Hiiumaal Nõmba külas Mustika talus elav Rein Jürimäe on metsaomanik olnud varsti juba 3O aastat. Metsa majandades püüab ta üha enam olla hiidlaslikult kaval – võtta metsa maha nii, et mets samal ajal alles jääks.
Peep Lillemägi
Vabakutseline ajakirjanik
„1996. aastal ostsime selle koha ja siis oli seadus, et kui ümber maja on omandireformi käigus kompenseeritud talumaid, sai neid erastada. Olin noor ja ahne mees ja võtsin nii palju, kui sai,“ räägib Jürimäe. Riigi kasuks on seatud hüpoteek ja igal aastal makstakse selle lunastamiseks riigieelarvesse teatud summa. Kümneaastane järg on ees ootamas.
Noore mehe riskijulgusega tehtud otsus metsaomanikuks hakata muutis tema elu. Kokku toimub metsa majandamine täna 35 hektaril. Kuna mulla boniteet on hea, siis on mets isegi Hiiumaa kui Eesti kõige metsasema maakonna mõõdupuuga mõõtes üle keskmise. „Metsaomanik peab tahes-tahtmata ka metsamees olema,“ ütleb Jürimäe, lisades aastatega kujunenud veendumuse – metsale on kõige parem, kui teed metsas oma teadmiste ja tahtmiste piires enamiku töödest ise.
Metsa väärtus
Mets, mis Mustika talu maadel kasvab, on kindlasti kordi rohkem väärt kui on maa väärtus. Metsa väärtus koguneb aga tasapisi ja seda ei saa mõõta üksnes rahas. Just seepärast kasutab Rein Jürimäe oma metsas selliseid metsamajanduslikke võtteid, mida kokkuvõttev sõna – püsimetsandus – iga looduskaitsja südame kiiremini põksuma paneb. Talle endale meeldib rohkem väljend „püsimetsa kasvatamine“. Metsandus on tema meelest veidi laiem termin. „Mets kasvab ise, kui olla kohal ja teha õigeid liigutusi, saab seda protsessi suunata,“ on mees veendunud.
Esimene metsakorralduskava sai Mustika talu metsades paika aastal 1999. Viimase lageraie, mille maht jäi alla poole hektari, tegi Jürimäe oma metsas viis aastat tagasi. „Stress, mida ise tajun peale lageraiet, ei tasu ära. Hiidlane on kaval, püüan metsa maha võtta nii, et mets jääks alles,“ lausub ta krüptilisena tunduva mõtte.
Istikud oma metsast
Raielanke leiab ka Jürimäe metsades, kuid need on väikesed – kümnendik hektarit. Sellisel mikrolangil on ilus nimi – häil. Kaugemalt seda ei märkagi ning ka raie järel jääb seal taimestik ja olustik samasugune nagu kõrvalasuvas metsas.
Uusi puid kasvama saada on nii majandatavas metsas keeruline. Niiskematel, natuke rammusama mullaga aladel läheb see paremini. „Avada tuleb lõunapoolset külge, et valgus pääseks ligi. Siis hakkab mõne aastaga uus mets tulema. Istikuid ei ole ma enam ammu ostnud. Mõnikümmend kuuse- ja männiistikut võtan oma maalt elektriliinide alt. Täiendan raiutud aladel nendega kohti, kuhu uusi puid tahan, enne kui sinna tuleb mätas,“ räägib ta.
Istutatud taimed märgib Jürimäe puutokkidega, et need suvel kõrge rohu sisse ei kaoks. „Siis tallan rohu taime ümbert maha, et päike saaks ligi, ja nii see väike puu kasvab. Paari aasta pärast saab ta juba ise hakkama. Siis on teemaks põdrad, aga nende vastu saab teha tõrjet,“ selgitab metsaomanik.
Rein Jürimäe ei laida ka neid, kes näevad metsanduses eelkõige ettevõtlust. Ettevõtluse eesmärk on ju saada tulu ja maksimeerida kasumit. Tulu täidab omaniku pangaarvet ja riigikassat, läheb uuesti ringlusse.
Mets inimest ei vaja
„Metsale ei ole tegelikult vaja mingit majandamist. Metsaga ei juhtu mitte midagi ka siis, kui inimene sada aastat metsa ei tule. Tüve maht jääb küll väiksemaks ja neid puid, mis saekaatrimeestele meeldivad, on palju vähem, aga looduskeskkond elab oma elu. Männipuu läheb siis, kui puu lõpetab kasvamise, tegelikult kvaliteedilt veel paremaks,“ arutleb ta.
Need, kes metsaomanikule puidu eest maksavad, kipuvad dikteerima, millal puud maha võtta. Metsa kui terviku jaoks ei pruugi see alati kõige parem aeg olla. „Mina saan oma metsa juures seda soovi eirata. See nõuab rohkem hoolt, aga jätab hea tunde,“ sõnab mees.
Nii on tema metsas au sees näiteks tammed, mis metsaomaniku jaoks on puhtalt emotsioonipuud.
Jürimäe 35 hektarit metsa annab paberil 110–120 tihu puitu igal aastal. Paarkümmend aastat metsakorralduskava näitab tema metsa mahtu samasugusena. Metsast saab puitu, aga mets jääb alles.
Omanik pole ohtlik
Jürimäe ütleb, et mõistab looduskaitsjate püüdlusi. „Maailm on üks süsteem ja selles mõttes saan ma otsustajatest aru. Maailma rohelisemad kandid peavad kompenseerima neid piirkondi gloobusel, kust rohkem tossu tuleb…“ mõtiskleb ta. Mustika talu metsades praegu teadaolevalt ühtegi taime või looma vääriselupaika ei ole. „Küll aga on mul mõned metsaalad, mille vanus on üle 110 aasta. Sinna kipub neid elupaiku tekkima. Loodan, et bürokraatlikuks käteväänamiseks ei lähe. Olen 30 aastat metsas käinud ja usun, et ma ei ole metsale ohtlik.“
Rein Jürimäe metsamaa on 450 miljonit aastat tagasi praeguse Hiiumaa asupaika partsatanud meteoriidikraatri murrutuse alal. „Üleval, tee ääres on puhas liiv, allapoole tulles moreen, siis edasi savi, kuhu tekib tiik. Metssigadele on see nagu spaa. Seal nad püherdavad ja saavad söödikutest vabaks. Mitu kuuske on ära kuivanud, sest siga nühib muda maha. Pere taksikoer tüütab rebaseid ja kährikuid. Kuskil haigur, aga tore lind on pasknäär. Ilus, värviline ja kannab tammetõrusid laiali. Tavaline suure metsa loomastik,“ räägib Jürimäe sellest, kuidas metsas elu käib.
Hiiumaa suitsusaun väärib patenti
Põhitegevusena tegeleb Rein Jürimäe puitehitistega ja võtab metsast just seda puitu, mida ehitusel parajasti tarvis läheb. Palkmajale sobib puutüvest paar palki. Alt liiga jäme, ülalt liiga peenike. Kokkuostjad saavad ülejäänu. Jääb ka paberipuuks.
90ndatel sai iga mees teha seda, mida tahtis ja mille järele vajadus oli. Jürimäel kukkus välja nii, et ta hakkas tegema rookatuseid. Sealt liikus edasi puitehitiste juurde.
„Olen püüdnud teha asju, mida vanad mehed on osanud teha. Vanaisa oli mul hinnatud puutöö- ja ehitusmees. Vist on selles osas midagi geenidega kaasa tulnud. Ükski selline meistrimees mind otseõpetanud ei ole, aga olen ise tähele pannud nende töid, mis ajale vastu on pidanud, nendest on õppida. Ka seda, kuidas vigu vältida,“ räägib ta.
Lõunaeestlased on oma suitsusauna suureks rääkinud ja sellest filmigi teinud. Hiiumaa suitsusaun on tegelikult praktilisem, mis muuhulgas väljendub asjaolus, et kastkeris annab korraliku leili välja veel ka teisel päeval.
Jürimäe õuel tiigi kaldal seisval suitsusaunal on arhailisest välimusest hoolimata vanust vaid kümmekond aastat. Tõsi, lapsepõlvekodust pärit nurgatappidega osa saunast on üle 200 aasta vana. Nii elab ajalugu uues edasi.
Saunal on koguni kolm välisust ja väga tahmaseks seal ei lähegi. Rein Jürimäe ise naerab, et tegelikult peaks võtma patendi – 21. sajandi suitsusaun.