Lendoravast rohkem kardab metsaomanik ametnike ogarust
/ Artikkel ilmus 8. aprillil Eesti Päevalehe arvamusveebis
Viimastel aastatel eriti ulatuslikult levima hakanud looduskaitselised piirangud eramaadel on tekitanud metsaomanike ja riigi vahel usalduskriisi. Uuel keskkonnaministril on võimalik pooled üksteisele lähemale tuua, tunnustades maaomanike kandvat rolli loodusväärtuste säilitamisel ning töötades selle nimel, et piirangud saaksid õiglaselt hüvitatud.
Metsaomanikke ei nörrita mitte niivõrd piirangud, vaid viis, kuidas neid tihti riigi poolt teerullimeetodil seatakse. Omanikku karistatakse ametnike tegemata või ülejala tehtud töö eest. Kui keskkonnaamet peatas aasta tagasi Natura 2000 alal raied ajutiselt 28 kuuks, said maaomanikud, keda see otsus puudutas, sellest teada meedia vahendusel. Keskkonnaamet ei ole pidanud vajalikuks iga Natura alale jääva metsateatise puhul metsaelupaiga olemasolu inspekteerida, ometi on Natura alad moodustatud juba 2004. aastal – 18 aastat tagasi.
Just piisavate mõjuhinnangute mitte tegemist heidab Euroopa Komisjon oma rikkumismenetluses ette. Tooge mulle mõni näide erasektorist, kus keegi saab 18 aastat oma töö tegemata jätta, ilma et ta selle eest vastutama peaks. Vastutus Keskkonnaameti tegemata jäetud töö eest on täna pandud metsaomanike õlule.
Järjepidevuse puudumine
Praktikas on näiteid, kus pensioniealisel metsaomanikul on keelatud puisniidu hooldamine, sest tema maa on ühtäkki määratud sihtkaitsevööndisse, kus igasugune inimtegevus on lubamatu. Natukene rohkem kui 10 aastat hiljem on sama ameti ametnikud sellel kunagisel hooldatud alal tagasi ning pakuvad vahepealse aja jooksul veelgi eakamaks jäänud maaomanikule välja, et ta võiks võserikuks muutunud maast hakata puisniitu taastama!? Isegi toetust lubatakse maksta.
Mohni saare elanik Jaan Manitski on avalikult rääkinud, kuidas ta soovis üle kümne aasta saarele lambaid võtta, et nendega looduslikku rohumaad hooldada. Keskkonnaamet oli plaanile kategooriliselt vastu, sest lambad rikuvad sammalt. 2020. aastal leidis sama amet, et hea plaan oleks Mohnil lambaid karjatada, et sealse maa eest hoolitseda…
Ei ole paslik pahaks panna, kui sellised olukorrad tekitavad maaomanikes segadust ning muret tuleviku ees. Kui küsida, millest selline meelemuutus, siis on aastatetagused otsused teinud keegi teine, tänased ametnikud ei tea nende taustast midagi. Praegu toimetatakse hetke parema äranägemise järgi, mis võib varasemale olla risti vastupidine.
Siin ei olegi kohane kõiki patte nuhelda konkreetsete ametkondade ja seal töötavate inimeste vastu. Pigem on see kivi riigi kapsaaeda, kellelt ootaks pikemat strateegilist planeerimist ning riigi allasutuste töö järjepidevuse tagamist olenemata sellest, kes parasjagu ametis on. Ja seda eelkõige just metsanduses, mis tänu oma pikale eluringile vajab stabiilsust kauemaks kui ühe valitsuse või veel hullem – ühe ministri ametiaeg. Möödunud neli aastat aga näitasid, et keskkonnaministri töökoht on justkui läbikäiguhoov juhuslikele inimestele, kellest igaüks ajab oma isiklikku agendat.
Looduskaitse omanikuga koos, mitte omaniku eest
Maaomanik ei karda lendoravat või mistahes teist kaitsealust liiki, kelle tarbeks mets piirangutega koormatakse. Maaomanik kardab maaelu kadumist, sissetulekute hääbumist ja põlvkondi ühendava kodukoha traditsioonide katkemist, mis kaasnevad piirangute arutu seadmise ja ebakindlusega tuleviku ees.
Ühelgi metsaomanikul ei ole täna garantiid, et tema maakasutust homme lukku ei keerata. Ebamõistlik on olukord, kus oma küpsusvanuse saavutatud majandusmets raiutakse maha, ehkki selleks praktilist vajadust pole ning see võiks veel omajagu aastaid kasvada. Lihtsalt sellepärast, et äkki hiljem enam ei tohi.
Tulevasel keskkonnaministril võiks siin olla mõttekoht, kuidas tekkinud ja hetkel aina süvenevat metsaomanike usalduskriisi oma riigi vastu lahendada. Selleks tuleb hakata astuma konkreetseid samme lahenduste loomiseks ning ei piisa vaid valimiste eel õhku visatud kõlavatest loosungitest.
Esimene ja ehk olulisim on hakata metsaomanikega suhtlema – loodust ei pea kaitsma omaniku eest vaid omanikuga koos.
Kui piirangute seadmine on vajalik, tuleb need õiglaselt ja koheselt hüvitada. Praegune looduskaitseliste piirangute eest pakutav hüvitis ei ole kuidagi võrreldav saamata jääva tuluga. Maaülikooli teadlaste arvutuste järgi tuleb hüvitised tõsta vähemalt kahekordseks, et need oleksid ajakohased.
Lisaks peab olema võimalik piirangutega maa vahetamine samaväärse majandusmetsa vastu, et see, kes eelistab metsa majandada, saaks oma tegevusega jätkata. Samaväärne tähendab samas piirkonnas, sama pindala ja tihumeetrite arvuga riigimetsa.
Viimase variandina peab olema omanikul võimalik oma maa õiglase hinnaga riigile müüa, sealjuures peab müügihind olema kõigile ühetaoline ega tohi sõltuda sellest, kuidas keegi ise enda eest seista või paksema rahakotiga omale pädevat õigusabi osta jaksab. Õnneks oleme selles osas sammu edasi astunud ning riik on hiljuti muutnud kinnisasja erakorralise hindamise korda maaomanikule soodsamaks.