Harilik haab (Populus tremula) on Eesti metsades üks levinumaid lehtpuid. Teda kohtab salumetsades, lodudes, luhtadel, metsaservades, raiesmikel, endistel puisniitudel ja maha jäetud põllulappidel.
Ivar Sibul
Eesti Maaülikooli dendroloogia ja metsaentomoloogia kaasprofessor
Haab kasvab ühtviisi hästi nii parasniisketel kui ka ajutiselt niisketel viljakatel muldadel.
Haab kui häiringujärgse metsa ehitaja
Haab on kiire reageerija valgusele ja ruumile: kui pärast häiringut tekib metsamaastikku häil või suurem lagedam ala, kas siis pärast tormi, põlengut või raiet, on ta sageli pioneerliigina esimesena kohal. Pioneerpuu staatust ei taga talle aga mitte niivõrd lendkarvatutiga varustatud imeväikeste seemnete rohkus ega nende hea levik, sest vilja kannab haab peaaegu igal aastal, vaid juurevõsumisvõime ning laialdane juurekava, sest haava juurestik ulatub puuvõra piiridest oluliselt kaugemale.
Kuigi pindmiste juurte lisapungadest annab haab juurevõsusid ka puu eluajal, algab nende kiire teke ja kasv just pärast raiet või siis tüve-juurte vigastamisel. Näeme ju pärast raiet endise vana haavapuu lähimas ja kaugemas naabruses suurt hulka juurevõsutaimi, mille kasvukiirus on hämmastav. Haava generatiivset arengut takistab aga peamiselt haava seemnete väga lühike eluvõime ja valgusnõudlike haavatõusmete vähene konkurents rohttaimedega.
Külmakindla ning hea kohanemis- ja võsumisvõime tõttu on aga harilik haab üks kõige laiema areaaliga puuliike terves maailmas – teda kohtab praktiliselt kogu Euraasias, alates Islandist, Iirimaalt ja Hispaaniast kuni Jaapani saarte ja Lõuna-Hiinani. Lisaks leidub teda ka Põhja-Aafrikas ja Väike-Aasias. Siiski võib haavikuid enam näha Baltimaades ja Fennoskandias, samuti Euraasia okasmetsade lõunaosa ja segametsade ning metsastepivööndis. Kaaspuuliigiks on harilikule haavale kased, kuusk, sanglepp, harvem seltsib ta tamme, pärna või männiga. Eestis kasvavad haavikud peamiselt naadi, jänesekapsa ja jänesekapsa-mustika kasvukohatüübis.
Haavaleht paneb metsa sosistama
Harilik haab on meie ainus looduslikult kasvav papli perekonna esindaja. Ta on hilja puhkev metsapuu ja tema noored lehed on sageli jahedal kevadel punakad, mis suve alguseks muutuvad tuhm- või tumeroheliseks. Sügisel võtab haavik sageli aga vasekarva või kollakasoranži jume, mistõttu hakkab ta segametsas juba kaugelt silma.
Haava kõigile hästi tuntud tunnus on aga pidev lehevärin, sest juba isegi väga nõrk tuuleiil paneb kogu haavavõra kahisema. See omapära on andnud harilikule haavale ka ladinakeelse liigiepiteedi – tremula, mis tähendabki värisevat. Siiski pole lehtede värin ainult hariliku haava isikupära. Värisevate lehtedega papleid-haabasid on perekonnas teisigi. Just pikk ja lehealuse lähedalt lapik leheroots laseb jämedate tömpjate hammastega või laineliselt täkilise servaga ümaral lehel tuule käes vabalt liikuda. See omakorda parandab valguse püüdmist eri nurkade alt, aitab vältida lehepinna ülekuumenemist ja suurendab õhu hoogsamat liikumist sellel, kiirendades lehtede gaasivahetust ja fotosünteesiprotsessi.
Arvatavalt ongi see üks võtmetegur, miks haab on nõnda kiirekasvuline. Eriti kiire kasvuga on haab noores eas, kui aastane kõrguskasv võib küündida üle ühe meetri, esimestel kasvuaastatel isegi üle kahe meetri. Seega polegi üllatav, kui kümneaastaselt võib haaviku hektaritagavara ulatuda 50 m3 ning 30-aastaselt juba 200 m3-ni. Suure valgusevajaduse tõttu on aga haavikute iseharvenemine kiire ning tihedamas puistus jäävad tüved peeneks ja võrad lühikeseks. Puude jämeduskasvu saab aga suurendada varajase ja tugevaastmelise harvendusraiega.
Kõrged ja jämedad
Haab on Eesti kõrgeim pärismaine lehtpuu, kuuludes meie kõrgeimate puude – mändide ja kuuskede kõrgseltskonda. Kui haava tavapärane kõrgus jääb 20–30 meetri kanti, siis soodsates tingimustes võib ta sirguda isegi üle 40 meetri. Eestis on mõõdetud harilikke haabu, mis ületavad 41 meetrit, ning viimase kümnendi täpsusmõõtmised on toonud välja rekordpuu Valgamaal Otepää vallas Tiidu külas, mille kõrgus on üle 43 meetri. Enne seda peeti kõrgeimaks Järvselja metsades kasvavat ligikaudu 42-meetrist haaba.
Järvseljalt ja mõnelt poolt mujaltki Eestist võib leida ka hiidhaava ehk hariliku haava triploidse vormi (P. tremula f. gigas), kelle kromosoomide arv on 57, põhiliigil aga 38. Hiidhaava võrsed on jämedamad, pungad ja lehed suuremad ning puud kõrgemad.
Haava haigused ja temaga seotud elustik
Noore haava tüvi on sirge ja sale ning koor sile, värvuselt rohekas- või hiirhall. Vananedes koor korbastub. Vanade haabade tüve läbimõõt ulatub ligikaudu meetrini ja vanus kuni 160 aastani. Siiski jääb haava elukaar sageli oluliselt lühemaks, kuna kõrgemas eas on tüves juba ulatuslikult levinud puu elujõudu vähendav südamemädanik. Seda põhjustavad mitmed torikulised, nagu haavataelik, haava tuletaelik ja jänesvaabik, millega nakatuvad puud koorevigastuste ja oksahaavade kaudu.
Neid kahjustusi tekitavad noorte võrsete ja koore söömisega sõralised (põder, metskits, hirv) ning närilised (jänesed, kobras). Sageli on noor juurevõsutaim seennakkuse pärinud aga juba vanapuult. Nakkuse võib tüvesse viia ka suur-haavasikk, kelle tõugud kaevendavad noorte puude tüükaosas. Siklasi, kellele haab on peremeespuu, on veel teisigi. Lisaks on haavaga seotud mitu üraskiliiki ja näiteks kaunis koerlibliklaste hulka kuuluv haavalumik, kelle liblikaliigi rööviku toiduks on haavalehed. Haabade lehti himustavad ka punaste kattetiibadega haavapoid.
Vihmastel suvedel lööbib noortele võrsetele ja lehtedele seen Venturia tremulae (suguta arengujärk Pollaccia radiosa), mida tuntakse haava võrse-musttaudi ehk haava-mustvõrsena. Selle nakkushaiguse esimesteks sümptomiteks on mustad laigud lehtedel. Kevade ja suve jooksul laigud suurenevad ning ühinevad, katavad kogu lehe ja leht närbub. Sarnaselt areneb ka võrsete nakatumine, need närbuvad ja painduvad, mistõttu sarnaneb kahjustuspilt külmakahjustusega. Nakkushaigus ilmneb kevadel ja selle allikaks on eelmisest vegetatsiooniperioodist maha langenud nakatunud lehed, mis talvituvad puude all maapinnal.
Eoste arengut ja levikut soodustab aga külm ning märg kevad. Haiguse levik aeglustub soojadel ja kuivadel suvekuudel. Haava okste ja tüve vähki, aga ka koorepõletikku ja okste kuivamist põhjustab seen Cryptodiaporthe populea. Haab on aga ise vahepermeestaimeks noortel mändidel esineva haiguse männi-pigiroostele (Melampsora pinitorqua).
Poolpehkinud, seest õõnsustega vanad suured haavad ja surnud haavapuit on hindamatu väärtusega metsa mitmekesisusele. Eesti looduses pole mitte ühtegi teist puuliiki, kellega oleks seotud nii ohtralt elustikuliike kui haavaga. Harilikul haaval eluneb väga suur hulk erinevaid samblike ja sammalde ning putuka- ja seeneliike, lisaks on ta elupaigaks mitmetele haruldastele metsalinnu ja -imetajaliigile. Nii on vanad haavikud asendamatuks biotoobiks näiteks valgeselg-kirjurähnile või lendorvale.
Haavapuidu vanad ja uued kasutused
Valkjat hästi töödeldavat ja pehmet haavapuitu hindab ka inimene. Haavapuitu kasutatakse paberi, tselluloosi, tikkude, saunalavalaudade, katuselaastude, toidunõude, paatide (haabjad) valmistamiseks. Kuigi halupuuna vajab haab pikka kuivamisaega, kasutatakse teda ka küttepuuna, sest haavapuit ei anna põlemisel tahma ega tekita korstnapigi, seetõttu puhastab haavaga ahju kütmine korstnaid.
Kokkuvõtvalt võibki öelda, et haab on metsamaastikul ühtaegu algne ja ajutine ning samas alaline ja asendamatu ehk mets algab sosinast – vaikselt kahisevast noorest haavavõrast. Ta tuleb esimesena, kuid jätab endast lahkudes maha midagi püsivamat, millest sõltuvad paljud. Seega pole ka ime, et harilik haab on valitud 2026. aasta puuks ja jõuab kevadel ka postmargile.
Last modified: 9. jaan. 2026
