Alustuseks on oluline teada, et Euroopa Liidus ei ole ühtset metsapoliitikat, vaid on liikmesriikide enda asi otsustada, kuidas oma metsaga ringi käia. Sellest hoolimata on Euroopa Liit liikmete metsaasjadesse üha enam sekkumas.
Jaanus Aun
Eesti Erametsaliidu tegevjuht
Tõsi, seda ei tehta otse, kuid roheleppe raames on vastu võetud mitmeid õigusakte, mis kliimakaitse või elurikkuse hoidmise nimel võivad puudutada ka Eesti metsas toimetamist. Allpool märgin nendest ära mõned olulisemad.
Looduse taastamise määrus
Looduse taastamise määrus seab eesmärgiks metsaökosüsteemide taastamise ja kaitsealuste elupaikade seisundi parandamise. Kohustus on aastaks 2030 taastada viiendik Euroopa Liidu kahjustatud maa- ja mereökosüsteemidest ning aastaks 2050 kõik ökosüsteemid. Riikidel tuleb kirja panna detailne taastamiskava, mis kirjeldab, kuidas täpselt looduse taastamine välja hakkab nägema.
Hetkel valitseb aga ebakindlus, mida uus Euroopa regulatsioon meie metsaomanikele täpselt tähendab. Kliimaministeeriumi esindajate sõnul keskenduvad kaitsemeetmed rohkem riigimetsale, kuid lõplik selgus saabub tõenäoliselt lähiaastatel. Kahjuks on teada, et looduse taastamise määrus ei näe ette uusi rahalisi vahendeid looduskaitse edendamiseks. Küsimusele, kuidas metsaomanike kulusid kaetakse, on seni vastatud, et tuleb kasutada ühtse põllumajanduspoliitika strateegiakava võimalusi, ehk võtta samast rahakotist, millest juba praegu maaelu turgutatakse. Teame aga, kui kõhnavõitu see rahatasku on.
Raadamismäärus
Aastatel 1990–2020 raadati maailmas ca 420 miljonit hektarit metsa. 90 protsenti raadamisest on põhjustatud põllumajandusmaa laiendamisest Euroopast väljaspool asuvates maades. Euroopa Liidul on soov garanteerida, et Euroopa turul müüdavad tooted ei aitaks kaasa metsade hävitamisele kogu maailmas. Sel eesmärgil on vastu võetud nn raadamismäärus, mille jõustumisel piiratakse selliste kaupade jõudmist Euroopa turule, mis on saadud metsast põllumaa tegemise tulemusena. Piirang puudutab lisaks raadamisest tekkinud puidu turustamisele ka põllumajandustoodete müüki, mis on saadud alalt, kus metsast on põld või karjamaa saanud.
Määruse ettevalmistamisel näis esmapilgul, et see ei pruugi meid puudutadagi, kuna keskenduti pigem globaalsete põllumajandustoodetega seotud probleemide lahendamisele, nagu palmiõli, soja, kakao, kohv või veiseliha. Aga nagu ikka on saatan peidus detailides. Selgus, et ka meie metsaomanikud peaksid hakkama Euroopa Liidu ülikohmakas infosüsteemis iga puidukoorma täpset asukohta registreerima, et tõendada, et puit ei ole saadud metsade hävitamise teel. Õnneks on nüüdseks jõutud lahenduseni, kus metsaomanik saab volitada metsamaterjali ostjat enda eest andmeid sisestama. Eesti püüab ära kasutada oma head IT suutlikkust ja olemasolevaid infosüsteeme (metsaregister, e-veoseleht) ning luua tehnilise lahenduse, mis võimaldaks infot edastada automaatselt. Määrus jõustub järgmise aasta algusest.
Kuna kõigis Euroopa riikides ei jõuta infosüsteemi selleks ajaks mugavalt kasutatavaks sättida, avaldavad mitmed riigid survet määruse jõustumise edasi lükkamiseks. Euroopa tasandilt kinnitust hilisema rakendamise kohta aga senini pole.
Taastuvenergia direktiiv III
Hiljuti vastu võetud taastuvenergia direktiivi III versioon karmistab reegleid, et tagada energiaks kasutatava puidu säästlik varumine. Sellega kehtestatakse nn no-go-alad, kust puitu enam varuda ei tohi (Eesti tõlgenduses peamiselt kaitsealad). Sellistelt aladelt pärit puidust saadavat energiat ei tohi nimetada taastuvenergiaks.
Kui seni pidid säästlikkuse kriteeriumitele vastavust tõendama rohkem kui 20-megavatised soojusenergia tootjad, siis nüüd langeb see piirmäär 7,5 megavatile. See muudatus võib teatud juhtudel tekitada metsaomanikele takistusi energiapuidu turustamisel. Eriti on metsarahva hulgas tekitanud küsimusi puitbiomassi varumise keeld turba- ja märgaladelt. Siin on oluline teada direktiivis sisalduvat erandit, mis siiski lubab neilt aladelt energiatootmiseks puitu hankida, kui need alad olid 2008. aasta jaanuari seisuga kuivendatud. Nii on ka erametsaliit kutsunud maaomanikke üles kandma varem rajatud kuivenduskraave maaparandussüsteemide registrisse. Sel moel õnnestub kinnitada, et tegemist ongi juba varem kuivendatud alaga.
Viimastel aastatel on meie metsaomanikke enim mõjutanud just need Euroopa otsused, mis tehti juba paarkümmend aastat tagasi. Kui Natura alad Euroopa Liiduga liitumise eeltingimusena kaardistati, kinnitati korduvalt, et see ei too kaasa olulisi piiranguid ja senised maamajanduslikud tegevused võivad jätkuda. Nii loodi Natura aladele piiranguvööndid, kus piiratud mahus metsamajandamine oli lubatud.
Nüüdseks on aga metsaomanike nördimuseks need lubadused risti vastupidiseks muutunud. Leebema majandamisrežiimiga alad on muutumas rangelt kaitstavateks vöönditeks. Kahjuks paistab, et jõulise Euroopa rohepoliitika vastu pole suurt midagi teha, ja nii jääb kodumets üha enam looduskaitse alla. Metsaomanikel jääb vaid loota, et Eesti riik tagab lõpuks piirangute eest õiglased hüvitised. Pole ju aus kogu kaitsekoormat ainult metsaomanike kaela veeretada.