Uudised

Anniki Leppik

Juhuslikult metsandust õppima sattunud ja nüüd enam kui poole tuhande liikmega Eesti Metsamajandajate Seltsi juhtiv metsakonsulent Triin Alatalo ütleb, et tagasi vaadates on kogu tema tee metsanduses olnud loogilisem, kui alguses tundus.

Ehkki Triin on läbi ja lõhki lõunaeestlane, kohtume hoopis Läänemaal Dirhami lähistel sealsete kaunite rannamändide all, kus võimaluseti veedab ta privaatselt metsade keskel vabad nädalavahetused. Pikkade maade sõitmisega on ta enda sõnul harjunud, sest üks kahest Eesti Metsamajandajate Seltsi – mille eestvedaja Triin on – kontorist asub Tallinnas. Teine on koduses Tartus. Ja metsas töötades peab niikuinii enamjaolt ratastel olema, sest seltsi enam kui 550 liiget paiknevad laiali üle Eesti nagu nende metsadki.

Triin on nagu sõõm värsket õhku: noor ja energiline, konkreetse oma arvamuse ja selge visiooniga, kuidas tema meelest metsaseltsis asjad käima peavad. Ütleb varmalt, et neil ongi kõige noorema juhtkonnaga ühistu Eestis ning selts isegi käib alles esimest kümnendit, ehkki on selle ajaga jõudsalt liikmeskonda kasvatanud.

Olgu mainitud, et metsaühistu ja metsaselts tähendavad sisuliselt sama asja – see on metsaomanikke ühendav mittetulunduslik organisatsioon, mis aitab oma liikmetel metsa paremini majandada, annab nõu ning on abiks metsandustoetuste taotlemisel. Mõni on oma nimesse põiminud ühistu, teine seltsi sõna ja õiged on mõlemad.

Sageli viitab sellele eelnev kohanimi piirkonnale, kus organisatsioon peamiselt tegutseb. Nagu Eesti Metsamajandajate Seltsi nimigi ütleb, on nende tegevuspiirkonnaks terve Eesti.

Triin tunnistab, et nagu metsaseltsi loomine, polnud ka metsanduse õppimine tema teadlik plaan. Selts sündis vajadusest ja metsandust õppima sattus ta enda sõnul juhuslikult. „Tegin igasuguseid sisseastumiskatseid, aga lõplik valik oli sisetunde küsimus ja läks väga täppi,“ räägib ta. „Ma ei tea, kas lihtsalt pidi nii minema või olen kuidagi alateadlikult ise seda kujundanud, aga kogu mu tee metsanduses tundub tagantjärele vaadates palju loogilisem, kui see alguses võibolla oli.“

Metsaselts sündis vajadusest

Eesti Maaülikoolis õppimise kõrvalt asus ta üsna ruttu tööle ühte metsakorraldusega tegelevasse ettevõttesse, aga tõdeb, et nägi seal ainult väikest osa metsandusest. Lihtsalt seletades on metsakorraldus valdkond, mis tegeleb metsade mõõtmise ja inventeerimisega, ent mitte metsakasvatustöödega, nagu näiteks istutamine või hooldusraied. Metsaseltsi tegevuste hulka kuuluvad aga just viimased ja mitte ainult.

Eesti Metsamajandajate Selts sai alguse 2015. aastal, kui riik muutis metsandustoetuste taotlemise korda ning kehtestas reegli, mille järgi sai neid taotleda vaid läbi metsaühistute. „Koos kahe kursavennaga tahtsime oma metsaomanikke, kellega erinevate ettevõtete kaudu töötasime, toetuste taotlemisel toetada, ja kuivõrd teiste ühistutega liitumine polnud meie soov, tuligi mõte üks ise luua,“ selgitab Triin. „Ega see mind alguses ei paelunud ja ma ei saanud aru, miks me surume inimesi ühistutesse, aga täna ma mõtlen täiesti teistmoodi.“

Ta ütleb, et 13 aastat tagasi metsanduses alustades oli metsaomanikuks olemise kultuur hoopis teistsugune. Omanikke väga ei huvitanud, mis nende metsast pärast raiet saab, ja ta polnud kuigi teadlik peremees. Koolitamine ja nõustamine on aga üks metsaühistu võtmetegevusi ning viimase kümnendiga on hästi näha, kuidas ühistuline tegevus kannab vilja ja omanikud langetavad oma metsas üha teadlikumaid valikuid ning teevad pikemaid plaane.

Enam kui pool tuhat liiget

Algne plaan ühistu vaid toetuste tarbeks luua hakkas aga omasoodu arenema ja mõne aja pärast hakati tulenevalt nõudlusest pakkuma ka teisi teenuseid ning pühenduti täielikult metsaseltsi arendamisele. Kolmest sõbrast kaks on praeguseks seltsist edasi liikunud, aga sellest rohkemgi tegusaid noori seltsi tuumikuga liitunud. Täna pakutakse täisteenust ehk kõiki metsaga seotud töid.

„Mulle meeldis, et alguses teadsime kõiki oma liikmeid, igaühe taga oli märge, kelle kaudu on ta seltsini jõudnud,“ räägib Triin, lisades, et kindlasti polnud enam kui poole tuhande liikmega ühinguks kasvamine alguses eesmärk. Sõna aga levib – suuresti praeguste liikmete positiivse soovituse läbi – ja metsaseltsi liikmeskond kasvab orgaaniliselt.

Triin tajub, et niivõrd suur liikmeskond on suur vastutus ja näitab, et metsaomanikud on nende pakutuga rahul.

Pakutakse rätsepalahendust

„Tegutseme seltsis põhimõttega, et mets on tervik – ei saa hakata ühest otsast midagi tegema mõtlemata, mis teises toimub. Suur pilt ja pikk plaan on väga olulised. Mind häirib, et raiele pööratakse niivõrd palju tähelepanu. Raie on 80 aasta jooksul üks lühikene etapp, nädal või kaks. Fookus peab olema sellel, mis saab pärast raiet – kuidas oma metsa kasvatad, selle eest hoolitsed,“ selgitab ta. „Meie metsaomanik pole see, kes toetub mulle autokapotile ja küsib, et noh, palju ma selle tüki eest raha saan. Me pakume terviklahendust – nimetame seda metsanduslikuks projekteerimiseks – ja mõtleme läbi kõik metsakasvatusega seotud ja seda toetavad etapid.“

Just seda peab ta kõikide metsaühistute suurimaks tugevuseks – oskust metsaomanikku pika ja läbimõeldud plaani loomisel toetada. Praktilised metsatööd on sellele boonuseks.

Pikk plaan tähendab seda, et esmalt käiakse omanikuga tema metsas ja vaadatakse see ühiselt üle. Vastavalt metsa seisukorrale ja omaniku soovidele valmib ülevaade nähtust: milliseid töid tuleks teha kohe ja milliseid hiljem, millises olukorras on kultuurid, kui raiuda, siis kuidas täpselt ja millega mets uuendada.

„Meie töö on rätsepalahendus. Mõni omanik soovib säilitada mingit kindlat metsatukka, teisel on pühapuud, kolmas soovib ise küttepuid teha. Mulle on väga oluline, et metsaomanik saab aru, et ma kuulan ja arvestan temaga. Ainult nii tekib usaldus,“ räägib Triin.

Aga ta rõhutab, et vastutus on ka metsaomanikel. Metsaühistu üksi ei saa ilma omaniku tahteta midagi teha, aga sageli ei oskagi omanik midagi tahta.

„Meil on probleem, et paljudel metsaomanikel ei ole metsaga tugevat sidet. Skandinaavias on põlvkondadeülene peremetsandus hästi levinud. Lapsed on kaasatud ja neil on metsa lihtne mõista, kui ükskord ise selle omanikuks saavad,“ toob Triin välja. „Meil lõikas okupatsioon sidemed ära ja kõigil ei olegi niivõrd tugevat sidet oma metsaga. Seda me üritamegi teha – arendada metsaomanikuks olemise kultuuri.“

Noored on järjest teadlikumad

Küll tuleb tunnustada noorte omanike aina suuremat teadlikkust – kui veel mõni aeg tagasi oli tavaline, et näiteks päranduseks saadud mets lõpetas kiirelt kokkuostjate käes, siis nüüd uuritakse ja kaalutakse üha enam, mida sellega peale hakata.

Triin on tagantjärele väga rahul, et saatus tema teele just metsaseltsi veeretas ega kujuta praegu ette, et töötaks mujal. Seltsi tegevusvaldkond on kunagisest metsakorraldusest märksa laiem ja pakub vaheldust, liiati peab metsaühistut juhtides end kursis hoidma ka muude, metsandust mitte puudutavate teemadega nagu personal ja turundus. Ta kinnitab veel kord, et maaülikooli rolli tema elus ei saa pisendada – see andis elule nii sihi kui sõbrad, kellega ühiselt seda käia.