Möödunud suvel tegin üht oma järjekordset metsamatka Vihterpalu radadel, kus 197Ondatel metsaülemaks olin. Selle paiga metsade tutvustamist alustan pea alati kohast, kus kasvab üks männik – just selline, mis ühele Eestimaa inimesele hingelähedane on: mustikapuhmad metsa all, veidi pohlagi, kõikjal sammalt ning okstelt habeneb samblikke; mändide kõrval kasvab kuuski, sirguvad mõned kased ning lõhnab sügiseselt seente järele. Isegi vaikselt ringi kõndides võib ehmatada rästast, kes kraaksatades lendu paneb. Just nii võiks ideaalis kirjeldada üht muinasjutulist põlismetsa.
Sellisele metsaidüllile tõmbas aga toonasel korral koti pähe üks omapärane vahejuhtum. Üsna matka alguses, kui olin just rääkinud lugu, kuidas kunagisest lageraielangist on tänaseks saanud mets, kus parajasti viibime, tuli mu juurde suurte üllatunud silmadega minust kümmekond aastat noorem linnaproua. Ta tunnistas, et pole iialgi niimoodi mõelnud, et lihtsalt sööti jäänud põllule või peale lageraiet võib kunagi uus mets kasvada – sinna tuleb ju võsa! Suur oli mu üllatus, kui kuulsin teda siiani arvavat, et mets ongi kogu aeg selline, nagu ta on! Isegi kasvõi tuhat aastat!
Mina poleks jällegi eluilmas selle peale tulnud, et keegi võib niimoodi mõelda. Siis aga turgatas mulle pähe, et võib-olla selline ongi nende inimeste „tarkus ja teadmine”, kes räägivad lageraiete keelamisest ja püsimetsandusest, et lageraie järel on platsid tuhandeid aastaid tühjad ja et põlismetsade vanust loetakse enne Kristuse sündi.
Seepärast kirjutangi siinkohal, kuidas kujuneb välja üks tüüpiline „põlismets” ja mis on tema tegelik vanus. Alustame siis kusagilt tollelt ajajoonelt, mil minust veidi vanem, umbes 75-aastane põlismets oma alguse sai.
1951. aasta aerofotolt näeme, et samal koha peal on olnud 7,65 hektari suurune lageraielank. Ajaloos veel mõned aastad tagasi minnes selgub, et 1945. aastal tehtud metsafondi täpsustamise tööde käigus planeeriti antud metsaeraldis 1947. aastal lageraiesse. Vastavad märked ja langipiirid kanti ennesõjaaegsele Vihterpalu metskonna planšetile ning kattuvad täpselt eelmainitud aerofotoga.
Mind määrati Vihterpalu metsaülemaks 1976. aastal. Vana hea sõbra ja eelkäija, teenelise metsakasvataja Aleksander Teesaluga oli meil nimetatud metsatükist korduvalt juttu, sest see oli üks tema esimestest metsakultuuridest, mida ta rajanud oli. Ta rääkis, kuidas enne istutamist olid töölised labidatega löönud pinnasest puhtaks 30 x 30 sentimeetri suuruseid lappe, et rohurinne taimede kasvu ei segaks. Sinna istutati männitaimed. Põdrad olid pea kõik viimseni sõja ajal tapetud ja seega oli istikutel vaba tee – keegi neid taimi näksima ega valguse eest varjama ei kippunud.
Minule jäi see osatükk otseselt ette pärast Vihterpalus 1977. aastal tehtud metsakorraldustöid. Puistu oli veel küllaltki tihe ja sinna planeeriti tolleaegse nimetusega põimendusraie. Selle töö tegi ära 1978. aasta suvise raiena tubli töömees Ingo Heide, rassides ja käristades seal üksipäini mootorsaega Družba mitu nädalat.1 Tema poolt välja raiutud puit läks pea kõik Kehra tselluloositehasesse, millest tol ajal lõpptoodanguna peamiselt pruuni jõupaberit tehti. Mingi osa raiutust läks muidugi küttepuiduks, aga tolleaegsete saeveskite jaoks sealt palki välja ei tulnud, sest mets oli toona veel liiga peenike.
Täna on selles kohas kolmveerandsajandi vanune „monokultuursest puupõllust” justkui võluväel tekkinud segamets, mille koosseisus on 25 protsenti kuuski, 9 protsenti kaski ja (ainult) 66 protsenti mände. Kui hästi vaadata, võib männi sirgeid istutusrivisid siiski vaid hoomata, sest ridade vahele on ka looduslikult mändi juurde kasvanud. Kõik kuused ja kased on muidugi loodus ise sinna juurde seemendanud. Viimased ongi pisut nooremad kui algselt istutatud männid. Kuuske loeti ja loetakse ka praegu männiga enam-vähem võrdväärseks tegelaseks. Ta on varju taluv puuliik ja seetõttu kasvab ka mändide all teises rindes.
Suhteliselt vaesel liivapinnasel kasvanud kase tulevik oli aga tollel ajal tume ja seda valgusnõudlikku puuliiki me teises rindes ei näe. Kaskedele sai saatuslikuks okaspuudest kiirem kasv ja seetõttu enamik neist valgustusraie korras ka välja roogiti.
Mis seal salata, niisugune „monokultuurse puupõllu” metamorfoos võib asjatundmatule loodusaktivistile jätta mulje, et siit edasi algabki nüüd püsimetsanduse aeg. Raiume vaid üksikuid paremaid puid ja jätame kuivanud puud elurikkuse nimel püsti. Või ei tee üldse midagi ja siis säilibki „justkui võluväel” lõpmatult imeline mets, kus saab igavesest ajast igavesti korjata mustikaid ja seeni ning pesitsevad igasugused linnud alates pöialpoisist kassikaku ja merikotkani välja.
Aga metsa omad seadused on siiski teised.
Muidugi tuleb seoses kliimamuutusega teha muudatusi ka meie metsade majandamise võtetes, kuid ilma kuuske või mändi istutamata me segametsi ei saa. Metsamehed teavad, kuidas metsi uuendada ja kasvatada, ning leiavad kindlasti tee ka muutunud oludes toimida selliselt, et igal järeltuleval inimpõlvel oleks rõõm ja võimalus minna omaenda kolmveerandsajandi vanusesse „põlismetsa”.
1 Temast olen varem kirjutanud loo „Lageraie ekvivalent Eesti majanduses ja kultuuris”, mille võib leida mu blogist ja mis avaldati 14. veebruari 2018. aasta Eesti Ekspressis.
Lugu ilmus õppelehes Sinu Mets nr 70, loe teisi lugusid siit.