Kui erametsaomanik ei ole nõus rangete piirangutega ja kaitseala nullmajandusõigusega, siis oleks lahenduseks maa müümine riigile maaomaniku esitatud õiglase hinna alusel või maa vahetus samaväärse majandusmetsa vastu, kirjutab Janek Säde.
Erametsaomanikud on mures pidevalt lisanduvate looduskaitsepiirangute pärast. Küll kaitstakse lendoravat, küll kanakulli või siis hoopis rohundirikast kuusikut. Midagi kaitsmisväärset leiab meie metsadest ikka. Kuid range kaitsmisega võetakse eraomandi kasutamise õigus ära.
Natura alade moodustamisel esialgu kõlanud jutud traditsioonilise eluviisi säilitamisest on osutunud puru silma ajamiseks, et pahaseid maaomanikke maha rahustada. Tuhanded hektarid erametsades asuvaid metsaelupaiku tahetakse metsa majandamisele täielikult sulgeda.
Nii tahetakse ka minu Võrumaal asuvast kodutalu metsast jälle üks eraldis range kaitse alla määrata ja seda ilma minu loata. Kusjuures talu metsad on kõik sada protsenti ühe- või teistsuguse kaitsepiiranguga koormatud. Isegi küttepuid ei tohi kaitseala haldajalt luba küsimata võtta. Nagu see polekski traditsioonilise eluviisi osa, et saunapuud teed oma talu metsast, mitte ei vea neid bensiinijaamast võrkkotiga koju. Kui midagi loodusele väärtuslikku minu maalt leitakse, siis omanikuna ma enda maale enam oodatud pole.
Kompensatsioone on küll makstud, aga mitte kuidagi ei saa neid summasid elukallidusega kaasas käima. Natura aladel hakati hüvitisi maksma aastal 2008. Siis oli tasuks 110 eurot/ha kohta aastas. Nüüd on see nihutatud 134 euro juurde, kuid milline on olnud inflatsioon selle viieteistkümne aasta jooksul? Inflatsioon oli aastatel 2008-2023 71 protsenti. Seega peaks tasu praegusel ajal olema vähemalt 188,10 eurot/ha aastas, pluss 15 aasta jooksul tekkinud inflatsiooni vahe.
Kahjuks tuleb tõdeda, et aastatega on tegelik hüvitis oluliselt langenud ja jätkuvalt pole süsteemi, et range kaitse alla võetava metsa õiglane hind makstakse omanikule kohe välja.
Maa on võimalik riigile ära müüa, kuid miks peaksin loobuma põlistalust, kus olen peremees juba neljandat põlve, ja selle tulemusena olema maata maamees omaenda kodukülas? Osta pole samas piirkonnas samalaadset maad reaalselt võimalik ja kui leidubki, siis riigiga kaitsepiirangute pärast võitlemine näib tulutu ettevõtmine.
Pool meie metsadest on ju riigimets. Sellise kasvukoha tüübiga, loodusväärtuslikke metsaalasid ja potentsiaalseid vääriselupaiku, mida eraomandist vägisi range kaitse alla võetakse, on ka riigi omandis piisavalt, kuid need veel range kaitse all ei ole.
Juhul kui vastavates riigi majandusmetsades polegi selliseid looduslikke kooslusi, mida erametsadest usinasti otsitakse ja leitakse (mis ei tundu usutav), siis lähtudes meie tipp- poliitikute n-ö pikkade plaanide jutust, tuleb Brüsselis ettekirjutatud kaitse alla võetavad hektarid riigi metsadest leida.
Jätke need alad majandamata ehk siis jumala hoole alla ning – oh imet! – paari-kolmekümne aasta pärast, võib-olla ka kiireminigi, leidub seal liigirikkust ja vääriselupaiku küll ja veel, mida siis Brüsseli bürokraatidele raha eest ette näidata. Eraomand tuleks nendest rahamängudest välja jätta.
Juhin tähelepanu sellelegi, et eraomandis olevad metsakooslused on loodusvääruslikud just tänu sellele, et omanikud on neid põlvest põlve loodust säästvalt ja heaperemehelikult majandanud. Riik ei tohi maaomanikke, kes sellist majandusmudelit järgivad, mingil juhul rangete kaitsepiirangutega karistada. Pigem võiks riik just nendelt erametsaomanikelt õppust võtta, küll siis hakkavad ka riigimetsad tulevikus olema mitmekesise ja liigirikka kaitseväärtusliku kooslusega. Kas selline riigimetsa majandusmudel meie “kõik rahaks” põhimõttega riigijuhte ja ametkondi huvitab, on iseasi.
Erakinnistutele kaitsealade loomisel ja mistahes piirangute kehtestamisel tuleb lähtuda sellest, et piirangute kehtestamine eramaadel võib toimuda ainult maaomaniku nõusolekul ja teda rahuldava kokkuleppe saavutamisel. Kui maaomanik ei ole nõus rangete piirangutega ja kaitseala nullmajandusõigusega, siis oleks lahenduseks maa müümine riigile maaomaniku esitatud õiglase hinna alusel või maa vahetus samaväärse majandusmetsa vastu.
Kui maaomanik siiski ei ole nõus müüma, vahetama ega nõustu ka rangete piirangutega, peab omanikule jääma õigus majandada kaitsealal asuvat metsa püsimetsana ja võimalus varuda 20 tm puitu aastas kinnisasja kohta teatise vabalt.”Kui kompensatsioon tähtajaks ei laeku, tuleb seda kõigi osapoolte poolt automaatselt käsitleda kui eraomandi piirangute alt vabastamist.”
Sundvõõrandamine selles kontekstis ei tohiks kõne allagi tulla ning peaks olema rangelt keelatud. Milliste iganes piirangute osas maaomanikuga kokku lepitakse, tuleb maksta õiglast kompensatsiooni ja nii, et maaomanik ei pea igal aastal uuesti ja uuesti taotlust esitama. Kompensatsiooni väljamaksmine peab toimuma automaatselt vastavalt saavutatud kokkulepetele. Kui kompensatsioon tähtajaks ei laeku, tuleb seda kõigi osapoolte poolt automaatselt käsitleda kui eraomandi piirangute alt vabastamist.
Meedias on vahendatud kliimaministri Kristen Michali ja kliimaministeeriumi kantsleri Keit Kasemetsa kõhklevat hoiakut maadevahetuse suhtes ja viidatakse kunagisele kriminaalasjale. Jääb aga täiesti arusaamatuks, mida nüüd, aastal 2024 kardetakse? Kas tõesti kaheldakse selles, et meil pole piisavalt ausaid ametnikke, et maadevahetuse võimalust uuesti ellu kutsuda?
Kui on kahtlus, siis järelikult leidub ka ebaaus ametnik ja sel juhul tuleb ta kiiremas korras välja vahetada, mitte karistada ametnike ebaaususe eest erametsaomanikke. Samuti seab selline kõhklemine kahtluse alla ministeeriumi juhtide pädevuse, sest oma haldusalas ei suudeta läbipaistvust tagada.
Rail Balticu trassi alla jäävate maade omanikele annab riik asendusmaad, sama toimub Nursipalus. Huvitav, kuidas nendes protsessides on riik leidnud maadevahetuse korraldamiseks ausaid ametnikke, aga looduskaitseliste maade vahetamise osas on hirm, et kohe läheks susserdamiseks? Kantsler on rõhutanud, et riigile maa müümise korral on hinnad paika saadud ja looduskaitsega eramaa omanik võiks seda võimalust kasutada. Aga kujutage nüüd ette, et maaomanikuna pean oma maa riigile müümist arutama ametnikega, kelle aususes ja erapooletuses ministeeriumi juhid ise kahtlevad.
Lugedes riigieelarve puudujäägist, ei ole mul usku, et ausa hüvitusmetoodika välja töötamine toob ka päriselt erametsaomanikele õiglased hüvitised. Raha lihtsalt pole või õigemini selle jaoks pole. Aga maad ju on.
Meie riigimets ei koosne ainult põlisest riigimetsamaast. Maareformi käigus läks kümneid tuhandeid hektareid kunagisi talumaid üle RMK-le. Seega võiksid poliitikud ja tippametnikud saada üle hirmust, et Eesti riik on nii nõrk, et ei suuda maade vahetamist ausalt korraldada. Saab küll. Rail Balticu trassi maadevahetust korraldab juba mitu aastat maa-amet ehk sama asutus, mis oli kunagise maadevahetuse skandaali keskmes.
Kunagistest vigadest tuleb muidugi õppida ja mitte lasta ääremaalt vahetada sama suurt maatükki Tallinna linna, sel juhul tuleb arvesse võtta ikka maa väärtust. Maadevahetuse nägemine kohe lõhkeva korruptsioonipommina on ekslik.
Mina isiklikult ei ole maa vahetamisest ega müügist huvitatud, kuid neile, kes on, tuleb seda võimaldada õiglaselt ja ausalt.
Artikkel ilmus ERR-i portaalis.