Aira Toss, metsaomanik ja Hiiumaa Metsaseltsi juht
Järjest rohkem saab lugeda arutlusi teemal, et kuidas küll inimestel on võimalik olla maaomanik, sest loodust ei saa omada. Muidugi ei saa loodust omada, inimesed on ju ka üheks osaks loodusest.
Kuid see ei tähenda, et inimeste omavahelistes suhetes ei oleks oluline see, kellele kuulub konkreetne maatükk. Vastav info on kantud registritesse ja maaomandid on iga-aastaselt maksustatud tulenevalt nende väärtusest. Kinnistuid saab osta ja müüa. Üldjuhul saab oma maad müüa vaid ühe korra. Kui tekibki võimalus sama maatükki tagasi osta, siis on selle hind juba oluliselt tõusnud. Nagu me kõik teame, ei tehta maad juurde, seega on pidev nõudlus tagatud ja sellest tulenevalt ka järjekindel hinnatõus. Maal on veel üks oluline omadus – seda ei saa kaasa viia, maa jääb alati sinna kus ta oli. Inimesed, loomad, linnud liiguvad, aga maa mitte.
Tänapäevasel internetiajastul on igal huvilisel võimalik jälgida, milliseid kinnistuid erinevates oksjoniportaalides müüakse ja millised on enampakkumiste tulemused. Maa-ameti kodulehelt leiab kinnisvara hinnastatistika kohta põhjaliku andmebaasi, mis võimaldab erinevaid päringuid. Näiteks saab sealt teada, et möödunud aastal vahetas Hiiu maakonnas omanikku 3611 ha kinnistuid koguväärtuses 32 350 577 eurot. Eesti mõistes on see 32 miljonit muidugi väga väike summa, moodustades vaid alla protsendi kogu riigis tehtud kinnisvaratehingutest, kuid statistikas on koos nii hoonestatud kui hoonestamata kinnistud.
Rahast rääkimist ei peeta tavaliselt viisakaks, küll aga kiputakse rääkima sellest, kuidas arvatakse endal olevat privileege võõrale varale, mille eest ei ole ise midagi makstud, aga hüvesid soovitakse tarbida. Leitakse endale õigustusi, et põhiseaduse järgi on loodusvarad ja loodusressursid rahvuslik rikkus. No aga kuidas siis saab maaomandit müües saadud raha vaid enda tarbeks jätta? Kas see tulu ei olegi „rahvuslik“ ? Kui müüa ära oma metsamaa, mida ka teised justkui enda omaks peavad ja saadud raha eest osta korter, siis seda korterit ju enam rahvuslikuks ei peeta. Seal saadakse aru, et tegu on eraomandiga ja sellesse suhtutakse austusega.
Millest tuleneb selline kahepalgelisus väärtushinnangutes? Tõenäoliselt on põhjuseks, et tänapäeval on järjest vähem neid, kes oma töös ja tegemistes on seotud reaalselt maaga, olgu see siis põllu- või metsamajanduses. Mehhaniseerimine on füüsiliselt raske töö ära kaotanud ja inimesed leidnud omale rakendused muudes valdkondades. Neid, kelle sissetulekud sõltuvadki peamiselt enda maaomandist ja selle maa viljakusest, jääb järjest vähemaks ja maa omamine ei ole enam eluliselt vajalik.
Maad kui ressurssi kasutatakse järjest rohkem vaba aja veetmisele suunatud majandusharudes, aga puhkajatele meeldivad vaid teatud etapid põllu-ja metsamajanduse tsüklites. Põllumajanduses on tsükkel üsna lühike ja üldjuhul on seosed olemas – saagikoristusele järgneb uus külv ning juba aasta pärast ka uus saak ja nii see ring keerlebki. Neid lühikesi perioode ollakse ka kõrvaltvaatajatena jälgitud ja aru saadud nende vahetumiste kiiruses ning sellised muutused ei tekita hirmu.
Hirm muudatuste ees ongi see, mis tekitab palju vastumeelsust metsamajandusele. Tegelikult keerleb ka metsakasvatuse ring samamoodi kui põllumajanduses, aga see ring on oluliselt pikem ja sellest ei osata või ei taheta aru saada. Nii nähaksegi vaid seda osa metsamajandusest, mil on tulu teenimise hetk, sest see on tõesti arusaadav, vaade ju muutub oluliselt kõikidele kõrvalt vaatajatele. Kuid kõrvalseisjad ei näe neid aastakümneid, mil omanik oma metsamaal investeeringuid teeb selleks, et saagi valmimise järel tulu teenida. Metsaomanik ei saa igal kuul kindlat fikseeritud kuupalka selle eest, et ta oma metsa kasvatas. Tema tulu oma tööst on mõnel korral, veidi saab tulu ka harvendusraietest aga peamine tulu tuleb lõppraiest. Selle nimel tehakse olenevalt puuliigist investeeringuid aastakümneid kuni sajandini.
Kõikide investeeringutega kaasnevad alati ka riskid. Ulukite, putukate, seenhaiguste, põudade, liigvee ja teiste looduse poolt seatud riskidega arvestamine on maaomaniku jaoks igati normaalne, sest tegutsetakse ju valdkonnas, kus peabki loodusseadustega arvestama. Kahjuks aga on ettearvamatud riskid just inimestest tulenevad. Seni kuni levitatakse mõtteviisi, et võõrast vara võibki enda omaks pidada, need riskid ainult suurenevad.
Artikkel ilmus 9.05.2023 Hiiu Lehes.