Euroopa Parlamendi valimisnädal on 3. juunist 9. juunini 2024.
Eestist valitakse parlamenti 7 liiget 78 kandidaadi hulgast.
Eesti Erametsaliit saatis europarlamendi valimistel kandidaatidele kirja uurimaks nende metsandusteemalisi seisukohti.
Esitasime kandidaatidele kaks küsimust:
1) Kas toetate põhimõtet, et metsapoliitika peaks jääma liikmesriikide pädevusse?
2) Kuidas kavatsete tagada, et Brüsselist tulevad õigusaktid ei piiraks põhjendamatult Eesti erametsaomanike õigusi ja võimalust oma metsa majandada?
Lisaks konkreetsetele küsimustele pakkusime ka võimaluse vabas vormis teemakohasteks kommentaarideks.
Kandidaatide hulgas oli neid, kes vastasid konkreetsetele küsimusteni ja neidki, kes eelistasid oma seisukohtasid selgitada vabas vormis.
Vastuseid saab lugeda allolevatelt vahekaartidelt.
Ükski Reformierakonna kandidaatidest Eesti Erametsaliidu esitatud küsimustele ei vastanud.
1) Jah metsapoliitika peaks jääma liikmesriikide pädevusse.
Samas metsad ja metsade ökosüsteem ei tunne riigipiire ning selles vaates kestlik metsamajandamine peaks olema kogu Euroopa ühine eesmärk.
2) Põhjendamatute piirangute kehtestamise eest peab seisma iga kandidaat ja seda kõigi seaduste puhul. Meie esmane eesmärk peab olema tagada, et meie metsad oleks hästi hoitud ja kestlikult majandatud. Kui metsi on vaja täiendavalt kaitsta aga need metsad on erametsad, et siis tuleb riigil ja/või Euroopa Liidul tagada vajalikud leevendusmeetmed.
Täiendava kaitse alla minevate erametsade puhul on vaja ennekõike järgevaid siseriiklikke muudatusi:
1. tõsta õiglasemale tasemele iga-aastased hüvitised
2. tõsta õiglasemale tasemele metsamaa hinnad, et kui omanik soovib kaitse alla mineva metsamaa riigile müüa
3. võimaldada kaitse alla mineva metsamaa vahetamist samaväärse riigile kuuluva metsamaaga.
Nende meetmete puhul me tagame selle, et meie metsad oleksid paremini hoitud ja kõik metsaomanikud oleksid veel enam motiveeritud loodushoiu kohalt oluliste metsade kaitsmisest.
1) Nii ja naa. Metsad ja ökosüsteemid riigipiire ei tunnista seega on möödapääsmatu, et teatava piirini peaks metsandus- ja keskkonnapoliitika olema ka liidu tasandil koordineeritud. Näiteks üle-euroopaline metsaseire, mille puhul koostada soovitusi ja analüüse, mille pinnalt siis liikmesriigid saaksid juba ise vajalikke otsuseid langetada. Aga olgu rõhutatud, et riigile peaks siin jääma viimane sõna. Mistahes suurte eesmärkide puhul peaks loogika olema, et EL tasandil lepime kokku suured eesmärgid, aga nendeni jõudmine võiks võimalikult suures ulatuses jääda liikmesriikide teha ja otsustada. Metsanduspoliitika on üks valdkondadest, kus lähenemine peab olema väga kohalik.
2) Parlamendiliikme peamisteks hoobadeks on töötasandil vajalike parandus- ja muudatusettepanekute tegemine, aga ka teema tõstatamine fraktsioonide töö tasemel ning suhtlus huvigruppidega. Loomulikult ei saa parlamendiliige oma tegevuses lähtuda ühe või teise huvigrupi ettepanekutest – poliitiku töö ongi otsida tervislikku tasakaalu, leida kompromisse. Samas tasub meeles pidada, et selliste teemade puhul annavad lõviosa sisendist hoopis liikmesriikide valitsused-ametkonnad, mitte europarlamendi liikmed. Europarlamendi liikmel seevastu on kindlasti vajalik kõlapind ja haare, et neid teemasid Brüsselist ka Eestisse tagasi peegeldada, siin päevakorda tõsta ning pakkuda laiemat tunnetust Euroopa tasandilt.
Tunnistan, et ei ole metsapoliitka ekspert, kuid EP valimiste kandidaadina, juhinduses Teie poolt osutatud subsidiaarsuse põhimõttest, mis kehtib palju laiemalt, vastan mõlemale küsimusele jaatavalt.
Siinjuures mainin, et olen seisukohal, et metsapoliitikas peab valitsema tasakaal metsa, kui ressursi kasutamise ning loodusrikkuse säilitamise vahel. Tasakaakupunkti leidmine on mõistagi keeruline, kuid see on möödapäästmatu ülesanne. Ei saa samas kuidagi välistada, et EL metsapoliitika kujuneb igati/paljuski mõistlikuks, kuid see võiks olla liikmesriikidele pigem soovituslik.
Ma olen erametsaomanik, metsaühistu liige ja sellega ongi kõik vastatud. Tervitades ja kinnitades, et teistel kandidaatidel pole sedagi metsandusalast pädevust, kui minu tillukesed teadmised päris metsameeste ja -naistega võrreldes.
1) Jah, toetan.
2) Olen seisukohal, et mitte üksnes Eesti erametsaomanike õigused ei pea olema tagatud, vaid palju laiemalt Eesti elanike ja ettevõtjate õigused ise otsustada ja vastutada, peavad olema tagatud.
Käskude ja keeldude poliitikale, mis järjest enam maad võtab, tuleb otsustavalt vastu seista. Plaanin vastavat selgitustööd teha nii oma fraktsioonis, milleks on Isamaa puhul suurim Euroopa Parlamendi fraktsioon Euroopa Rahvapartei, kui ka rumalustele, põhjendamatutele piirangutele ja Eesti huvisid kahjutavatele otsustele vastu hääletada.
1) Toetan küll. Samas pean tähtsaks, et otsused oleks tehtud hea, mõistlikku ja säästliku majandamise meeleolus. Et ettevõtlus toimiks ja kõigi kodanike heaolu paraneks.
2) Peamine on selgitustöö, avalikud seisukohad, koostöö teiste riikide poliitikutega. Usun, et Eestil on selles küsimuses liitlasi ja nendega tuleb kokku hoida. Vastu tuleb seista ebamõistlikele piirangutele metsa majandada.
1) Muidugi peab metspoliitika jääma liikmesriikide pädevusse. Metsad Itaalias, Prantsusmaal ja Eestis on niivõrd erinevad, et neid ei ole mõistlik samadel alustel käsitleda.
2) Euroopa aktid sünnivad ju koostöös liikmesriikidega ning Eesti riigil on olnud alati võimalus kaasa rääkida. Kahjuks ei ole seda tehtud piisavalt jõuliselt. Ükski Euroopa õigusakt ei räägi otseselt erametsast vaid räägitakse metsast kui sellisest ja puidu väärindamisest. Euroopa on andnud Eestile ametliku soovituse – süsiniku sidumise suurendamiseks tuleb metsa paremini majandada ja puidust tuleb toota rohkem kaua kestvaid tooteid. Väga mõistlikud soovitused – kõik ülejäänu oleme siin kohapeal juurde mõelnud.
Kui nüüd minna isikliku panuse peale siis juhul kui osutun valituks ja läheb komisjonide valimiseks siis minu valik ei ole kindlasti välispoliitika suunal vaid just majanduse ja energeetika poolel, mis hõlmab ka metsandust.
Jah, kinnitan üle, et meie erakond soovib terves reas valdkondades tuua otsustuse Brüsselist tagasi liikmesriikidesse, muu hulgas kõigis keskkonnateemades. See tähendab ka metsandust.
Samuti leiame, et keskkonnateemadel tuleb taastada ühehäälsuse nõue ehk riikide vetoõigus, mis tagaks, et meile kahjulikke otsuseid ei saaks sündida.
Töötame selle nimel nii Eestis kui ka Brüsselis.
Loomulikult peab metsapoliitika, nagu kõik muudki – põllumajandus-, keskkonna-, majandus-, maksundus- jne poliitikad olema ja jääma liikmesriikide pädevusse.
Eestit sh. erametsaomanikke kahjustavaid õigusakte tuleb võimalikult suurel määral blokeerida Brüsselis nii EP saadikute kui valitsuse tasandil ning loomulikult tuleb neile vastu hakata Riigikogul.
Euroopa Liit loodi suveräänsete rahvusriikide liiduna ja peab selleks ka jääma. Võimu koondamine Euroopa Komisjoni kätte ja liikmesriikide iseseisva otsustusõiguse vähendamine ei ole aktsepteeritav.
Jah, metsanduspoliitika tuleb anda tagasi liikmesriikide pädevusse ning kõik kliimasõgedusest tingitud muudatused meie seadusandluses tuleb tagasi pöörata, ära tuleb kaotada kliimaministeerium (enamikes EL liikmesriikides sellist asja ei eksisteeri) ja Eesti mets peab jääma meie endi varaks, mitte muutuma Euroopa Liidu strateegiliseks ressursiks.
Paraku näeme, et nii mets kui ka meie maavarad on juba arvele võetud või liigutakse arvelevõtmise suunas, et need oleksid Euroopa Liidu strateegiline ühisressurss, mille kasutamist määratakse Euroopa tasandil.
Et muuta Euroopa Liidu poliitikaid, eriti rohepoliitikaid, peab leidma liitlasi teistest liikmesriikidest, teiste liikmesriikide saadikute hulgast, kes mõtlevad samamoodi ja ühiselt seista vastu Euroopa föderaliseerumisele, liikmesriikide suveräänsuse järkjärgulisele kaaperdamispüüdele.
See ei olegi võibolla nii keeruline, sest meie moodi mõtlevaid poliitikuid ja poliitilisi jõude on praeguseks juba rohkem, kui võime arvata. Rohepöörde ideoloogia on kõigis liikmesriikides tekitanud suurt pahameelt ja vastuseisu, probleem ongi selles, et praegune Euroopa Komisjoni ja Europarlamendi koosseis ei taha mitte mingi hinna eest loobuda enda kehtestatud poliitkatest ja ideoloogiatest.
Lootus ongi uuel europarlamendi koosseisul, seda ka juhul, kui sinna saavad valitud liikmesriikidest poliitilised jõud, kes evivad teistsugust vaadet Euroopa tulevikule. Mina isiklikult kindlasti liitun europarlamendis fraktsiooniga, kes ühendab jõude, mis soovivad seista rohkem liikmesriikide huvide eest, suveräänsuse eest ja poliitikate eest, mis kaitsevad oma koduriigi inimeste ja ettevõtjate huve. Muuhulgas ka erametsaomanike huve.
Ma olen ise samuti erametsaomanik, mulle kuulub Võrumaal 15ha metsa ja olen kursis kõigi murede ja erametsaomanikke kahjustavate poliitiliste suundumuste ja otsustega. Olukord metsanduses teeb meid samavõrra murelikuks, kui olukord põllumajanduses, rahanduses, maksunduses, hariduses, immigratsioonis ja paljudes muudes valdkondades.
1) Jah, metsapoliitika peab olema liikmesriikide pädevuses. Euroopa Liit ei tohiks piirata liikmesriikide otsustusõigust metsandusküsimustes ja peaks lähtuma algsest asutamislepingust.
2) Selle 100% tagamine ongi keeruline. Tegelikkus on, et Euroopa Komisjon suunab ja kujundab poliitilisi otsuseid ja Euroopa Parlamendis peab olema suuremal hulgal jõudusid, kes sellele vastu seisavad ning kaitsevad erametsaomanike õigusi ja võimalusi oma metsa majandada. Kuna nn rohepöördeskepsis on avaldunud mitmetes riikides ja sellest räägitakse üha rohkem, siis loodetavasti suureneb konservatiivsete vaadetega EP liikmete osakaal kogu Euroopas, kes kaitsevad eraomandit ning sealhulgas metsaomanike huvisid. Isiklikult näen, et 20 aastaga ei ole me EL-ist suutnud oma riigi majanduse arenguks paremaid tingimusi saavutada ja iseseisvat otsustusõigust säilitada, aga see on juba järgmine teema.
1) Jah.
Eestis on tunduvalt rohkem teadmisi, kuidas Eesti kui metsarikka maa loodust kaitsta kui enamuses EL riikides. Puudub igasugune mõistlik põhjendus, et meie suurte kogemustega metsateadlasi õpetavad riigid, kus metsarikkust ja valdkonnatundmist palju vähem kui Eestis.
Tsitaat Parempoolsete valimisprogrammist: ” Euroopa Liit on taganenud ühest oma kõige olulisemast, subsidiaarsuse põhimõttest – otsuseid tuleb langetada inimestele võimalikult lähedal. Parempoolsete arvates peab EL lõpetama regulatsioonide tootmise valdkondades, kus on mõistlik otsuseid langetada igas liikmesriigis”.
2) Europarlamendis seisame subsidiaarsuse põhimõtte järgimise eest. Veelgi olulisem on, et Eesti valituse esindajad kaitseksid Euroopa Liidu Nõukogus Eesti huvisid, mitte ei noogutaks vaikides kaasa teiste huvide meile pealesurumisel. Oleme ka edaspidi Eestis väga kriitilised, kui seda põhimõtet rikutakse.
Tsitaat Parempoolsete valimisprogrammist: “Euroopa Liidu ja riikide keskkonnapoliitikad ei tohi maa- ja metsakasutust takistada. See hävitab elatusallikaid, sunnib inimesi kodusid hülgama ja tekitab vaesust ning pingeid. Reeglid peavad soodustama loodust hoidvat ja vastutustundlikku maaettevõtlust, soosima loodusvarade väärindamist ja uute tehnoloogiate kasutamist maamajanduses”.
Olen ise erametsaomanik ja metsaühistu liige. Mul on omast käest võtta kogemus, et Natura alaks tunnistatud metsa ei saa majandada, kuid sellele ei ole ka mõtet taotleda toetust.
Kuna EL liikmesriikide metsaressurss ja metsakasutus on vägagi erinevad, on igati loogiline, kui metsapoliitika jääb liikmesriikide pädevusse.
Eesti erametsaomanike õiguste kaitse EL-ist pärinevate liigsete regulatsioonide eest on kõige tõhusam siis, kui erinevad osapooled suudavad omavahel infot vahetada ja koostööd teha. Euroopa Parlamendi tasemel on oluline saavutada, et Eestist pärit saadikud tegutseks nendes komisjonides, mis on seotud metsamajanduse teemadega ning et toimiks ka pidev koostöö Eesti valitsusasutustega.
Lühidalt, toetan turumajandust ja iga liikmesriigi iseseisvat otsustamist.
Eesti mets on hinnaline vara, mida tuleb väärindada. Kui Euroopa Liit või Eesti soovivad ebamõistlikult piirata metsa majandamist, tuleb see ka omanikule õiglaselt kompenseerida.
1) See ei saa nii jääda, sest Euroopa, eriti Ida-Euroopa metsad on ülitugeva tööstussurve all. Liikmesriikide jõupingutused metsade kaitsmisel jäävad nõrgaks ja ka poliitiline tahe on riigiti erinev. Keskkonnaprobleemid, sealhulgas elurikkuse kadu, ei tunne riigipiire. Seetõttu on üle-euroopalised meetmed eesmärgipärased. Ka on Euroopa Roheline Partei (roheliste üle-euroopaline katusorganisatsioon) seisukohal, et EL aluslepped ei vasta enam täiel määral tänapäeva tegelikule olukorrale ning vajavad muutmist ja täiendamist.
2) Looduskaitsepiirangud metsade majandamisele on vältimatud, aga piirangute tõttu saamata jäänud tulu peab riik erametsaomanikele täiel määral kompenseerima. Eestis on kompensatsioonide määrad juba aastakümneid ajale jalgu jäänud, need peaksid olema vähemalt viis korda suuremad, kui nad praegu on.
1) Ei toeta. Arvestades asjaolusid, miks keskkonnateemad on muutunud üle-euroopaliseks (molekulidel ega kumulatiivsetel mõjudel pole lihtsalt riigipiire) ning mõistes selle korralduslikku tasandi vajalikkust, toetan ma kindlasti ka metsa- ja muu elurikkusega seotud teemade, looduskaitse ja keskkonnaküsimuste üle otsustamist EL tasandil, sest vähemal pole sel piisavat mõju. Pisut enamgi – Eesti mannetus jõustada Euroopa keskkonnaõigust, on pahatahtlik ja korruptiivne tegevusetus. Sellest sündinud kahju – usalduse kadu, konkurentsiolukorra ebaausus, pinged ühiskonnas ja kahjustatud loodusvara, mille tagajärjed maksavad kardetavalt kinni maksumaksjad ühiselt riigieelarvest, ei jäta meile võimalusi rakendada subsidiaarsuse põhimõtet. Kordan – kumuleeruvad kahjud ei tunne riigipiire, mistõttu pole tegemist kuidagi ka “kohaliku küsimusega”.
2) 1. Ei toeta. Arvestades asjaolusid, miks keskkonnateemad on muutunud
üle-euroopaliseks (molekulidel ega kumulatiivsetel mõjudel pole lihtsalt riigipiire) ning mõistes selle korralduslikku tasandi vajalikkust, toetan ma kindlasti ka metsa- ja muu elurikkusega seotud teemade, looduskaitse ja keskkonnaküsimuste üle otsutamist EL tasandil, sest vähemal pole sel piisavat mõju. Pisut enamgi – Eesti mannetus jõustada Euroopa keskkonnaõigust, on pahatahtlik ja korruptiivne tegevusetus. Sellest sündinud kahju – usalduse kadu, konkurentsiolukorra ebaausus, pinged ühiskonnas ja kahjustatud loodusvara, mille tagajärjed maksavad kardetavalt kinni maksumaksjad ühiselt riigieelarvest, ei jäta meile võimalusi rakendada subsidiaarsuse põhimõtet. Kordan – kumuleeruvad kahjud ei tunne riigipiire, mistõttu pole tegemist kuidagi ka “kohaliku küsimusega”.
2) Põhjendamatud piirangud ei pea esiteks jõudma nn Brüsseli õigusaktidesse, küll aga peavad põhjendatud piirangud ja regulatsioonid olema eesmärgipäraselt jõustatud, mida nad täna sageli ei ole. Kohatute regulatsiooni vältimiseks teevad Eesti läbirääkijad tööd, samuti ka EP liikmed ja valitsusliikmed. Põhjendatud piirangute eest tuleb maksta maaomanikele aga õiglast tasu (täna see nii kahjuks pole) ja motiveerida kõiki metsaomanikke rakendama senisest pikemat äriplaani nn püsimetsanduse võtete laialdasema kasutuse näol. Ka siin on kindlasti riigi poolel kasutama võimalusi, mida olen valmis toetama ja soovin kindlasti ka Liiduga arutada.
1) Elukeskkonnaga seotud probleemid, sealhulgas elurikkuse kadu, ei tunne riigipiire. Kordan igaks juhuks üle: planeedi taluvuspiirid inimese jaoks sobiva elukeskkonna hoidmisel koosnevad üheksast komponendist, millest atmosfäärigaasid (lihtsustatud esindajaks on määratud CO2) on lihtsam mõõta ja ei ole punases (vaid hetkel oranz). Veel olulisem mõõdik, mida ja millele mõju hetkel ei osata hästi mõõta ja seetõttu pole ka selgeid eesmärke peale pindala kaitse, on elurikkus. Elupaigad teistele liikidele, millest inimene sõltub ja mida ta oma isetasakaalustuva keskkonna hoidmiseks vajab. Kordan üle ka ühe lihtsa teadmise, mida kiputakse unustama – praegune teadus ei suuda isetasakaalustuvat elukeskkonda taasluua. Pikim eksperiment on olnud kaks aastat ja keegi ei olnud selle üle kuigi õnnelik. Elurikkuse mõõdik (teadlased ise on juba valmis mõõtma, oodatakse poliitikaid järgi, startupid tegutsevad mõõdikute loomisel) – on hetkel punases. Seetõttu on üle-euroopalised meetmed eesmärgipärased. Ka on Euroopa Roheline Partei (roheliste üle-euroopaline katusorganisatsioon) seisukohal, et EL aluslepped ei vasta enam täiel määral tänapäeva tegelikule olukorrale ning vajavad muutmist ja täiendamist.
2) Põhjendamatult ei tohi kindlasti midagi piirata. Igal tegevusel peab kehtima maksimaalse põhjendatuse printsiip. Looduskaitsepiirangud metsade majandamisele on vältimatud, aga piirangute tõttu saamata jäänud tulu peab riik erametsaomanikele täiel määral kompenseerima. Eestis on kompensatsioonide määrad juba aastakümneid ajale jalgu jäänud, need peaksid olema vähemalt viis korda suuremad, kui nad praegu on. Kui lõpeb looduskahjulikke praktikaid soosiv regulatsioon ja continuous cover forestry, püsimetsamajandus saab ühtseks ning eelistatud viisiks, on see ka majanduslikult tasuv.
Euroopa Erametsaomanike Konföderatsioon CEPF, mille liige on ka Eesti Erametsaliit, on koondanud kokku info, mida metsaomanik europarlamendi valimistel teada võiks. Selles selgitatakse Euroopa rohelise kokkuleppe sisu ja mõju erametsaomanikele Eestis ja Euroopa Liidus. Vajuta kõrvalolevale bännerile ja loe lähemalt!
MTÜ Eesti Erametsaliit
Toompuiestee 24, Tallinn, 10149
Registrikood: 80022332
Tel: +372 553 2012
E-post: erametsaliit@erametsaliit.ee
