Lugu on ilmunud ajalehes Maa Elu.
Jutt käib looduse liikidest, kes oskavad hästi raiesmikule omaseid ja vaid lühiajaliselt püsivaid tingimusi ära kasutada.
Need, kes otsemaid raiesmikule saabuvad, on dendrofaagsed ulukid ehk puude ja põõsaste osadest toitujad – eelkõige põder, punahirv ja metskits. Nende raiesmikuhuvi põhjustest on põhjalikult kirjutanud maaülikooli dotsent Tiit Randveer õppelehes Sinu Mets („Metsaraie loob ulukitele soodsaid elupaiku!”; SM nr 47, juuni 2017).
Põder, punahirv ja metskits saavad rikkalikult toitu
Tiit Randveeru kirjutisest mõned väljavõtted:
- Metsaraie ei halvenda elutingimusi, vaid parandab. Enamgi veel – see on ilmselt kõige olulisem dendrofaagsete liikide elupaikade kvaliteeti parandav tegur, vähemalt põdrale kõige tähtsam.
- Dendrofaagsed ulukid toituvad teatud vanuses (so kõrgusvahemikus) puude ja põõsaste võrsetest ja koorest. Sobivat toitu leidub keskealises või vanemas metsas kümnetes kilogrammides ühe hektari kohta, kuid pajustikes või ka võsastunud raiesmikel sadades kilogrammides, 10–20aastastes männinoorendikes lausa tonnides.
- Samavõrra oluline kui toiduks sobiva biomassi suurenemine, on selle kontsentreeritus. Söödava otsimisele ei ole vaja kulutada energiat, kuna see on koondunud ühte kohta. Iga kokkuhoitud kilokalori tähendus ulukitele on sama kui säästetud rahaühik inimeste maailmas.
Kirjutise kokkuvõtvas osas märgib Tiit Randveer, et Eesti on koduks enam kui kuuekümnele imetajaliigile, kellest enamusele metsamajandus olulise tähtsusega ei ole. Kolm nende seast (põder, punahirv, metskits) on niisiis need, kes on metsamajanduse suhtes kasusaajad ehk võitjad – intensiivse uuendusraiega kaasneb nende loomade arvukuse tõus. Kuna need liigid on hundi, metskits ka ilvese eelistatud saakloomad, mõjutab metsaraie kaudselt ka suurkiskjate heaolu (on arvukuse kasvu üheks eelduseks).
Ainus, kes imetajatest metsaraie tõttu tõepoolest kannatab, on Eestis oma areaali ääreala asustav lendorav. Peale selle on üks metsloom, kes pole võitja ega kaotaja, vaid Tiit Randveeru sõnul „inimese muudetud looduses aktiivne vastuhakkaja” ja see on kobras.
Valguslembesed taimeliigid saavad kasvamise võimaluse
Ka taimestiku suhetest raietega saab lugeda Sinu Metsast, kus sellest kirjutab taimeökoloog Jaan Liira („Kuidas raied metsas taimi mõjutavad?”; SM nr 48, september 2017). Kohe pärast raiet levivad Jaan Liira järgi raiesmikul veel metsaliigid, kuid siis hakkavad pead tõstma „need avamaastiku taimeliigid, mille seemned on kas juba aastakümneid mullas ootel (kutsutakse seemnepangaks) või mille seemneid on „õhk pidevalt täis” (kutsutakse seemnevihmaks)”. Õhu kaudu levivad näiteks põdrakanep ja kilpjalg. Seemnepangas ootajate seas on teiste hulgas metsmaasikas ja vaarikas.
Kui need ootel või õhu kaudu levivad taimeliigid kord juba kasvama on saanud hakata, hõivavad nad ala kiiresti. Kuna pärast raiet on alal rohkem niiskust ja mullaviljakus kasvab, võivad taimed raielangil „olla oma metsas kasvavatest liigikaaslastest palju suuremad ja maltsakamad ning toodavad ka rohkem õisi ja seemneid”. Piltlikult öeldes käib aktiivne kasvamise-õitsemise võimaluse ärakasutamine, kuni seda saab teha. Kui alal hakkavad puud juba suuremaks kasvama, algab avamaastiku taimestiku taadumine. Mulda luuakse uus seemnepank, mis jääb ootama uusi võimalusi.
Raiesmikud on paigad, mis meeldivad marjulistele ja ajas aina rohkem ka mesinikele, kes selle lopsaka ja mitmekesise taimekasvuperioodi kasutavad ära sellega, et toovad oma mesitarud raiesmike servaaladele. Intensiivse põllumajanduse tingimustes on metsalagendikud, mille hulka saab lugeda ka raiesmikud, üha hinnatumad mesilaste korjealad.
Avamaastikelt tõrjutud päevaliblikad leiavad uue elupaiga
Taimestiku muutus pärast raiet metsa tekkinud lagedatel aladel avaldab kindlalt soodsat mõju paljudele putukaliikidele, kuid seda on vähe uuritud ja enamik n-ö kasusaajatest on teadmata. Vähemalt on teada, et nii nagu mesilastele on raiesmik hea korjeala, pakub see häid võimalusi ka kimalastele.
Järjest rohkem on andmeid päevaliblikate kohta, kelle levimist metsa avatud aladel on uurinud Tartu ülikooli zooloogid Mari-Liis Viljur ja Tiit Teder. Uuritavaid liblikaliike nimetavad nad ka niiduliblikateks.
Kuna poollooduslike niitude pindala on intensiivse põllumajanduse tingimustes kiiresti kahanenud, pole paljudel liblikaliikidel enam elupaika ja nad on kolinud ringi metsa. Tihedas metsas nad elada ei saa, kuid võimalusi pakuvad lagedamad alad – raiesmikud, sihid, teeservad, kõrgepingeliinide trassid.
Oma nelja aasta taguses magistritöös „Raiesmikud päevaliblikate elupaigana – kas mets on levimisbarjääriks?” võrdles Mari-Liis Viljur päevaliblikate liigirikkust ja liigilist koosseisu metsaga täielikult eraldatud raiesmikel ja nn avakoosluste võrgustiku raiesmikel. Tulemus oli, et „metsaraiesmikud pakuvad elupaika enamikule regionaalsest päevaliblikafaunast, k.a traditsiooniliselt niiduliikideks peetavatele päevaliblikatele”. Teine tulemus oli, et päevaliblikate liigirikkus oli täielikult metsaga eraldatud raiesmikel pea sama suur kui avamaastikuga seotud raiesmikel.
Auli Relve uuris oma 2016. aasta magistritöös „Päevaliblikad metsamaastikus – levimise liigisisene varieeruvus”, kas metsaga täielikult eraldatud raiesmikel liikuvad liblikad on tiiva kuju või suuruse poolest kuidagi teistsugused kui nende mujal elavad liigikaaslased. Uuringutulemus näitas, et erinevust, mida võiks seostada parema lendamis- ja levimisvõimega, ei ole. See tähendab, et raiesmike asustamine ei eelda spetsiifilisi tunnuseid ja raiesmikud võivadki olla uudsed sobilikud elupaigad kadunud niitude asemel.
Eraldi teema on veel linnud ja raiesmik, millest on ilmunud kirjutis ajalehes Maa Elu.
Õppelehte Sinu Mets, millele loos on viidatud, saab lugeda erametsaportaalist.