Aasta parimaks metsamajandajaks tunnistatud Pärnumaa metsaomanik Tiina Ruul otsib metsanduses tasakaalu majandamise ja loodushoiu vahel.
Teksti autor Anniki Leppik
Tunnustus on tore, aga Tiina tunnistab, et ega ta ise konkursile kippunudki. Metsaühistu Ühinenud Metsaomanikud, kuhu ta kuulub, käis nii järjekindlalt peale, et lõpuks oli lihtsam oma nõusolek anda kui iga-aastaseid kutseid tõrjuda. Žürii hindas Tiina juures kõrgelt eelkõige seda, kui laitmatult ta kõiki oma metsasid tunneb ning milliste selgete tulevikuvaadetega neid majandab.
Majandamisel on naisele abiks kunagisest EPAst (Eesti Põllumajanduse Akadeemia) saadud teoreetilised teadmised, mida nüüdseks täiendab mitukümmend aastat praktilist kogemust Pärnumaa metsadest. Läti piiri lähistele Urissaarde sattus ta koos samuti metsandust õppinud abikaasa Mardiga juba 1989. aastal, kui mehest sai Urissaare metsaülem ja Tiinast tema abi. RMK metskondade reformi järel riigimetsas tööta jäänud pere keskendus edaspidi oma kodutalu lähistel asuvate isiklike metsade majandamisele ning viimastel aastatel abikaasa surma järel on see koorem üksnes Tiina õlul olnud.
Tiina ütleb, et tema jaoks ei ole metsade majandamine mitte töö, vaid elustiil, ent elada tahab ta nii, et aega jääks ka muudele meelepärastele tegevustele, näiteks hobidele nagu aiandus ja reisimine. Seetõttu teda igapäevaselt metsas toimetamas ei näe ja metsa majandamiseks vajalikud teenused ostab ta kogemustega ja usaldusväärsetelt teenusepakkujatelt sisse. Mitmed neist on sama piirkonna kohalikud, kellega koostöö on sujunud juba pikalt.
„Muidugi tunnen oma metsi. Kui vaatan kaarti ja eraldist, on mul silme ees, mis seal on, aga ega ma kogu aeg metsas ei käi,” selgitab tänavune parim metsamajandaja. Ja et maad on naisel omajagu, siis igale poole ei jõuaks ta füüsiliselt ka parima tahtmise korral.
Raiete ajal on muidugi toimetamist rohkem, sest ehkki füüsilise töö teeb metsas keegi teine, korraldab kõik muu vajaliku Tiina ise, alates raie kavandamisest puidu logistika ja müügini.
Peab vabatahtlikult pesitsusrahu
Kuigi tema jutust kumab korduvalt läbi, et metsamajandajal on arvutamisega hea suhe ning raieotsused sünnivad peamiselt majanduslikel kaalutlustel – näiteks võimaldab metsmaa hulk plaanide tegemisel ja lankide valimisel arvestada sellega, millised puidusortimendid on parasjagu otstarbekamad müüa –, on naisel kindlad põhimõtted, millest ta igal juhul kinni hoiab.
„Pesitsusajal ma põhimõtteliselt ei raiu,” on ta resoluutne. „Varem oli raiete tegemise aeg talvel, aga nüüd on needki nii pehmed, et raieperiood tuleb tuua augustisse-septembrisse, sest sügised on olnud pikad ja kuivad. Proovin oma tegemised sättida sellele ajale.”
Tiinal on kahju, et saemehi, kes füüsilist metsatööd ei pelga, tuleb tänapäeval tikutulega taga otsida. Käsitööd tehes oleks lihtsam valgustusraiel alusmets kasvama jätta, et lindudele jaguks rohkem pesitsuskohti. Harvesteriga peab aga alt kõik ära lõikama ja see Tiinale ei meeldi.
Lindude-loomade elukeskkonna säilitamine tervikuna on metsamajandajale tähtis ning seetõttu raiub ta vaid nii palju kui tarvis ja lükkab raieid pidevalt edasi, ehkki puistu vanus lubaks sae kiiremini tööle panna. „Lageraieid teen raske südamega. Saan aru, et see on metsa eluringi osa ja tuleb ära teha, et uus metsapõlv kasvama saaks, aga venitan neid pikema perioodi peale,” selgitab ta.
Kui looduskeskkond nii oluline on, võiks ju küsida, et mis sellest metsast üldse majandada – las kasvab ise. Tiina on nõus, et ega loodusel meid vaja polegi, aga meil on loodust siiski tarvis. Tema metsad asuvad peamiselt viljakatel endistel põllumaadel ja kui seal puistu koosseisu hooldusraietega mitte suunata, laiutaks hektaritel enamjaolt kiirekasvuline lepp. Terve ja tugeva segametsa kasvatamiseks tuleb vohava lepa kõrval teistele liikidele inimese abil ruumi tekitada.
Omaette kunst on seegi, milline majandusmets täpselt kujundada, sest kasvuaeg on pikk ja keegi meist ei tea tegelikult, millist puitu inimkond 60 või 80 aasta pärast vajab. „Aga võibolla siis ongi meil kasutusel vaid plastmassist tooted ja metsad on vaatamiseks,” mõtiskleb Tiina. Seega saab metsamajanduses tänaseid otsuseid teha praeguste parimate teadmiste järgi. Eesmärgiks ikka see, et terved ja tugevad metsad päranduksid ka järgmistele põlvkondadele.
Ebaõiglus ajab harja punaseks
Kui Tiinal midagi harja veidi punaseks ajab, on see ebaõiglus, mida ta sarnaselt paljude teiste metsaomanikega tunneb siis, kui teemaks tuleb looduskaitsepraktikate rakendamine riigi poolt. Naise kodukinnistu asub rohealal, kus metsa majandada justkui ei tohi. Seetõttu ei antud talle ka üraskikahjustuse likvideerimiseks nn sanitaarraiepiletit, et kahjurist lahti saada. Samas raadatakse samal rohealal osa riigimetsast selleks, et tulevase Rail Balticu raudtee tarbeks materjale kaevandada. Jutt käib sadadest hektaritest, kuhu mets ei kasva enam kunagi tagasi.
„Aga kui mina tahan – ja metsaseaduse järgi on mul ka kohustus – kahjustuse likvideerida selleks, et tulevikus kasvaks tervem ja tugevam metsapõlv, siis seda ei lubata,” on ta nõutu.
Et Tiina on metsamajandusega aastakümneid kokku puutunud ja puiduturu liikumistegagi pidevalt kursis, on nii enda kui oma lähedaste õiguste eest lihtsam seista. Oma teadmised sai ta proovile panna siis, kui maa-amet sellesama raudtee tarbeks osa tema poja kinnistust võõrandada soovis ning selle eest häbiväärselt madalat hinda pakkus. Vaidlustades ja argumenteerides jõuti lõpuks maaomaniku jaoks soodsamale kokkuleppele.
Abi saab metsaühistust
Tiina nõustub, et väikemetsomanikul, kes igapäevaselt nende teemadega ei tegele, on enda eest seista palju keerulisem. See ongi koht, kus abi saamiseks võib pöörduda eelkõige just metsaühistu poole, olgu teemaks siis metsa majandamine või looduskaitseteemad.
„Ärge te uskuge neid igasuguseid tegelasi, kes sõidavad uhke autoga kodu juurde ja hakkavad rääkima, kuidas neil on sealsamas kõrval lank ja raiuvad ka sul hea hinnaga metsa ära,” paneb naine südamele. Sellistesse pakkumistesse tasub suhtuda skeptiliselt ja enne oma nõusoleku andmist konsulteerida ja kontrollida, kas tegu ikka on hea variandiga. Ja kaupa teha ikka ainult siis, kui omal ka on soov selleks olemas, mitte pelgalt seetõttu, et keegi ahvatleva pakkumise teeb. Tema ise on nendest palju räägitud telefonikõnedest, kus mesimagusalt metsa osta soovitakse, viimasel ajal pääsenud. Ehk seetõttu, et pärast konkursivõitu antud arvukates usutlustes on ta alati rõhutanud, et oma metsamaid ta ei müü.
