levitanud vaktsiini piirialadel. Neis piirkondades kütitud rebastelt ja kährikutelt võtavad jahimehed proove, mida amet laboris marutaudi suhtes kontrollib.
Jahimeestel on suur roll võitluses sigade Aafrika katkuga. See tähendab küttimist, aga ka kütitud loomadelt proovide võtmist, mis operatiivselt laborisse uurida saadetakse.
Peale selle koguvad jahimehed teadlaste uuringute tarvis näiteks kütitud põtrade alalõualuid ja kütitud põdralehmade sigimiselundkondi.
Jahimehed on need, kelle abil katsetatakse uusi ulukiuurimisvõtteid ja tehakse muid vajalikke vaatlusi. Saab nentida, et jahimees on asendamatu lüli teadlaste ja metsloomade vahel.
Jahimehed kui looduse hoidjad
Mida aeg edasi, seda rohkem on rõhutuses jahimehe kui looduse kaitsja roll. Eesti Jahimeeste Selts, kus viimasel ajal on igaks aastaks välja kuulutatud eraldi fookusteema, millele keskendutakse, valis jahinduse kui looduskaitse 2018. aasta teemaks.
Jahindusest kui looduskaitsest rääkides märgitakse, et jahiulukid on ressurss, mida tuleb kasutada kestlikult ja teaduspõhiselt, arvestades nii bioloogilisi, majanduslikke kui sotsiaalseid ja kultuurilisi aspekte. Jahimeeste seltsi tegevjuht Tõnis Korts rõhutab, et jahindus on vastutuse võtmine.
Meie kasvava elanike arvuga planeedil surve loodusele ja looduse liikidele aina suureneb ja looduslik iseregulatsioon on rikutud. Sagenevad konfliktid inimese tegevuse ja ulukite tegevuse vahel. Linnastumisega seotult väheneb inimeste side maaga ja aina vähem tuntakse looduslikke protsesse.
Ulukiasurkondades levivad ulukihaigused, kliima soojenemine võimendab võõrliikide probleemi jne.
„Oleme inimestena oma tegevusega nii sügavalt looduslikesse protsessidesse sekkunud, et meil ei olegi muud võimalust, kui võtta ulukite hea käekäigu ja bioloogilise mitmekesisuse säilimise eest ise vastutus,” ütleb Tõnis Korts. Teisisõnul märgib ta jahimeeste rolli hoida tasakaalu inimeste ja metsloomade (looduse) vahel: „Lahendatakse ühiskondlikud tellimused loodusliku tasakaalu säilitamisel ja ülemääraste kahjude ärahoidmisel.”
Jahimehed ja metsamehed
Eesti ühiskonnas on toimunud huvitavad muutused, mis võivad olla ka mitme asjaolu kokkulangevus. Kuni pole ekstra uuritud, ei saa välistada ka tegelikku muutust, mis märgib mingit uut olukorda.
Alles viis-kuus aastat tagasi olid metsaomanikud ja jahimehed uue jahiseaduse vaidlustes vastandunud – kohati jäi mulje, et ühist keelt ei leita iial.
Viimastel aastatel on riigis linnastumine jätkunud ja süvenenud, nüüd kajab avalik ruum metsavaidlustest.
Jahimeeste ja metsaomanike (aga ka laiemalt metsameeste, nt metsasektori metsamajanduse osas töötab u 7000 inimest) seas on märgata aga koondumist. Üha sagedamini kuuleb metsaomanikega kõneldes ütlust, et jahimeestega ollakse ühes paadis.
On tekkinud olukord, kus Eesti inimesed linnastumise mõjul üha rohkem võõrduvad loodusest. Jahimehed ja metsamehed, kelle tegevus on otseselt metsa ja loodusega seotud ning eeldab metsa ja looduse tundmist, on üha rohkem nihkumas rolli, kus neist võivad saada või on juba saanud eestlaste tegeliku vahetu metsasideme hoidjad, kes teavad, mis metsas tegelikult toimub.
Last modified: 27. sept. 2024
